Poolaeg!

Pool suve on tehtud, sõnajärg kokkuvõtteks ja kommentaariks stuudiosse:

Kui mõelda, et suvi, see on rand ja ergav kõrbepäike, siis pole teist ju õieti olnud tõesti. Aga kui jälle, et rohkem nagu puhkus, baar, naised, muusika, siis ei saa väga kurtagi – puhatud ja mängitud täitsa on. Kuid heitkem nüüd pilk tähtsamatele momentidele:

  • Kohe suvevaheaja alguses avasid Pangaasius ja Põseke ujumisskoori Verevi järves (härral olid selleks ajaks juba esimesed käigud tehtud, proua ema ja Ploom aga põlgasid vee vetikaseks ja kärsad kärnaseks). Pärast on Ploom ja Pangaasius ujunud veel Verevi ja Arbi järves, Pühaste tiigis ning oletatavasti nüüdseks ka meres; Põseke aga Kubija järves ning samuti Pühastes. Mõnes mainituist ning lisaks Emajões on ujunud ka härra, mitte üheski aga proua ema.
  • Pangaasius, kelle tunnistusele käsitööõpetaja oli kirjutanud, et “Pangaasius oskab elus kõigest, mis ta näeb, endale käsitöö teha” ning et “tuim kudumine” tundunud selle kõrval tunnis täiesti teisejärguline, kudus valmis koolis pooleli jäänud flöödikoti, oma osavust seejuures iga rea järel (teenitult!) kiites ning arendades üha suurejoonelisemaks paisuvaid plaane edasisteks kudutöödeks, milleni, tõdegem, pole siiski seni jõutud. Ploomil, kel oma käsitööõpetaja sõnutsi puudub oskus korraga juttu ajada ja käsitööd teha, on enda pinal veel kokku õmblemata.
  • Lugemisedetabelit juhib Ploom, kellel on poolteise suvekuuga läbi loetud “Poiss, kes seilas tugitooliga üle ookeani”, “Harry Potteri” VI ja VII ning “Luuker Leebesurma” kolm esimest osa. Ka Pangaasius loeb hoogsalt ning enamasti vähemalt nelja-viit raamatut üheaegselt; praegu näiteks on käsil “Liivahundi lood”, “Lennujaama lutikad”, “Peeter, sõpradele Peetrike” ning “Hirmus õudne hambaarst”. Proua ema ja härra väärikate vanainimestena kasutavad suvekuid ajatu klassika lugemiseks, nii on esimene “Harbini ööliblikate” ja “Klaaslapse” kõrval läbi töötanud “Uhkuse ja eelarvamuse” ning teine jõudnud rahvusliku sookuivendamissarja teise köiteni. Võiduka lõpuni on viidud ka umbes aasta kestnud “Kääbiku” ettelugemine Ploomile. Mis aga puutub Põsekesse, siis talle, kui väikese Pangaasiuse sõnadega öelda, see raamatuvärk suurt ei huvita, kuigi vahel paar lehekülge “Muna” ikka ette lugeda õnnestub või nii.

P5

Seltskond sasipäiseid lugejaid

P4

Kiri raamatukoguhoidjale

P3

Rohke lugemine inspireerib ennastki sulge haarama. Juhuluulet Pangaasiuselt vanaisa sünnipäevaks.

  • Seltskondlikus plaanis on värskendatud mitmeid kiire(te) kooliaasta(te) kestel soiku jäänud tutvusi ning sõlmitud uusigi. Nähtud on Kassi ja Hiirt Tallinnast (noorema generatsiooni soengueelistused võttis emb-kumb prouadest emadest neile kolmanda korruse aknast järele vaadates tabavalt kokku kirjeldusega “nagu neli blondi moppi”), sugulasi Pärnust ja Arhangelskist, sõpru Tartust, Pühastest, Mäksalt ja Muhust.
  • Suvekultuurilooliselt väärib äramärkimist ühel tuulisel õhtupoolikul vaadatud “Jõmmu” (proua ema vabariigi parimast kooliteatrist rikutud maitsele suurt ei pakkunud, aga Ploomile ja Pangaasiusele vist üsnagi meeldis), avatud Aparaadi taskupark …minajamunaProua ema ja kuulsused

P6Põseke kasutamas sihtotstarbeliselt Taskupargi lompi

… meeleolukas jaaniõhtu Kavastus …

P1

“Isa, isa, mets põleb!”

