Sürpriis

Paar korda aastas ikka sattun mingitel asjaoludel poiste tuba koristama (külalised tulemas ja põhikoristajad ise ilmalaanen laiali vms) ja iga kord pärast seda kogemust mõtlen, et nüüd ei suuda mind küll selles elus enam miski üllatada ja vaevalt et hiljemgi. Aga ei, süsimustaks kuivanud banaanikoor madratsi all ja ajalehepaberisse keeratud muld, mis ühest koolikotist välja pudenes, ikka tegid täna veel triki ära.

Kohe selline mõnus reibas tunne tuleb, ma ütlen.

Advertisements

Reisudest Rootsi ja mujale

Eile kella nelja paiku oli, nagu härra tagantjärele märkis, küll vist senise pereelu üks laiahaardelisemaid hetki:

  • Põseke oli vanaemaga Tartumaal vanaema sõbranje sünnipäeval (ja ühtlasi kolmandat päeva vanemliku hooleta);
  • Pangaasius lustis Kavastu vanaisa ja onulastega Vudilas (olles enne seda veetnud ühe öö omapäi Pühastes sõbra juubelil, mõned päevad Elvas, sõitnud ihuüksi bussiga Tartust Virtsu ja aidanud oma onul 3 päeva Puhtus talgutada);
  • Ploomil möödus teine edukas võistluspäev Rootsimaal Gothia Cupil ja neljas päev perest eemal (viis veel ees);
  • härra lasi Narva-Jõesuu rannas ergava kõrbepäikse käes nurru …
  • … ja proua ema, kel oli õnnestunud end eelmisel reisupäeval pisut ära kõrvetada, tikkis umbes kilomeetri kaugusel pargis puie vilus ristpistes kana (as one does).

Iseseisvumine või midagi!

Aga kui kõik ausalt, ehkki lühidalt ära rääkida, siis sinna Narva-Jõesuhhu jõudis vanemlik instants niiviisi, et pani esmaspäeva hommikul aovalges Tartus autole hääled sisse, tegi väikese ajaloolise vahepeatuse Kärde rahumajakese juures (oli maru rahulik küll!), vaatas üle Kunda sinisavikõrbe ja heitis millalgi kümne paiku sealsele imemõnusale liivarannale (vt ka Gunta Randla) siruli ja mõne aja pärast ka laintesse. Pärast kerget kehakinnitust, Valaste joa ülevaatamist (või kõrgusekartlike seltskonnaliikmete puhul, keda meie arvukas seltskonnas oli täpselt üks, ülepiilumist) ning ohtrat higistamist autos liiguti edasi Toilasse, et pikutada ja supelda järgnevad tunnid koos sealsete toide ja teiste suvitajatega juba kohalikus rannas, mis kujutab endast iga lutsuviskaja unistust. Õhtul sõime spaarestoranis kõhud punni ja vaatasime rannas päikeseloojangut (mõnel juhul ka ujusime). Öö veetsime kvartiiras Toila piiril (Airbnb), mis oli igati nitševoo. No ja siis teisipäeva hommikul juba Sillamäe muljet avaldav promenaad ja linnamuuseum koos Jevgeni väga ägeda näitusega, ja oligi Narva-Jõesuu. Koju sõitma hakkasime kuue paiku, et jõuaks teha väikese ujumispausi Kauksi rannas (kuivõrd proua ema oli Narva-Jõesuu 19-kraadise vee liialt külmaks põlanud, küll aga suutnud ennast nappide tulikuumal – ikkagist 30 kraadi! – rannal veedetud minutite jooksul üle kere liivaseks teha). Viimaks tõi hilisõhtune buss proua ema veel Tartust Elvasse. Põseke küll juba magas, ent oli hommikul seda meeldivamalt üllatunud: “Emme tuuli! Iida äga õõmus on! Okei, selge!”

20180716_1711321

 

Toila rand 17.07.2018

Sinna läheks tagasi küll.

