Septembri lõpu seisuga

Põseke on nüüdseks juba poolteist kuud jutti kolm poolikut päeva nädalas lasteaias käinud. See näeb välja nii: kõigepealt ärkab Põseke üles, sööb kõhu putru täis ja saadab vennad kooli. Siis pannakse riidesse ja esitatakse rahulikul ning rutiinsel toonil kohustuslikud repliigid: “Mina ei taha lasteaeda minna, mina tahan hoopis oma emmet” ja “Oleme palem lissalt kodus!” Kohe seejärel tuleb agaralt hakata otsima oma seljakotti või lillat mõmmit või mida iganes muud, mis sel päeval plaanis lasteaeda kaasa võtta.

Kui vihma ei saja, minnakse lasteaeda jalgrattaga. Selle juurde peab kindlasti laulma järgmist laulu: “Iida sõidab lääääbi linna, ta lasteaeda on teel! Suu on naelul, säla täis on Iiiiida silmaaaad! Lasteaias on hea, nüüd hõisakem veel!”  Kui sajab, ronib Põseke uhkelt proua ema kukile ja aitab vihmavarju hoida, kuni bussile jõutakse. Mõlemal juhul aga läbitakse lasteaeda jõudmiseks esmalt park, kus, nagu iga kord tingimata ära tuleb märkida, “üks onu istub ja üks tädi seisab ühe jalaga” (tuntud ka kui Jannsen ja Koidula), ning seejärel minnakse üle fooriga ristmiku, meenutades seejuures kindlasti tädi, kes Põsekese teisel lasteaiapäeval augusti keskel sealsamas punase tulega teed ületas.

Lasteaias pannakse riided nagisse, tehakse pats pähe ja kõva kalli kere ümber ning kui proua ema siis veel midagi kohmitsema jääb, kiirustatakse juba takka: “Lähme vaatame, mis seal teevad!” (Enamasti teevad juba midagi nii huvitavat, et proua emale nägemist öelda polegi enam mahti.)

Vahepealsest osast palju teada ei ole, aga õpetajad väidavad, et esimese kuu peamiselt vaatleja rollis veetnud Põseke olevat nüüdseks juba nõus aeg-ajalt ka sõbral käest kinni võtma ning avalikult tunnistama, et oskab laule kaasa laulda ja salme lugeda (varem esitati neid ainult valitud publikule pereringis, kuigi näiteks pikk hommikuringisalm oli juba teisel lasteaiapäeval väikeste limnoloogiakeelsete mugandustega peaaegu täies ulatuses peas ning toakoristamislaul ja pisut kompaktsemaks kohandatud söögipalve — “Kokku leiba!” — on ammuilma koduski käibele võetud). Igatahes jääb lasteaiaaja sisse hommikuring (vahel koos pillidega), mänguaeg, õuesolek ja lõunaöök ning selle kõige juures vajalike protseduuridega tulevat Põseke kenasti toime, ütlevat vajadusel sõna sekka, on osanud sisse seada head suhted nii õpetajate kui rühmakaaslastega (kellest kodustes vestlustes tõstetakse esile peamiselt väikest Maliiat ja lissalt Maliiat) ega pidada laskma endale pähe istuda (see viimane kõlab eriti usutavalt). Pärast lõunasööki tuleb Põsekesele järele harilikult papa (ja siis saab enne koju magama suundumist veel mänguplatsil käia või koguni jäätist süüa), aga reedeti proua ema. Koduteel nendib Põseke enamasti nukralt, et “tahaks tädi Kistelit” või “Minul ei olegi vist täna enam tädi Küllikest”. Aga eks siis saab mõelda, et juba päeva või hiljemalt paari pärast näeb neid jälle.