… ning Tartu Hansa- ja Elva kohvikutepäevad. Lisaks käis Ploom kooriga elu esimesel laulupeol ja jäi väga rahule, kuigi teda ärasõidu eel tabas tõeline hämming: “Pühapäeva õhtul on siis maailmajagude karika finaal …” – “Pühapäeva õhtul oled sa laulupeol, Ploom.” – “Mida? Sa tahad öelda, et ma olen tervet turniiri vaadanud, kõiki mänge, ja nüüd finaalmäng jääb mul LIHTSALT NIISAMA vaatamata?!? Ei no johhaidii!”

  • Seni pikimad reisid väljapoole kodukubermangu piire on viinud Põsekese koos vanematega Võru linna ja lähiümbrust uudistama ning Pangaasiuse ja Ploomi onu hoole all Puhtu puisniidule ning Muhu saarele. Eks näis, mis tulevik ses osas toob.

Muidu aga maasikad, vihm, mänguplatsid, vihm, remondiootus, vihm, pinks ja pallimängud, vihm, jäätis, päike, vihm, Elva, Tartu ja Kavastu. Oleme teiseks poolajaks valmis!

P2

 

 

Kaisu- ja haisujutud

“Kõigist sinu kolmest lapsest on  kasvanud elusad kaisuloomad!” rõõmustab Pangaasius hommikul proua ema sängi moodustunud puntra vasakult tiivalt.

“Jah, kuigi kõige noorem on rohkem mütsi eest,” mõmiseb proua ema tema näol aeleva ja õrnalt kudrutava Põsekese alt.

“Kõige noorem on Põsk,” kuulutab Ploom paremalt käelt sügavmõtteliselt.

“Kõige noorem on Põsk, kõige vanem on Ploom ja keskne on Pangaasius!” kinnitab Pangaasius ning jätkab: “Põseke, Põseke, Põseke hea, paremat kaisuõde mina ei tea!”

“Pangaasius, Pangaasius, Pangaasius hea, paremat haisuvenda mina ei tea,” vastab Ploom kui kümneaastane.

Üldine naer.

“Oota, kuidas te mind väiksena kutsusitegi … oli midagi … ma vist puuksutasin hästi palju?”

“???”

“Aa, või oli midagi oksega?”

“Oksevend,” meenub proua emale kohe, “Väike Ploom ütles sulle: “Oh sa mu kallis oksevend”!”

“Jah, sa puuksutasid palju ja siis ma ütlesin sulle “kallis oksevend”,” itsitab Ploom jätkuvalt oma ea säravaima huumori laineharjal purjetades. “Aga kuidas te mind kutsusite? Ploomiks?”

“Ei, lugupeetud poeg, sind me oleme kutsunud alati ainult rangelt ees- ja isanimega,” narrib proua ema.

“Aga päriselt? Ploomiks, jah? Ploom ja Pangaasius?”

“Nojah.”

“Pangaasius?” imestab Pangaasius (kes tõepoolest ise ei ole väga kursis, et ta on Pangaasius). “Kas mina olin Pangaasius?”

“Jah, kui sa veel kõhus olid, siis me kutsusime sind miskipärast Pangaasiuseks.”

“Ja miks te mulle siis Pangaasius nimeks ei pannudki?”

“Hm, ma ei tea. Kas sulle oleks see meeldinud? Ma arvan, et siis me oleksime küll pidanud ka Ploomile hoopis Prometheus nimeks panema, nagu meil kunagi plaan oli. Siis oleksite olnud vennad Prometheus ja Pangaasius Saar.”

Üldine naer, mille viimaks summutab Põsekese otsustav heitumine üle vedelejatele nägude.