 

Olmekaardistus: Kahese suvepäev

Põsekese äratab alati see, et miski tuleb meelde. Seekord näiteks meenub millalgi üheksa paiku selline tõik: “Paul, Kusta Pännus on! Maa koos Pännus on Paul ja Kusta, algpalli mängivad!” (Ja tõesti, Ploom ja Pangaasius ongi parasjagu viimast päeva vanaemaga Pärnus, seljataga suurturniiril saadud viies koht ja ees ootamas vapper suplus viieteistkraadises merevees.) Natuke aega proua ema seljas aeledes elavalt maast ja ilmast vadistanud, saab Põseke aru, et vestluskaaslasest ei ole vastast, ning suundub elutuppa papat lõbustama. Umbes tunni aja pärast koputatakse proua emale rõõmsalt itsitades õlale, et raporteerida vahepeal aset leidnud tulemuslikust potilkäigust ning anda (oma rafineeritud huumorimeelega isa õhutusel ja õpetusel) edasi ka kõik sealjuures kõlanud helid. Jutu lõpetuseks ennetab rõõmust särav Põseke targu ka proua ema oodatavat reaktsiooni ja teatab rangelt kulmu kortsutades: “Ei ole nallakas! Papa, Anti! Ei ole nallakas!!!” Ning siis juba leebemalt: “Iida nallamees on! Iida üks nallatilk!”

Kui proua ema viimaks kööki jõuab, on härralt välja nõutud “kalbepiima” (= klassikaline hommikueine kaerahelbed piimaga, raamatus “Sinustki võib saada indiaanlane” tuntud ka porridži nime all – toim.) läbitöötamine juba edukalt lõpule viidud, st kogu piim lusikaga kausist kõhtu õngitsetud ning kaerahelbed kunstipäraselt laua ümber laiali laotatud, ning sööja ise kihutab uljalt nukuvankril kõhutades ühes toast teise, toimetades kõik poiste toast leitud sendid hästikoolitatud taskuvargana hästikasvatatud lapsukesena oma isa kätte, kes kangelaslikult arvuti taga tööd teha üritab. Millalgi umbes siis, kui Põseke on viisakalt keeldunud proua ema lahkest ettepanekust talle muna praadida, hiljem siiski proua ema taldrikust suurema jao kinni pistnud ning nüüd parasjagu istub ja majapidamises valitseva häbiväärse praemunanappuse tõttu üürgab, saabub elektrik, et ehitustööl omad otsad kokku tõmmata. Põseke kablutab kärmelt proua ema juurde, et sel kõvasti jala ümbert kinni haarata ning julgustavalt teada anda, et tegu on sõbraliku onuga, keda pole tarvis karta. Kui proua ema on elektriku ohutuses täielikult veendud, saab jälle kiiremate toimetustega  jätkata (ainult vahepeal, kui onu läbi toa juhtub minema, tuleb kiiresti proua ema juurde joosta ja teda igaks juhuks veel natuke rahustada, sest need emad, need on üldiselt jube kartlik rahvas). Esmalt on tarvis magamistoa akna juures kontrollida, mis olukord valitseb õues: “Iida kolla vaatab, kas vihma sajab, kas ei saja! Iida kontollib kolla. Iida vaatab, mitu kaadi on. Kümme kaadi! Õue minna saab!” Järgmiseks tuleb haarata proua ema telefon. “Iida kolla vaatab, mis kell on. Seitse pool! Õue minna saab,” on siingi, selgub, kõik jonksus.

Õuemineku asemel viivad vanemad Põsekese esiotsa hoopis ehituspoodidesse. Esimeses, sanitaartehnilise kallakuga kaupluses kontrollib Põseke kärmelt üle kõik väljapandud segistid, millest aga kahetsusväärsel moel ükski ei võimalda “käsi peseda”, ning üritab seejärel proua ema veenda, et tingimata oleks tarvis testida ka väljapandud tualettpotte. Õnneks saame oma ostud tehtud enne, kui asi tegudeni jõuab, ja Põsekese vilturiputud näidisvalamu õnnestub vanematel ka poepersonali suurema tähelepanuta uuesti paika seada. Teises poes saab Põseke kohe ukse juures pihku kaks ukselinki ning karmi käsu neist kõvasti kinni hoida, mis aitab ka selle käigu enam-vähem viisakalt üle elada. Poe välisuksel pöördub Põseke veel ringi, et tagasi kassa juurde trügida ja kummalegi kassapidajale eraldi südamlikult “Head und, maga hästi!” soovida.

