Voltimisest ja hariduskorraldusest

Laupäeval rääkis Jaan Aru Rahvaülikooli loengus, et nutitelefoni kätteandmise asemel tuleks lapse aju huvides hoopis koos näiteks midagi voltida, ja ennäe, täna pärast õhtusööki õpetaski Ploom kogu perekonna laternat voltima. Selle käigus õnnestus proua emal välja pressida tunnistus, et õpetaja töö on päris keeruline. Eks me neljakesi pakkunud ka üpris esinduslikku assortiid võimalikest õpilastüüpidest: õpilane, kes õppetegevuse teostamise ajal otsib Youtube’ist mussi ja peab kiiresti korraks isale helistama (härra); õpilane, kes lihtsalt pidevalt suvaliste teemadega sisse sõidab (proua ema); õpilane, kes on küll väga innukas, ent takerdub igal sammul omaenese fantaasia keerdkäikudesse (“Vaata, minu oma on ju nii ka juba päris lahe … see on nagu pesa ja siit paistab üks nokakene … oo, vaata, nagu kristall ja taustal on mäed …  aga vaata niipidi, nii on ju nagu konna alakeha!”, Pangaasius) ning viimaks muidugi see alati kohal olev õpilane, kes kaasatöötamise asemel joonistab, tantsib, luba küsimata teiste töid rebib ja lihtsalt karjub (Põseke).

Ploom sai oma ülesandega siiski suurepäraselt hakkama (järgmiseks soovitaksin katsetada silmuste vardale loomise õpetamist korraga kümnele esimese klassi õpilasele), sinna juurde aga pajatas ise nii: “Ma ei tea, mulle see aasta on inglise keele tunnid ka nii meeldima hakanud …  ma ei tea, see on nii veider … nagu … meil on nüüd inglise keeles ka hästi tihti sellised väikesed tunnikontrollid nagu vene keeleski, ja ma ei saa tõesti aru, aga see vist meeldib mulle!”

“Aga mis siis üldse saab, kui sa ei tee kooli lõpueksameid ära?” uuris jutujätkuks kohe Pangaasius, kelle latern parasjagu oli jõudnud etappi “nagu ralliajamisauto”,  “kas siis peab uuesti esimesse klassi minema?”

“No see oleks küll päris karm,” arvasid vanemad. “Mõtle, jääb näiteks üks punkt matemaatikaeksamist läbisaamisest puudu ja pauh, tagasi esimesse …”

“Siis sul on võib-olla juba omal lapsed, lapsed on näiteks kolmandas, ise oled teises,”  arvas Ploom.

“Lapsed on kolmandas, ise oled teises ja muudkui nõuad lastelt: “Noh, mis see ruutjuur on, mis see ruutjuur on?”” kiitis Pangaasius takka.

Laterna voltimise eksamist saime seekord siiski õnneks kõik läbi. Ainult Põseke teeb enda oma kunagi hiljem. Võib-olla näiteks esimese klassis. (Ja olgu kõige lõppu poolihääli lisatud, et nagu Jaan Aru, ei ole ka proua ema just suurim voltimise austaja. Aga noh, laste  aju nimel muidugi.)

Advertisements

Samastumine

Pangaasius on kohe-kohe lõpetamas “Harry Potteri” IV osa. Viimase otsa põnevus ja sportlik hasart (no ikkagi esimene sellist mõõtu – ligi 600 lk! – iseseisvalt läbi loetud raamat) kokku sunnivad lugema igal ärkveloldud hetkel ja nii polegi imestada, et hommikul ärgates kerkib esimese unesegase küsimusena huulile: “Kus mu puujalg on?!?”

(Pangaasiuse lemmiktegelane on loomulikult Hullsilm Moody.)

Mõttemeistrid

“Ainult üks asi,” lisab Ploom veel ühe une-eelse mõtte, “kui ma mõtlen, kuidas mu aju töötab, siis ju nagu mu aju mõtleb, kuidas ta töötab.”