Haruldased plekid

Lugesime vanaisa pool lehest, et TV3 ja Kanal 2 kaovad vabalevist, ja kellelgi ei tulnud meelde, millal me kumbagi neist viimati vaadanud oleks. Aga vaat täna oli küll selline päev, et poisid vaatasid hommikul kommertskanalilt mingit filmi ja sellega seoses sai perekond ka uuematest kaubanduslikest teadaannetest ülevaate.

“Eemaldab kõik haruldased plekid?” imestas Ploom. “Millised need haruldased plekid veel on?”

“No sellised, mida iga päev ei saa,” arvas härra. “Näiteks kui sööd mingit eksootilist puuvilja …”

“… või ükssarviku veri,” täiendas proua ema.

“… jah, või näiteks kõre kaka,” pakkus härra.

“Kelle?”  imestasid Ploom ja Pangaasius.

“No kõre kaka, juttselg-kärnkonna kaka. Kõred on Eestis täitsa haruldased ja kui üks neist su särgi peale kakab, siis see on juba tõepoolest ebaharilik plekk!”

Ega suured inimesed selleks ongi, et lastele maailma asju selgitada.

Aastad

Tähistame aastalõppe.

Põseke vedas ringi peale esimesele eluaastale. Tähelepanekuid:

  • Kõnnib kiirelt, sihikindlalt ja tagasi vaatamata; plaksutab, lehvitab ning arendab vestlust: tervituseks ja tammetõrulaulu laulmiseks – viimasel juhul koos plaksutamisega – “te’e-te’e!”; piiritu tänumeele avaldamiseks vanematele ja teistele headele inimestele, aga samas ka soovitud eseme kättesaamist paludes “aitäh!”; hüvastijätuks “tadah!” koos lehvitusega, õrnutsemiseks eriti hellatooniline “taaai-taaaai” koos ligilitsumise ja laia naeratusega, kasutatav ka nähes tänaval koera. Muud jutud saab valdavalt aetud silpidega “tututut”, “tatatat” ja “tititit” (diibimate teemade puhul ka “tit-tat”, “tut-tut-tat” jne).
  • On heas tujus alati, kui pole pahane. Viimast aga väljendab kriiskamisega.
  • Hambaid üheksa, kaal 8650g, pikkust 74,5 cm.
  • Tegus, sihikindel ja seltskondlik inimene. Armastab koeri, kiikuda, oma vendi, ujuda ja sukelduda, palli mängida, mürada ja ronida, omal jalal kõndida, panna asju üksteise sisse (nt sokke tühja veinipakki – rubriik “Pere kolmanda lapse arendavad mänguasjad” – või erikujulisi kuubikuid vastavate avauste kaudu vastavasse kasti), võtta riideid kapist välja ja panna endale selga (tehniliselt rääkides küll esialgu enamasti kaela), tühjendada süstemaatiliselt proua ema rahakotti ja paberiprügi kotti, leida majapidamisest klaaskuule ja sente ning neid kavalal ilmel põses hoida ning nõuda ennast iga natukese aja järel tungiva inina ja kikivarvule tõusmise abil elutoas arvuti taga tööd teha üritavale härrale sülle (“Sa oled ju nuntsius, Põseke,” leiab härra ja võtab ka, “sa olen ju nuntsius, kuule. Paavst saatis sind meile!” Põseke kuriseb õrnalt, hõõrub oma nina härra oma vastu ja pöördub siis tagasi toimetustele).
  • Magab öösiti (umbes 21-10) ja korra päeva jooksul (30-150 minutit sõitvas vankris, kandelinas või kaisus). Ei oma absoluutselt mingeid lauakombeid.
  • On kohutavalt, otse uskumatult armas.

