Pedajalg

Pangaasius jagab oma teadmisi linnaruumist: “Raamatukokku on kõige lähem minu meelest minna Raeplatsi või Palmihoone peatusest või Laist …”

“Laiast,” parandab lapsevanem kõrvalt.

“… jah, Laist, kuigi minu arust vist Palmihoonest siiski on lähem kui Laist …”

“Laiast.”

“Ei, minu meelest ikka Palmihoonest.”

“Jajah, lihtsalt et öeldakse Laiast, mitte Laist.”

“Aga miks ma ei võiks öelda Laist, kui mulle see rohkem meeldib?”

“Võid küll, aga siis lihtsalt teised ei saa aru, mis peatusest sa räägid, sest kõik teised ütlevad Laiast. See on selle peatuse nimi – ma ei tea, kas sulle meeldiks, kui keegi näiteks hakkaks sind hoopis Velloks kutsuma, sest talle meeldib nii rohkem?”

“Ja mis selles halba on? Mina ju ütlen näiteks selle Mick Pedaja kohta Mick Pedajalg. Ega ma siis talle endale nii ei ütleks, lihtsalt minu arust see kõlab palju ilusamini: Mick Pedajalg!”

Õudused

“Mida üldse kohv lastele teeb?” uuris Pangaasius proua ema ja Põsekesega pärast reedest klassiüritust kesklinnast koju jalutades.

“Ah, üldiselt ei midagi head.”

“Aga halba?”

“Noh, kui pole harjunud kohvi jooma, siis see muudab su väga ärevaks. Ja kui oled harjunud, siis jälle ilma ei saa – näiteks on raske ärgata, kui pole kohvi joonud.”

“Aga miks seda siis üldse juuakse?”

“No minule isiklikult näiteks lihtsalt väga maitseb …”

“… ja vist on hea juua ka näiteks õudusfilmi kõrvale?” arvas Pangaasius.

Seda proua ema kommenteerida ei osanud, kuna vaatab õudusfilme täpselt ükskord aastas, sõprade juures Halloweenipeol, ja siis juba enamasti muid õudseid ja ebatervislikke jooke tarbides.

Ploom lõi neljapäeval vahetunnis õues olles jala vastu purskkaevu serva ära ja lonkas koju tulles laias kaares. Trenniks oli jalg ilmselgelt liiga vigastatud, järgmisel õhtul klassiõe sünnipäeval osalemiseks samas jälle nagu mitte, ning et visuaalsel vaatlusel ootuspärastest (üks vasak, teine parem) eristuvaid erinevusi kahe jala vahel silma ei hakanud, ei pidanud hoolitsevad lapsevanemad ka tänaselt võistluselt puudumist põhjendatuks. Ja õige kah, sest pärast mängu olid visuaalsed erinevused juba sootuks märgatavamad! EMOs igatahes pandi jalg kipsi ja soovitati teinekord taolisel puhul jalgpallivõistlused siiski vahele jätta.

Ploom oli pärast kipsistamist märksa rõõmsamas meeleolus kui enne ja arutles Elvasse nädalavahetust veetma sõites autos reipalt lähikondlaste võimalike reaktsioonide üle. Nagu Eurovisioonist juba õppinud oleme, on ennustamine siiski tänamatu töö, ja täppi läks esialgu üks prognoos kolmest: Elva vanaisa viskas tõepoolest nalja (“Poiss on vigastatud!”). Seevastu vanaema suust kõlas oodatud “Jessakese” asemel hoopis “Mis sinuga juhtus?” ja Pangaasius ei öelnud mitte “Pole hullu, sa oled ikkagi kõige kallim vend,” nagu me üsna üksmeelselt pakkusime (nentides siiski, et Pangaasiust nagu mesilinnukesigi ei või iial teada), vaid hoopis väga ehmunult “Oi!”. Nüüd jääb veel oodata, kas Kavastu vanaisalt tuleb “Oi-oi-oi, Ploomike!” ära või mitte. Seni naudib Ploom kuninglikku teenindust ja laseb ennast ringi tassida ning roogasid ja meelelahutust ette kanda (vanemate süümepiinad tulevad siin omajagu kasuks). Õhtul selgub, kas püksid ka üle kipsi ära käivad või tuleb neid kuni 22. maini jalas pidada.

Selle kõige kõrvale, ütlen, sobib kohvi juua küll!

 

 

 

Lapsest kasvab inimene

Alles see Ploom siin istus, pudipõlleke ees ja üle näo banaanine, ja nüüd äkki sellised vestlused:

Proua ema: “Kas sa oledki nüüd kogu aeg kaitses?”

Ploom: “Mhmh.”

“Ja meeldib?”

“Mhmh. Põhiliselt mulle meeldib, et kaitsemäng on nagu … no kuidas ma ütlen … nagu vastutusrikas. Või nagu … no kui sa näiteks oled tipus, nagu ma enne olin, siis pole väga hullu, kui lased midagi läbi, sest keskkaitsjad teevad ka taga tööd ja nii edasi, aga kaitses sa pead ise tööd tegema. Et mul on hea meel, et mulle on see vastutus usaldatud … ja eriti veel, et ma olen just vasakkaitsesse usaldatud, kuigi ma pole isegi vasakujalgne!”

Või siis:

Ploom: “Mis sa teed?”

Proua ema: “Süüa.”

Ploom: “Ja siis?”

Proua ema: “Siis ma pean natuke triikima, Põsekesel pole muidu homme midagi selga panna.”

Ploom: “Ja siis?”

Proua ema: “No siis ongi juba peaaegu uneaeg käes …”

Ploom (ilmse muigega): “Tore päev!”