Vanemad arvavad seepeale, et nii see tõepoolest on ja et on väga äge, et Ploomil sellised mõtted tulevad.

“Jah,” kiidab Pangaasius kõrvalt, “ja minul jälle on isegi sellised mõtted tulnud, et milline mu aju on. Et mul on seal igasugused akud ja mälupesad ja siis ma nagu võtan nad käega peast välja ja nad sosistavad mulle, kuidas asjad on …”

Kust teid tuul toob? Mida veate?

Viimastel nädalatel oleme me Põsekesega käinud muuhulgas kolmes erinevas kohvikus ja viiel erineval mänguväljakul, külastanud lasteraamatukogu ja koos Ploomi nimekaimust sõbraga Mänguasjamuusjoni mängutuba, osalenud rahvarohkel mängutoasünnipäeval ja mänginud pikalt lemmirestorani lastenurgas (ning päev enne esimeste villide puhkemist käinud omalt poolt koolimajas esimese, teise, neljanda ja seitsmenda klassi huvilisi nakatamas), nii et nuputamist, arutamist ja seltskonnakaaslaste küsitlemist teemal, kustpoolt tuul need rõuged meile seekord tõi, jagus möödunud nädalalõppu omajagu, aga ühtki vettpidavat vastust välja selgitada ei õnnestunud. Seda kuni Elvasse tervisevetele sõitmiseni: seal nimelt ootasid juba ees koolivaheaega veetvad pojad, kellest vanem õe täpilist laupa nähes imestunult täheldas: “Veider, et Põsekesel on juba nii väiksena tuulerõuged, kui M-l ja H-l on alles praegu!”  Üks nimetatud klassivendadest käis meil umbes poolteist nädalat tagasi külas küll.

Muidu kulgeb rõugehaige elu rahulikult. Palavikuga ei hakanud vaeva nägema ja sügada ju veel ei oska, nii et peale paari rahutuvõitu öö eriti millegi üle kurta polegi. Kui siis ehk selle üle, et vanemad ei näi asjasse just nõuetekohase tõsidusega suhtuvat ning on täiesti loobunud briljantrohelise kasutamisest. Aga seda viga oskab Põseke õnneks suurepäraselt ise parandada. Rohelise vildikaga.

Kikerherned porgandiga

Koolivaheaeg on alanud kõigiti määrustepäraselt: Ploom hakkas juba kaks päeva enne kooli lõppu köhima nagu kopsupõletikus hobune, proua ema hääl kadus ning ninakäigud ummistusid reede õhtuks ning Põseke alustas laupäeval tuulerõugetega. (Tema küll koolis ei käi, aga juhus oli ilmselgelt liiga hea, et seda kasutamata jätta: härra Väimelas puitu häkkimas, Ploom ja Pangaasius vanaema juurde deponeeritud ja külmkapp tühjaks söödud – paremat aega pikaajalise toast väljumist mittesoosiva tõvega alustamiseks lihtsalt ei ole!)

Hakkab jälle pihta

Siinkohal siis koheselt tänasel hetkel väike Põsekese glossaarium. Põsekese vanus siinkohal tänasel hetkel koheselt (no nii umbes nädalapärastiselt) üks aasta ja viis elukuud.

20171015_142320

pappa – papa

eioe! (koos kätelaiutusega)ei ole!

te’e! – tere!

tadah! – nägemist!

täh, täh! – tänan (teid, armsad vanemad, et olete mulle elu kinkinud)!

ajjooo! – halloo! (seda öeldakse pea viltu, surudes kõrva vastu mõnelt pereliikmelt kas viimase nõusolekul või seda küsimata laenatud telefoni või siis mis tahes lamedat eset – pangakaarti, lauamängukarbikest vm)

õuu-ueh! – lausutuna nõudlikul toonil ning sõrmega välisuksele osutades väljendab vankumatut soovi väljuda tubastest tingimustest (ning oli sellisena üks esimesi selgelt artikuleeritud sõnu Põsekese leksikonis); lausutuna neutraalsel toonil ning sõrmega välisuksele osutades väljendab mõne pereliikme hiljutist väljumist tubastest tingimustest (esinedes sellisena ka nt kombinatsioonis pappa! õu-ueh!)