Viimane soovitus on igati asjakohane, sest just magama tuleb Põsekesel endalgi koju jõudes (pärast minimaalset viivitust koduõue liivakastis, liumäel, batuudil ja kiigel) suunduda. Põseke teeb papale kalli, loobub pärast mõningaid kõhklusi kavatsusest ka elektrikule samasugust au osutada, ning poeb siis voodisse, et kuulata kolm lugu “Jipi ja Jannekese” raamatust ning tellida proua emalt unelauluks “”Mutioonu”, siis Pika-Jaagu laulu (= laul päkapikust, kes oli pika päka jagu pikk – toim.), siis “Hee’ingas!”” Kui Neptun heeringalaulus vihastab, kostub Põsekese asemelt veel rahuolevat sosinat “Kuu’e hee’ingas!”, aga merevee soolasuse salmi juures on silm juba kindlalt kinni.

Pärast umbes pooltteist unetundi ning natukest ärkamisjärgset kisamist on Põseke valmis proua emaga poodi ja mänguplatsile suunduma. Et minnakse rattaga, avaneb sõidu peal hea vaade inimeste aedades olevatele liivakastidele, liumägedele ja kiikudele. “Üks plats!” kiljatab Põseke vaimustunult, ning teab samas juba isegi: “Kellegi teise apse oma! Iida suuleks kassab, siis sinna saab minna. Täna mitte. Iida sügiles… sügiles… sügisel lasteaega läheb, siis saab sinna platsile minna, iugu asta, kiiga-kaaga, iivakassi!” Nii et hoidku kõik Tartu lasteaiaplatsid ja eravaldused sügisel piip ja prillid!

Poes istub Põseke lubatud kohukese mõjul enam-vähem tsiviliseeritult ostukärus ja ainult natukene kisub porgandipakki lahti ja maitseaineid riiulist maha. Õues võetakse suund mänguplatsile, et seal ennastunustavalt ronida, kiikuda ja huviga teiste laste tegemisi uudistada (“Nii pallu lapsi!” rõõmustab Põseke kohe platsile saabudes).  Lõpetuseks tuleb proua emal platsilt leitud kühvli ja pingviinivormi abil valmis vorpida ei rohkem ega vähem kui 12 sünnipäevakooki, millest igaüks tuleb ka kivist “kilsside”  või “aasikate” ja oksaraokestest küünaldega ehtida, et Põseke saaks sinna juurde heleda häälega laulda “Nii paa-aalllu! Nii paaa-aaalllu!” (= telelavastusest “Väikevend ja Karlsson katuselt” pärineva ning Põsekese perekonna juubelirituaalides olulist kohta omava sünnipäevalaulu algus – toim.), seejärel teeb Põseke ise proua ema jaoks oma sandaali sisse imemaitsva liivakoogi, mille salajasteks koostisosadeks järelpärimise peale osutuvad olema sandaal ja liiv, ning viimaks tuleb väike punnkõhtne päästeingel Šaša ja kisub kühvli Põsekeselt otsustavalt käest ära. Lahkudes kisab Põseke natuke, et oleks millest koduteel rääkida: “Iida tisas platsil: “AAAAAAAAAA! EI TAHAA KOJU MINNA! ÄÄÄÄÄÄÄ! Emme üttes: “Äla tisa! Koju minna!” Siis Tiida ohkem ei tisa.”

Kuni proua ema õhtusööki valmistab, mängib Põseke ehituspoodi minekut. “Iida üksi eihtuspoodi läheb! Iida kollaks eihtuspoes käib!” kuulutatakse valjult ja umbes seitsekümmend või nii korda järjest, ja loomulikult peab proua ema igal viimasel kui korral vastama “Ahah, selge, no tule siis varsti tagasi,” muidu korratakse sõnumit veel paar kraadi valjemini (sest mine sa seda vanainimese kuulmist tea) või tullakse lausa pannisangast sakutama. Nõuetekohane vastus käes, suundub Põseke, väike pingviiniga ranits seljas, esikusse sobivaid jalanõusid valima. “Iida tossud alga paneb, kolla eihtuspoes käeb! Iida nüüd üksi eihtuspoodi läheb! Iida loosa daali (= roosad sandaalid – toim,) alga paneb, kolla eihtuspoes käib! Iida mõmmi kaasa võtab, eihtuspoodi läheb. Eihtuspood kinni ei ole, Iida kolla eihtuspoes äla käib! Iida kummitu alga paneb, siis eihtuspoodi läheb! Iida kollaks uttu-uttu eihtuspoodi läheb, valsti-valsti tuleb. Iida lilla saapa alga paneb, kii’esti-kii’esti eihtuspoes äla käib.” Loomulikult nõuab iga teadaanne ka viisakat vastust.