*

Kõik teised pereliikmed hakkavad samuti sügisrežiimiga kohanema. Ploomil ja Pangaasiusel on see läinud valutumalt (ühtviisi reipalt käiakse koolis, jalkas, muusikakoolis, breigitrennis, võistlustel ja turniiridel, rattaga sõitmas, õues uute naabritüdrukutega mängimas, sünnipäevadel, klassiõhtutel jne —  ja ikkagi jääb kõige selle kõrvalt aega ka tööstuslikes kogustes raamatuid neelata ja oma tuba igaks õhtuks otse uskumatult segamini keerata), vanemlikul instantsil seevastu kuidagi väsitavamalt. Siiski, kui proua ema näiteks käib neli päeva nädalas koolis ja ülejäänud aja valdavalt vedeleb sültjas olekus ja haliseb väsimusest, siis härra vähemalt jaksab igapäevase tõlkimise, meisterdamise, koolides esinemise ja asjaajamise ka tennist mängida. Raugematut ja lootusetut võitlust olmega (toit, tolm, riided ja remondi lõpetamine), mis selle kõige taustal käib, aitab õnneks pisut  tasakaalustada remondi käigus majapidamisse tekkinud vann, mida kõik pereliikmed täiega fännavad.

 

Advertisements

Joon alla, kriips peale

Oi, hommik käes on! Päike on tulnud!!! Äjkame üüss (limn ärkame üles – toim.)! Kell on seitse pool kümme! Saab ‘anda minna! Saab uima (limn ujuma – toim.) minna! Täna jäätsi-ilm on! 

– Põseke (2 a) enam-vähem igal hommikul suvel 2018

 

Ühesõnaga, oli üks suurepärane suvi. Muuhulgas näiteks

Ploom …

… saavutas mõned sportlikud suursaavutused (V koht Pärnu Summer Cupil juunis, 17.-32. koht paarisaja meeskonna seas Gothia Cupil juulis, elu esimene mängu parima mängija tiitel augustis), tuli edukalt läbi oma kaheksa-aastase sportlaskarjääri raskeimast jalgpallikriisist ning jätkab nüüd uue motivatsiooniga ja omal põhjalikult läbikaalutud soovil.

… (eelnevaga seoses) vaevles kümme päeva ilma pereliikmete ja nuusktubakata Rootsimaal.

… sõitis koos vanemate ja Põsekesega jalgrattaga Tartust Kavastusse ja tagasi.

… käis koos isa ja vennaga kanuu- ja telkimismatkal ja jäi väga rahule.

… käis erinevas perekondlikus koosseisus kaks pikemat tiiru Pärnus ning tähistas seal 7. augustil pidulikult oma 12. (aeg kui linnul läeb ja need teised sõnad!) sünnipäeva:

20180807_144502

7.8.18

12!

… veetis ohtralt aega Elvas ja Kavastus, aga mõnevõrra ka Tartus.

… käis rohkelt ujumas, sõi ära tööstuslikus koguses jäätist ning luges läbi veelgi tööstuslikumas koguses raamatuid (eriti suve esimeses pooles), sh kolm osa Eragoni, peaaegu kogu Berti-sarja, “Teise ringi südame” ja “Katherine’ite külluse” (viimased meeldisid eriti väga).

 

… läks suve lõpetuseks eakohaselt ilma suurema pidulikkuseta VI klassi (aeg kui linnul läeb ja need teised sõnad!) .

Pangaasius …

… lendas helikopteriga, osales duatlonivõistlusel ja breigi suvekoolis.

… käis regulaarselt ja tulemuslikult nii Elva kui Tartu raamatukogus:

37798866_10217304196297225_6967580605118676992_n

… käis Pühastes sünnipäeval ja jäi sinna ööbima.

… sõitis täitsa üksinda ja ilma telefonita bussiga Tartust Virtsu – ja saate aru, isegi telk ei kadunud ära! – ja talgutas mõned päevad onu seltsis Puhtus.

37173758_10156611957939082_4261981998706327552_n (1)

… käis koos ema ja väikese õega Augustiunetuse ajal Puuluubi kontserdil ja vihtus seal ennastunustavalt tantsu.

… veetis ohtralt aega Elvas ja Kavastus ning mõned üksikud tunnid ka Tartus.

… käis koos isa ja vennaga kanuu- ja telkimismatkal ja jäi väga rahule.

… genereeris iga päev lugematul arvul uusi raamatu-, luule-, muusika-, trenni-, kunsti-, ehitus-, mängu- ja karjääriideid ning jõudis suure osa puhul neist ka teostusega hoogsalt alustada (rõhk sõnal alustada).

… käis rohkelt ujumas ja sõi tööstuslikus koguses jäätist.