Pangaasiusel lõppes esimene kooliaasta. Tähelepanekuid:

  • Kevadeks ununesid asjad kooli/kodutöö tegemata/telefon bussipeatusesse keskmiselt ainult kord kuni paar nädalas. Päevi, kus külas ei käinud ühtki Pangaasiuse klassikaaslast, tuli ette samuti umbes kord või paar nädalas.
  • Kooli poolt paistab Pangaasius tunnistuse põhjal otsustades terane, fantaasiarikas, julge, rõõmus, abivalmis, sõbralik, sõnaosav, hea keeletajuga, matemaatiliselt andekas, heamäluline, riuklik, natuke kohmakas ja hajameelne. Aeg-ajalt kooli sattudes kuuleb proua ema enamasti ikka ka mõne loo Pangaasiuse värskematest vägitegudest. On siis üritatud kooli sekretärile tiigripildiga plaastrit maha ärida, mängitud pärast tunde ihuüksinda koolimaja ees tühjas lillekastis väga üksildast hunti, demagoogitsetud koridoris jooksmise keelu üle (“See pole jooks, see on hüpaksamm!”) või esitatud võõrkeeleõpetajale pretensioone nõutava õpimahu teemadel (“42 uut sõna aastas? Kas sa ei leia, et seda on minu väikese kasvu kohta liiga palju?!”).
  • Kool omakorda paistab Pangaasiuse poolt väga vahva. Seal on palju sõpru ja toredad õpetajad ning sügisel saab minna juba teise klassi.

Ploomile oli lõppenud kooliaasta juba neljas. Tähelepanekuid:

  • Parim osa neljandast klassist oli vene keel, liikumistunnid, näitering ja head sõbrad. Aga muulgi polnud viga.
  • Lugemis- ja kirjutamisoskus on IV klassis teinud märgatava hüppe paremuse poole (kirjutamises on siiski veel omajagu arenguruumi ka). “See tuleb sellest, et ma olen hakanud palju lugema,” arvab Ploom ise – ja küllap tal õigus on.
  • Ploomi tunnistus ütleb, et kooli poolt vaadates on tegu terase, tähelepaneliku, sportliku, reegleid austava ja püüdliku, kuigi vahel jutustama kippuva õpilase ning sõbraliku, empaatilise ja hinnatud kaaslasega. “Nii palju kiitust ma küll ei osanud oodata!” rõõmustas kõnealune õpilane ja kaaslane ise. (Vanemad tegelikult muidugi oskasid, aga rõõmustasid kaasa ikka.)
  • “Ma juba nii ootan viiendat klassi,” arvas Ploom mõni päev pärast vaheaja algust. “Siis tulevad olümpiamängud ja see on NII äge!” Tundub seega, et ka koolil pole Ploomi poolt vaadates jätkuvalt viga midagi. Nii palju kiitust ei osanud oodatagi.

Kohanemine vaheajarežiimiga kulgeb 4/5 ulatuses edukalt (ainult härra on üksi Tartus tõbine). Omajagu soodustab seda tõik, et nädal tagasi kipsist vabastatud Ploomil on poolteiseks kuuks jalkakeeld ning sellest johtuvalt ka trenni- ja võistluspuhkus. Alustasime puhkamist Elvas. Sirelid õitsevad veel. Ja äratus 6.40 on kuni sügiseni pidulikult proua ema telefonist kustutatud.

Suvi!

vaheaeg

Pedajalg

Pangaasius jagab oma teadmisi linnaruumist: “Raamatukokku on kõige lähem minu meelest minna Raeplatsi või Palmihoone peatusest või Laist …”

“Laiast,” parandab lapsevanem kõrvalt.

“… jah, Laist, kuigi minu arust vist Palmihoonest siiski on lähem kui Laist …”

“Laiast.”

“Ei, minu meelest ikka Palmihoonest.”

“Jajah, lihtsalt et öeldakse Laiast, mitte Laist.”

“Aga miks ma ei võiks öelda Laist, kui mulle see rohkem meeldib?”

“Võid küll, aga siis lihtsalt teised ei saa aru, mis peatusest sa räägid, sest kõik teised ütlevad Laiast. See on selle peatuse nimi – ma ei tea, kas sulle meeldiks, kui keegi näiteks hakkaks sind hoopis Velloks kutsuma, sest talle meeldib nii rohkem?”

“Ja mis selles halba on? Mina ju ütlen näiteks selle Mick Pedaja kohta Mick Pedajalg. Ega ma siis talle endale nii ei ütleks, lihtsalt minu arust see kõlab palju ilusamini: Mick Pedajalg!”