kii! – kiiver (lausutakse andunud velosportlase siira heldimusega, sõrmega pealaele osutades)

eäh!, saadetuna ilmekast sportlikust pearaputusest – eitus

aa!, saadetuna ilmekast sportlikust peanoogutusest – jaatus

nnndäh! – universaalne väljend mis tahes puhuks

thee! – see (koos sõrmeosutusega kõnealusele ja kõneväärsele objektile, nt töötav pesumasin, töötav isa)

huu!  – kuuma jooki sisaldav anum

uhh! uhh! – peale puhumist nõudev olukord

taai! – pai (aga ka “armas”, “kallis”; lausuda pehmelt, pea viltu, kavalalt)

all-lli! – kalli (aga ka “armas”, “kallis”; lausuda pehmelt, käsi embuseks välja sirutades)

ziss – nibu, naba

Vastused intelligentsetele küsimustele:

Põseke, kuidas koer teeb? – Auhh! Auhh!

Põseke, kuidas karu teeb? – Mmõmmõmm!

Põseke, kuidas kukk teeb? – Titt etii!

Põseke, kuidas öökull teeb? – Huhhuu!

Põseke, kuidas Põseke teeb? – Tiit-tiit!

Põseke, kuidas kass teeb? – kiire jooks koos suunava sõrmeosutusega proua ema juurde, kes koheselt väljastab kasside pulmahüüdu imiteeriva heli.

20171015_120628

Olmekaardistusi: argipäevahommik

Neljapäevahommikud on proua ema äratada. Kell 6.54 nõuab Põseke läbi une süüa. Proua ema vajutab 6 minuti pärast kõlama pidava äratuse kinni, toidab ja katab Põsekest ning kuuleb rahulolevalt, et pojad teises toas juba toimetavad.

7.09 avaneb poiste toas järgmine pilt: Pangaasius on käinud enda sõnul duši all, riietunud koolipükstesse, pannud tagasi selga pidžaamapluusi ning loeb laua taga lasteentsüklopeediat. Ploom, kes plaanis hommikul veel inglise keelt õppida, külitab teki all ja loeb (neljandat ringi) “Ühe äpardi päeviku” viimati raamatukogust võetud osa. Proua ema annab vajalikud juhised ja läheb kööki putru keetma.

7.20 avaneb poiste toas täpselt samasugune pilt nagu enne. Proua ema kordab vajalikke juhiseid, märkab ühtlasi Pangaasiuse laual selle maalisärki, mis eelmisel päeval kogemata koolist koju tuli, ning palub ühtlasi see koolikotti pista. “Jaa, kohe,” vastab Pangaasius muretult (pilved kogunevad).

7.25 avaneb poiste toas peaaegu täpselt samasugune pilt nagu enne, selle vahega, et Pangaasiusel on nüüd seljas koolisärk, mille alt lustlikult piilub välja alussärgi serv, ja Ploomil üks võrdlemisi räpane kodusärk. Proua ema annab vajalikud juhised ning läheb poistele koolivõileiba tegema.

7.26 ohkab proua ema köögis sügavalt. Aeg on küps passiivagressiivseteks kasvatusmeetoditeks. “Te täna kooli süüa kaasa ei soovi, jah?”

“Oooh, kuidas ma see aasta iga päev selle unustan!” taipab Ploom kohe, otsib koolikotist välja eelmisel õhtul pesemata ununenud toidukarbi ning tõttab seda uueks võileivaks ette valmistama. Pangaasius loeb rahumeeli edasi.

“Sina, Pangaasius, ei taha täna kooli süüa kaasa?” uurib proua ema uuesti.

“Mmm … võib-ola mõne õuna või porgandi,” arvab Pangaasius muretult. Ja köhib nagu hobune, kuna unustas eelmisel päeval trenni minnes jope selga panna (“See pole sellest!” kinnitab ta küll ise veendunult. “Ma köhisin juba enne!”).