… läks suve lõpetuseks entusiastlikult III klassi (aeg kui linnul läeb ja need teised sõnad!) ja muusikakooli (olgugi et Pangaasiuse enda kirjeldus kevadistel sisseastumiskatsetel toimunust vastas proua ema meelest üsnagi täpselt sellele, mis on ära toodud raamatus “Kristiina, see keskmine”); lisaks jätkab breigiga.

Põseke …

… veetis juunis lisaks vanematele ja vendadele aega tädi Uuno ja Mari hoole all, kui  vanemad parasjagu ehitasid või koolitusid.

…. veetis juulis kaks ööd jutti vanaema ja vendade seltsis Elvas, kuniks vanemad reisul olid.

… tegi kaasa kaks rattasõitu Kavastusse ja tagasi (kaardilugeja rollis) ning ühe bussireisi Pärnusse ja tagasi (peaasjalikult magades).

20180812_183330

… veetis nädalakese Pärnus päeviti vanaema, vendade jt sugulaste, esimesil päevil ka papa seltsis, kuniks proua ema jälle agarasti koolitus, ning õhtuti käis harilikult proua emaga kahekesi rannas ja erinevatel Pärnu platsadel.

20180808_200426

… veetis ohtralt aega Tartus (peaasjalikult erinevatel mänguplatsidel hulljulgelt ja Mowgli osavusega turnides, kiikudes ja rippudes, aga ka näiteks Emajões) ja oma jao ka Elvas.

20180617_17271320180714_125144

… ujus Emajões, Verevi järves ja Pärnu meres ohtralt ja kartmatult ja igasuguste abivahenditeta ja põhiliselt vee all ning sõi ära tööstusikes kogustes jäätist.

20180808_194324

… töötas välja (ja sisse) tüüpdialoogi rannast lahkumiseks:

Papa hõikab (kaeblikult, tungivalt, pikalt): “IIIIIII-IIIIIIDAAA!”

Sis Iida ei tule. Sis papa ‘älle hõikab (kaeblikult, tungivalt, pikalt): “IIIIIII-IIIIIIDAAA!” Sis Iida ‘älle ei tule, sis papa ästi kuljaks saab!

Sis papa hõikab (kaeblikult, tungivalt, pikalt ja iseäranis valjusti): “IIIIIII-IIIIIIDAAA!”

(Eriti rõõmsalt:) Sis Iida kohe tuleeeeb!

… omandas (nagu eelnevast näha) praktiliselt veatult lakkamatu ja paljusõnalise vestlemise kauni kunsti.

… läks suve lõpetuseks lasteaega (aeg kui linnul läeb ja need teised sõnad!).

Lisaks …

… tähistati ühiselt mitmesuguseid rohkem ja vähem traditsioonilisi tähtpäevi (jaanipäev Kavastus, vanaisa sünnipäev Elvas, onu sünnipäev Alevikülas, suguvõsaüritus Olustvere 100).

… lapsevanemad puhkasid juulis kaks kuuma päeva Kirde-Eestis, käisid koos sõpradega mustikal ja parme nuumamas, käisid eraldi ja koos mõned korrad välikinos, ujusid palju ja sõid ära tööstuslikes kogustes jäätist ning läksid suve lõpetuseks rõõmsalt II, VII ja VIII klassi (proua ema) ja tennisetrenni (härra).

… härra ehitas valmis uued kambrid …

20180703_185402

… ja käis mõningatel seltskondikel, kaubanduslikel ning tööalastel suveüritustel üle Eesti.

… proua ema tikkis valmis kana …

20180717_161503

… käis kahel koolitusel ja luges läbi (peaaegu) kogu VII ja VIII klassile lahkelt laias valikus suvelugemiseks jäetud kohustusliku kirjanduse ning üht-teist veel.

… vanaisa ehitas valmis uue kuuri.

… võeti vastu sugulasi ja külalisi Arhangelskist, Rootsist, Tõraverest ja Pärnust.

… härra käis puravikul ning traditsioonilistest suvetoitudest sai tehtud okroškat, kuid ununes piima-aedviljasupp.

 

***

Nii et jah, üks suurepärane suvi. Selline, kus iga päev mõtled, et isegi kui nüüd homsest ära pöörab, on juba olnud nii palju rohkem, kui tahtagi oskaks. Aga jäätise- ja mõnel juhul (poisid, härra) ka ujumishooaeg muidugi veel kestab!