Pärast saabub aparaaditehasest papa ja saab samuti osaleda viljakas ehituspoodi minekut käsitlevas dialoogis, ning millalgi õhtusöögi keskel jõuavad koju ka kauaoodatud vanemad vennad. Pangaasius, tõsi, lahkub peatselt koos vanaemaga; Ploom seevastu jääb koju ja saab sedaaegu, kui härra ehitustööpäevajärgse lõõgastuse korras uude vannituppa põrandaplaate paigaldab, kohe kaela ka oma tuntud mürakarumõmmist väikeõe kogu vahepealse nädala jooksul ooterežiimil olnud müravarud. Õhtu põhiatraktsiooniks kujuneb üllatavalt hästipainduva Põsekese peitmine üllatavalt väikesesse pappkarpi, mis igati reeglipäraselt kasvab üle sellesama pappkarbi tuba mööda ringipildumiseks. Lõpuks saab Ploom karbinurgaga piki piilumist ja ühtlasi mõnevõrra pahaseks. “Ok-kei!” käratab järgnenud väikekodanlikust tänitamisest (“Vaata, vend sai haiget! Ära palun enam niiviisi tee!” jne) üles ärritatud Põseke teise tuppa kapates kurjalt. “Okkei, selge! Selge on!”

 

Mingil arusaamatul ja mälust kustunud moel õnnestub see melu siiski millalgi maandada ja Põseke ööunele suunata. Ööunele eelneb siinkandis muidu üpris rariteetseks muutunud tankimisseanss. Et seejuures on võim vahelduseks täielikult proua ema käes, ei jää Põsekesel paraku üle muud kui alluda viimase (kohati täiesti absurdsetele) reeglitele ja nõudmistele. Noh, et ei tohi tankimise ajal proua ema näo ees jalaga vehkida, proua ema näpistada, hammustada ega miskipärast ka viisijuppi üles võtta ega juttu ajada. Sestap seabki Põseke end harvanähtava vagurusega sülle, suleb silmad ja pühendub eesmärgile, katkestades tegevuse üksnes siis, kui meenub midagi tõesti harukordselt olulist. Näiteks täna selline lugu (15 minutit pärast tankimise algust, hiirvaiksel sosinal): “Eihtuspood kinni ei ole!”

4.6.18

 

Meditsiinilist ja muudki

Tundub, et koolivaheaeg on nüüd viimaks reservatsioonideta käes. Tunnistused, kõik viimseni sellist rõõmustavat sorti, on kirjutatud ja kätte saadud. Koolilõpupiknik toimunud. Pangaasiusel breigitrenni ja klaveritunni lõpukontserdid peetud. Ploom on käinud klassiga rattamatkal ja proua ema kolleegidega meeleolukal ratta-, kanuu- ja saunaväljasõidul. Trennides on hingetõmbepaus. Pärnad õitsevad ja maasikad on magusad.

Põsekese uue, adenoidioperatsioonijärgse häälega esitatud jutuvada lülitub sisse hommikul kella 9 paiku.

“Iida magas hästi! Magas pika uune!” raporteeritakse särava naeratusega ja kinnitatakse igaks juhuks veel üle: “Magas hästi soolapakk!” (Sest kui heeringalaulus proua ema ju selge sõnaga laulab, et maitses hästi soolapakk, siis miks ei peaks sama väljend sobima magamise kohta.)

“Iida äjka ües. Täna Tattusse papa uude lähe. Emme koos, Kusta koos. Emme atta koos lähe ongi piale,” avaldatakse juba magamistoa ukse juurest soovi viivitamatult rattale istuda ning ema ja Pangaasiuse seltsis rongiga linna papa ja Ploomi juurde sõita.