7.32 lõpetab Pangaasius oma karbipesu suurejoonelise varinguga köögis. Põseke teises toas härra kaisus viiksatab.

7.34 söövad kõik putru. Vaikus enne tormi.

7.40 sattub proua ema vannituppa. Dušinurgas seisab Põsekese vann ning põrand on kuiv mis kuiv.

Laua taga vesteldakse eesootavast päevast.

“Ma üldse ei oota tänast päeva,” arvab Ploom. “Täna on maalimine ja üldse muidu ka mitte mu lemmikud tunnid.”

“Sulle ei meeldi maalimine?” imestab Pangaasius.

“Sulle meeldib maalimine?” imestab Ploom vastu.

“Hakkas meeldima!”

7.44 oleks aeg minna hambaid pesema, mida Ploom ka teeb. Proua ema kasutab juhust, et on jäänud Pangaasiusega, nagu too armastab öelda, nelja silma vahele, ning uurib hommikuse duši kohta.

Pangaasius keerab pilgu lakke, mõtleb sügavalt järele ning arvab siis, et ta päris täpselt ei mäleta, kas ta ikka käis. Eks see olnud ammu ka.

7.55 väljub Ploom vannitoast. Andnud vajalikud juhised (alussärk püksi, püksilukk kinni), saadab proua ema Ploomi, kes läheb kooli rattaga, uksest välja ning Pangaasiuse vannituppa. Bussi väljumiseni on jäänud 6 minutit. Asjade loomuliku kulu kiirendamiseks põikab proua ema poiste tuppa, et puhtast südameheadusest Pangaasiuse koolikott ise esikusse viia, ning märkab laual (lisaks maalisärgile) Pangaasiuse kodutööde vihikut. Lähemal vaatlusel ka paari vahakriiti. Otsekui oleks see eile olnud, meenub vestlus eelmisest õhtust:

Proua ema: “Pangaasius, kas kodutöö on tehtud?”

Pangaasius veendunult: “Jaa!”

Proua ema: “Kas panid asjad ka homseks kotti valmis?”

Pangaasius veendunult: “Jaa.”

Proua ema: “Ja kas kontrollisid pinali üle, on kõik kriidid olemas?”

Pangaasius veendunult: “Jaa.”

8.01 väljub buss kodulähedasest peatusest ning Pangaasius vannitoast.

8.04 on kooliasjad leidnud tee pinalisse ja koolikotti (päevik oli siiski kooli ununenud, aga kadunud punase vahakriidi asemele leidis proua ema karbist uue ning hariliku saime köögi pliiatsitopsist) ning proua ema ja Pangaasius ära leppinud ja viimane asub hoogsal sammul teele kaugema bussipeatuse poole. Proua ema võtab kohvitassist esimese leige sõõmu ning istutab ennast laua taha, et oma eelseisva tööpäva asjad üle vaadata.

8.05 heliseb telefon ning Ploom raporteerib, et esiteks tuli ratast kuurist võttes kogemata küljest ära proua ema ratta esituli ning teiseks on tema nüüd kodust paari kvartali kaugusel, koolikoti küljes olnud kumminöör lootusetult rattaketi vahel. Proua ema tunneb kaasa ja soovitab paluda abi mõnelt mööduvalt täiskasvanult.

8.12 heliseb telefon ning Ploom raporteerib, et kaks esimest möödujat ei saanud eesti keelest aru ning kolmandal oli kiire ja rohkem kedagi ei paista. Proua ema paneb ohates mantli selga, pistab küünekäärid taskusse ning läheb võtab kuurist oma (esituleta) ratta.

8.25 on Ploomi kott ratta küljest lahti lõigatud ning poeg ise bussitatud. Proua ema jalutab kodu poole, kaks ratast käekõrval.

8.40 võtab proua ema kohvitassist teise leige sõõmu. Tehtud!