 

Hoovakesed

Põseke teab, miks naiste vasaraheite pronksmedalistile hümni kuulates pisarad silma tulevad: “Tahab oma emmet!”

Põseke teab, miks üks laps lasteaiaõues nii kõva häälega nutab (kui tema ema ta õpetaja sülle ulatab ja ise tõenäoliselt esimest korda natukeseks sääred teeb, aga see selleks, seda Põseke ei näe): “Ei taha ä’a minna!”

Põseke teab sedagi, miks spordirõivais noor naine keset päist päeva pargis sörgib: “Ookseb oma emme juulde!”

Või muidugi

Kiirustamata, rõhuga, silmad sisendusjõuliselt vestluspartnerile kinnitatud, iga sõna eel pausi tehes toob Põseke kuuldavale ühe oma senise elu pikimatest grammatiliselt korrektsetest lausetest: “Ükskold … eile … Iida oli vanaema pool … siis  … oli … vanaemale … tulnud … üks … teine … tädi … külla … kes … toos, kes … TÕI … Iidale … sokolaadi!”

Ja eks enam-vähem õigekeelsed (ning ülejäänud perekonna eeskujul rohkesõnalised) ole ka Põsekese ülejäänud lood ja laulud, kuigi üksikuid limnoloogia laene siiski veel esineb.

Nii näiteks ei taha Põseke mitte kiikuda, sõita, istuda ega tantsida, vaid kiigutada, sõidutada, istutada ja tantsitada jne: “Kustakene mine siit äla, mina ise tahan siia istutada!” teatab Põseke näiteks armuliku naeratusega söögilaua äärde Pangaasiuse tooli kõrvale imbudes — ning on siiralt üllatunud ja pahane, kui vend ahvatlevast ettepanekust põrmugi vaimustuses ei ole. (See mina-vorm, kui juba jutuks tuli, on üldiselt üsna viimaste nädalate teema. Enne seda rääkis Põseke endast alustuseks kolmandas — “Iida tahab midadi süia!” — ja seejärel pikka aega teises isikus — “Papa tule istu siia sinu kõlvale”; “Emme aitab sind!” jne.)

Teine iseloomulik joon on kaasaütleva käände järjekindel ignomine: Põseke ei sõida mitte rattaga, vaid atta koos, ei lähe õue mitte Ploomiga, vaid Paui koos, ei söö lusikaga, vaid utsi koos, ei kirjuta mitte vildikaga, vaid ildika koos ja ei määri oma kleiti kokku mitte supiga, vaid supi koos (“Oi, Iida keit supi koos kokku sai!”).

Tillukesi erisusi tavapärasest eesti keelest leidub ka leksikas. Proua ema isiklikud lemmikud neil päevil on lasteaeg, igasi sussu (“Iida sügisel lasteaega läheb, seal saab igasi sussu (= igasuguseid asju) teha!”), ambust (“Ambust, ohkem ei tee!” vabandab Põseke altkulmu ja puhtsüdamlikult kahetseval toonil, kui näiteks mõni vanematest vendadest mänguhoos jagatud obaduse peale kurvaks jääb või proua ema täiesti hariliku kriiskamise ja asjade loopisime peale ootamatult päriselt kurjaks paistab saavat), ampu (= raamat, vt ka ampukogu), tilmutalmu (= tolmuimeja; üks väheseid asju maailmas, mida Põseke pisut pelgab) ja sõna muidugi kasutamine tähenduses ‘muidu’: “Emme, tule mulle appi, mina muidugi ei saa tooli peale istutada!” või õhtuse mürgeldamiskeelu peale mõistvalt lausutud: “Ambust, Tiidu ohkem ei kalju, muidugi peab tuttu minema!”

Muidu(gi) aga on jutt väga asjalik. Igapäevases käibes on väljendid okei, selge!, selline plaan on, mis teema on? ja (ilmselt tänu remondi viljastavatele tingimustele) paraku ka puttavaht, assa kulat! ja kuladi jubin. Igati lasteaia-, tähendab, ptui, lasteajaküps!