Proua ema unisevõitu pomin rongiaegadest ja jätkuvast magamissoovist põhjustab arusaadavat pahameelt: “Tiidu-taadu (= Põsekese isiklik lemmikhüüdnimi – toim.) kohe Tattusse läheda! Täna kohe Tattusse lähedaaaaa! Ebaaus! Emme tulääää!” Et sõnad soovitud mõju ei avalda, kistakse proua ema igaks juhuks natuke juustest ka, aga ainult senikaua, kuni ohver väga kurvaks jääb. “Ohkem ei tee!” nenditakse siis kahetseval toonil, manatakse kaval nägu pähe ja trügitakse voodisse tagasi. “Iida emme kallis on! Emme kallis sõbe on! Poe kaissu! Iida pikuta siin emme kõlla peal (= limn kõrva peal kõrval). Iida nallamees on!”

Seejärel suundub naljamees ja kallis sõber maja pealt ärksamaid hingi otsima. “Iida õue minna! Liivakasti! Atta sõita, kiie (= limn kiiver) pähä! Iida oskab! Lille kasta! Maa (= limn vanaema) koos, Kusta koos. Iida maa õue kutsub! Emme tudub meel, Iida ukse tinni paneb. Iida jaksa küll, tasapisi! Maa koos amput ugeda (= limn raamatut lugeda)!”

Sammud tatsavad koridori mööda kaugemale ja reibas vadin kandub elutuppa: “Kuule, Kusta, no missa teed? No mis asi see on? Iida käsi peseda! Iidal käed mustass said!”

***

Aga muidu selle adenoidiga oli nii, et sünnipäeva puhul mõõtmas ja kaardistamas käies (10 kilo ja 89 cm!) sattusime perearsti juures mainima, et laps norskab nagu traktor ja eritab lakkamatult rohelist tatti, mispeale tehtud röntgenülesvõtet nähes kõrvaarst, kelle juurde õnnestus aeg saada kohe mõne päeva pärast, kulmu kergitades küsis, ega Põseke selle tegemise ajal juhuslikult ei liigutanud, sest nähtav adenoid olla muljet avaldavalt suur. Meie eitava vastuse peale haaras õde igasuguste edasiste küsimusteta telefoni ja küsis erakorralise lõikuse aega. Ja nii juhtuski, et napp nädal pärast seda, kui Põsekese kips oli kenasti punaseks küpsenud ja ära pudenenud (mis võttis kokku aega umbes täpselt terve maikuu) …

valge saabas

20180516_112251

20180528_120751

…  leidsime end juba Kuperjanovi tänavalt. Ploomi omaaegse lõikusega võrreldes oli palju jäänud samaks (nt pidžaamad), aga mõned asjad tulid siiski ka üllatusena. Näiteks ooteruumis, kus meil ilma igasuguse toidu ja nuusktubakata tuli eelnenud kuue koduse näljatunni otsa vaevelda ja kõhtu koristada kaks ja pool meeleolukat tundi, selgus huvitav tõsiasi, et põhimõtteliselt kõik lasteraamatud räägivad toidust. Ning kui Ploom omal ajal ärkas narkoosist leebena nagu kevadkoidik, siis Põseke võttis ette 45 minutit väldanud kriiskamis-, rabelemis-, peksmis- ja verepritsimismaratoni, mida nähes vahepeal oma töö tulemusi uurima tulnud anestesioloogiõpilane näost kergelt kahvatuks tõmbus. Tema juhendaja sõnul oli kõik siiski täiesti normaalne ning varsti lasime end korrus madalame sõidutada, kus Põseke sügava ohkega poolteiseks tunniks magama jäi. Edasine kulges jälle tuntud rada pidi: pakuti jäätist …

20180605_134259

…ja postop. iseärasused puudusid. Ainult, jah, hääl on muutunud. Homme võib juba ujumagi minna (ühe linnukese ses osas, olgu öeldud, jõudis Põseke härraga koos Emajões millalgi kipsi ja opi vahepeal siiski juba ka kirja saada).