 

 

 

Sõidupäevikud

Proua ema ja härra sõitsid Kirde-Eestist tagasi ja proua ema sõitis kohe samal õhtul bussiga Elvasse ja järgmisel päeval juba koos Põsekesega kõigepealt Elva randa ja siis uuesti tagasi linna, sest kõigepealt oli tarvis õhtul koos härraga Emajõe randa sõita ning  ülejärgmisel päeval sõitis kõik see mees Kavastu lähistele mustikale (tähendab, Põseke, täpsemalt öeldes, sõitis Pangaasiuse ja onulastega mängima, aga proua ema ja härra koos kahe sõbraga läksid küll täitsa metsa ja tulid alles viie tunni pärast uuesti välja; vahetuskurss oli umbes kolm mustikat ühe parmuhammustuse vastu, aga sellele vaatamata oli väga mõnus). Õhtul sõideti linna tagasi ning järgmise päeva lõuna ajal naasis ka Pangaasius, et kõigepealt korraks proua ema ja Põsekesega ratastega linna mänguplatsile sõita ning seejärel kohe koos oma papa ja onuga, kes korraks Elvasse ehitusest ülejäänud saematerjali ära viima sõitsid, kaasa minna ning pisut aega ka Arhangelski sugulastega veeta, enne kui need ära sõidavad. (Arhangelski sugulased ise koos Elva vanaemaga sõitsid järgmine päev korraks Tartusse meile külla ka, et ühtlasi vastu võtta oma keskmine poeg, kes parasjagu Norrast kohale sõitis, ja siis Elvasse tagasi sõita. Ploom sõitis samal ajal laevaga Stockholmist Tallinna poole.)

Järgmisel hommikul sõitsime ratastega Veerikule vastu Ploomile, kes tuli Rootsist tagasi  17.-32. kohaga 168 meeskonna seast ja sõitis järgmine päev vanemate ja Põsekesega rattaga Kavastusse, sest vanaisa oli sõitnud Lääne-Eestisse puhkama ja maja tahtis pidamist (ja meie auto oli otsustanud vahelduseks enam üldse mitte kuhugi sõita). Oli päris mõnus ja jõukohane tee, isegi Põseke ei jõudnud rattatoolis istumisest ära tüdida. Kavastus sõideti kõigepealt ujuma, seejärel peeti maja, koristati õunu, käidi saunas ja aeti niisama juttu ning järgmisel päeval sõideti jälle tagurpidi Tartusse tagasi. Et pärast 2×23 km rattasõitu tagumik, teadagi, kibedasti igatseb sadula järele, siis sõitis proua ema koju jõudes kohe poodi, härra Aparaaditehasesse ja Ploom rongi peale ja Elvasse. (Aga samal ajal, kui meie läbi Luunja Kavastu poole väntasime, sõitsid Tallinnast kohale meie sõbrad, veetsid öö meie korteris ja sõitsid järgmisel päeval Pärnu poole edasi.)

Täna sõitsid Arhangelski sugulased kohe hommikul edasi Riia poole. Meie Põsekesega sõitsime rattaga perearsti juurde kahe aasta juublil kipsi tõttu saamata jäänud süsti järele ja sealt edasi bussiga Elvasse, kus Ploom ja Pangaasius juba pikkade silmadega õhtul siia sõitvaid Pärnu sugulasi ootavad, ja varsti sõidab proua ema tagasi Tartusse, et õhtul koos härraga kinno minna, st tõenäoliselt sõita. Ega rohkem vist olegi suurt midagi juhtunud. Suur suvi kestab, kõik on pruunid ja toas pole temperatuur juba kuu aega kordagi alla 28 kraadi langenud.

Sürpriis

Paar korda aastas ikka sattun mingitel asjaoludel poiste tuba koristama (külalised tulemas ja põhikoristajad ise ilmalaanen laiali vms) ja iga kord pärast seda kogemust mõtlen, et nüüd ei suuda mind küll selles elus enam miski üllatada ja vaevalt et hiljemgi. Aga ei, süsimustaks kuivanud banaanikoor madratsi all ja ajalehepaberisse keeratud muld, mis ühest koolikotist välja pudenes, ikka tegid täna veel triki ära.

Kohe selline mõnus reibas tunne tuleb, ma ütlen.