***

Meditsiiniliste suursündmuste kõrval on vahepealsesse aega mahtunud veel kohe mai alguses alanud suur ja kestev suvesoojus, tohutu õitsemine igal rindel, rohkelt jalkamänge, Ploomi klassi osalemine V klasside olümpiamängudel, ühe suurepärase raamatu ilmumine, edukas tutvumine Põsekese tulevase lasteaiaga ja suured edasiminekud kohalikul ehitustandril (tunneli lõpuski juba midagi nagu paistab!). Lisaks sai Põseke 23. mail kaheaastaseks …

20180523_075358

… ja käis seejärel kohe esimest päeva ka tööl, sest logelejaid meie peres teadupärast ei sallita. Tööl andis Põseke ühe kirjanduse tunni seitsmendale klassile (see seisnes valdavalt ohtras veevalamises ja pahastes vahelehüüetes proua emale, kes ka seal veel justkui midagi üritas) ning ühe käsitöötunni, kus esimese klassi poistekamp ta oma innuka egiidi alla võttis. Kokkuvõttes tundus noor pedagoog ametisse igatahes passivat, kuna koolipäeva lõpuks tuli tänulike seitsmendike delegatsioon, kellele abiõpetaja haldjakõrvad sügavat muljet olid avaldanud, üle andma vahepeal puutöötunnis valminud hädavajalikku töövahendit ning lõpupiknikuks oli Põsekese auks valminud koguni kuuesalmiline poeem.

20180524_171100

Haldjakõrvne abiõpetaja oma uue töövahendiga

Nüüd aga on nähtavasti aeg kirjutamine selleks korraks lõpetada, kuna õuest saabus pisut kohmetu Põseke, kroketihaamer käes, ning kuulutas: “Kusta kulb on. Aiget sai natuke.”

 

Kuidas me rongi peale kohvi ja kakao kaasa ostsime

Kõigepealt pidas Pangaasius mõned sünnipäevapeod (nii nipet-näpet: pühapäeval perega, esmaspäeva õhtul naabrilastega, teisipäeval koolis, kolmapäeval sugulastega ja pühapäeval sõpradega Elvas).

20180422_152709.jpg

Sünnipäevarivistus

Siis värvis proua ema pea punaseks (“Emme: “Issa juma!” Emme: “Mits?”,” andis Põseke härrale täpse ülevaate proua ema esimestest muljetest oma uuest juuksevärvist; aga ei, nüüdseks oleme juba kõik justkui harjunud), Pangaasius käis korraks vanaisal külas ja oligi aeg suunduda traditsioonilisele sünnipäevareisile pealinna. Põsekese jätsime tänavu koju härrat lõbustama.

Rongis alustas Pangaasius ka reisipäeviku pidamist, pannes kirja, et ostsime rongile kaasa kohvi ja kakao. Etteruttavalt olgu öeldud, et midagi muud ülesmärkimisväärset järgnevate päevade jooksul ei juhtunud.

Tallinnasse jõudnud, arvas proua ema, et pärast pikka istumist ja enne võõrustajate juurde suundumist oleks vahva teha väike jalutuskäik Toompeale (eriti kuivõrd möödunud aastal, kui kaasas oli Põseke oma suhteliselt ronimisvaenuliku tõllaga, oli Pangaasius igal möödumisel igatsevalt Patkuli treppi piielnud). Ettepaneku mõte jäi Pangaasiusele küll täiesti hoomamatuks (“Sinna üles? Aga milleks?”), aga kuna tegu on siiski maailma kõige parema reisikaaslasega, tuli ta proua ema veidrale soovile mõistagi vastu ja turnis üles kõigist treppidest, poseeris vaateplatvormil ning manas koguni ette kergelt osavõtliku ilme, kui proua ema tähtsa näoga olulisemaid silmajäänud hooneid tutvustada üritas (õnneks Piibu ja Tuudu maja akendest sisse piiluda oli päriselt natuke huvitav). Siis aga tuli sõnum, et Pangaasiust juba oodatakse mängima, mistõttu ruttasime läbi pargi ja üle silla (tehes seejuures mõistagi tilla-tilla – kes ei tea, siis see käib nii, et kordamööda tuleb silda ületades iga sammu juures “tilla!” öelda), vaatasime üle Snelli tiigil ulpivad piilu-, sinikael- ja sänikaelpardid, sõime Kniksus&Kraapsus kõhud täis, käisime kiirelt poes külakosti varumas (“Kas te ei võiks lihtsalt viina või õlut juua?” uuris kärsitu Pangaasius proua emalt, kui too poes soovitud siidrit piisavalt kiiresti üles leida ei suutnud) ja vurasimegi trammiga Sikupilli. Ülejäänud õhtu möödus lahke pererahva seltsis, kellel legode, jalka ja mängupüsside, kellel kudumisvarraste saatel.

Seejärel juhtus selline imelik asi, et läksime õhtul magama ja ärkasime alles hommikul. Proua ema jaoks igatahes oli see midagi väga ebatavalist!

Teine reisipäev algas pannkookide, “Monopoli” (“Huvitav, siin on muidu Tallinna kohad, aga raeplats on ju Tartus!” imestas Pangaasius) ja ootamatult sooja päikesepaistega, mistõttu tõmbasime tegevuskavast maha punkti “mõni muuseum” ning suundusime otsustavalt Kadrioru mänguplatsile – väikese vahepeatusega Vesivärava kohvikus, mille valdavalt sisustas tavaelus gaseeritud jooke vältiva Pangaasiuse detailne aruanne oma suuõõnes ning ninas toimuvast.

limps

Pärast sisukat tunnikest Kadriorus …

 

… arvas Pangaasius, et loomaaia võiks seekord vahele jätta ja minna otsima veel mõnda lahedat mänguplatsi. Järgmised poolteist tundi kulutasime seega Stroomi ranna mängualal.

20180428_172650.jpg

Kuna Pangaasiuse suur lemmik, F-hoone oli pilgeni täis, suundusime õhtusöögiks hoopis Boheemi, kus esialgne pettumus peagi asendus siira vaimustusega, kui lauda toodi Pangaasiuse “senise elu kõige oivalisem pitsa” (senise elu kõige oivalisema pitsa retsept, keda huvitab, käib  umbes nii: 1. jaluta, turni, jookse ja hulla pärast pikka talve viis tundi värskes õhus; 2. valmista pitsa).

pitsa

 

Ja kui proua ema oli võtnud kiire kohvi ning Pangaasius oma reisimärkmikusse kõigepealt alustanud uut romaani laps-salaagendist (“See on natuke nagu “Harry Potter” ja veel mõned raamatud, tema vanemad on surnud ja nii, aga nagu ta ei ole võlur, vaid agent”) ning seejärel üles joonistanud Boheemi seinakella (“Sest tead, ma mõtlen, et ma võiksin siia märkmikusse üles joonistada kõik kellad, mida ma näen”), oli aeg seada sammud kino poole hilisõhtusele “Koerte saare” seansile, mis nii proua emale kui ka Pangaasiusele hirmsasti meeldis.

“Mul on tunne, et sellest kujuneb minu elu kõige parem kevadvaheaeg,” õhkas Pangaasius trammis läbi õhtupimeduse öömaja poole sõites. “Nüüd on see küll juba päris kindel,” arvas ta kell üks öösel, kui “Harry Potteri” VII osa – viimases otsas proua ema ettelugemisel – läbi sai.

Seejärel juhtus midagi lausa röögatult ennekuulmatut: teist ööd järjest mindi õhtul magama ja ärgati alles hommikul!

Pühapäeva hommikul sadas vihma, planeeritud külastatavad olid reisilt kaasa toonud kõhuviiruse ning Tartust teatati, et Põseke on hankinud endale valge saapa (“Hüppas, kukkus. Nuttis. Papa sülle! Tädi valge saabas tegi,” nagu asjaosaline ise õhtul raporteeris).

valge saabas

Kõigele vaatamata otsustasime mitte lasta meeleolul langeda, vaid haukasime Balti jaama turul mõned vahvlid ning suundusime viimaseid reisitunde veetma Energia avastuskeskusesse, kus meile iseäranis meeldis helide osa. Pidulik punkt seekordsele sünnipäevaretkele sai pandud F-hoones, kus meid teisel katsel Pangaasiuse rõõmuks ootas viimane vaba aknaalune laud ja maitsev pasta.

Tartus läks proua ema rongilt maha ja asendus Ploomiga, kes koos Pangaasiusega Elvasse kevadvaheajast viimast võtma sõitis.

20180429_172909.jpg

PS Põsekese sääreluu, lubasid tohtrid, pidi ära paranema hiljemalt pulmadeks, aga arvatavasti siiski pisut varem.