Neljapäevast neljapäeva

Päevad on nõnda lühikesed, et hommikul kooli minnes imetlevad Ploom ja Pangaasius kooli ukselt koitu, mis viimastel päevadel on siinkandis olnud iseäranis efektsetes värvides, ja tundide lõppedes vaatavad, kuidas päike tõusukohast paari sammukese kaugusele niisama maaliliselt jälle loojub.

Tegemiste vähesuse üle samas kurta ei saa.

Eelmise neljapäeva hommikul kell 7.15 selgus, et proua vanaema on haigeks jäänud ja Põsekesega tavapärasel viisil päeva veetma tulla ei saa. Niisiis keetis proua ema poistele pudru valmis ja saatis nad kooli, sõitis siis erakorraliselt koos Põsekesega bussiga lasteaeda, tuli sealt jalgsi tagasi koju, pesi ära pea ja sõitis järgmise bussiga tööle, andis kaks tundi, sõitis koos seitsmenda klassiga teatrisse, vaatas etenduse ära, sõitis koos seitsmenda klassi klassijuhatajaga tagasi kooli, osales koosolekul, sõitis bussiga koju, ütles härrale, vahepeal härraga koju tulnud ja lõunaune ära maganud Põsekesele ning koolist saabunud poistele tere ja jõi ühe kiire kohvi, jalutas üle Toomemäe tagasi lasteaeda ning õmbles seal kolm tundi konna.

Sel neljapäevahommikul oli proua vanaema endiselt tõbine, niisiis keetis proua ema poistele pudru valmis ja suundus taas koos Põsekesega lasteaeda (seekord ilusa ilma tõttu jalgsi), jalutas piki Emajõe kallast kooli (otsustades elada julgelt ja jätta pea sel neljapäeval hoopis pesemata), andis kaks tundi ja ühe kiire improviseeritud asendustunni, pidas kaks vahetundi korda ja jõi parasjagu üht kiiret kohvi, kui ühekorraga saabusid esmalt sõnum Pangaasiuse klaveriõpetajalt tunni ärajäämise kohta ning teiseks Pangaasiuse klassijuhataja, kes teatas, et oli äsja sandaalides Pangaasiuse mingi tundmatu lapsevanema autoga koju saatnud, kuna üks Pangaasiuse talvesaabastest olevat koolipäeva jooksul salapärasel moel ära kadunud. Kiirest telefonikõnest koju selgus, et Pangaasius oli siiski hetk tagasi vanema venna saabastes muusikakooli poole teele asunud (Pangaasiusel endal neil päevil telefoni ei ole). Seejärel andis proua ema veel ühe tunni ja tõttas samuti koju, et vahetada valvepostil välja härra, kes oli vahepeal Põsekese koju toonud ja pidi nüüd enne Ploomiga jalkatrenni suundumist veel kiiresti Aparaati lippama. Kohe helistas ka Ploom ja palus endale aknast võtmed visata (tema enda omad olid hommikul teise jope taskusse ununenud). Päevaunest ärganud Põseke tervitatud ja Ploom koos härraga trenni saadetud, pani proua ema just kohvivee keema, kui akna taga hüüti: saabus Pangaasius, kes palus endale võtmed visata (tema enda omad olid hommikul tuppa klaverinurgale ununenud). Muidu oli saabuja ärajäänud klaveritunnile vaatamata igati rõõmus: aeg polnud kulunud asjatult, vaid muusikakooli asemel sai külastanud raamatukogu. Paraku oli laenutatud raamat osutunud liigagi kaasahaaravaks. Niisiis jättis proua ema Pangaasiuse Põsekesega mängima ja vast valminud kohvi lauale jahtuma, sõitis bussiga linna ja tõi ka Pangaasiuse koolikoti Kaubamaja eest bussipeatusest koju.

Õhtusöögiks sõime kalasuppi, mille proua ema oli koolist purgiga kaasa toonud (kalasuppi jääb alati üle ja see on kohutavalt maitsev). “Kas me oleme nüüd tõesti nii vaesed?” uuris Ploom murelikult, kui õhtueine päritolust kuulda sai.

Järgmisel nädalal ootavad lisaks neljapäevale, lasteaiale, tööle, koosolekutele, trennidele ja muusikakoolile ees veel Pangaasiuse klassiõhtu, Põsekese advendiring, Pangaasiuse ja Ploomi klassi töötubade ettevalmistused kooli advendilaadaks, marionetietenduse proovid advendilaadaks ja muidugi ka advendilaat ise. Aga kui hästi läheb, õnnestub ehk mõnel päeval siiski ka päikest silmata.

b1.jpg

PS Pangaasiuse talvesaapad leiti järgmiseks päevaks jälle üles.

Advertisements

Nõmikord

“Oi, Põsekene, sina oled küll täna nagu pildiraamatust välja astunud!” löövad Põsekese õpetajad heldinult kaht kätt kokku, kui Põseke, punupatsid peas ja villane ruuduline kleidike seljas, soliidsel sammul üle rühmaruumi läve astub.

Põseke naeratab armulikult, võtab seejärel proua emal kaela ümbert kinni ja sosistab:

“Emme, kas sina mäletad kui minul nõmikold (limn mõnikord) oli selline laul:

Ümbel loosipõõsa on kakane,

ümbel loosipõõsa on puuksune?”

Õrn ja rõve, nagu (Matti Miliuse häälega) öeldakse.

 

 

Eksistentsialismi alused

“Kui, Ploom, sina tood selle palli siia, siis ilm pahandab!” pragab Põseke (2,5) häälekalt oma vanema vennaga (kes, kahtlemata vastu lugeja ootusi, ei ürita parasjagu ühtegi palli kuhugi tuua, vaid istub vaikselt teises toas laua taga ja teeb koolitükke).

“Kes pahandab? Ilm?” täpsustab proua ema.

“Jah, ilm. Kas sina ei tea seda ilmi? Kas sina ei tea, et meie muidugi oleme üksinda siin ilmas?!?”

Kuri Tiit ja kärsad ehk Neli pilti argiõhtust

1.

Kui proua ema õhtul koolist saabub ja tuulutamiseks akna avab, pragab Põseke: “Emme ei pane isegi tähele, et peas panema akna kinni! Sellepärast minul on muidugi külm seal õuna süüa!”

“Igatahes mina olen väga kuli! Mina olen kuli Tiit!” lisatakse täpsustavalt.

2.

Natuke aega hiljem on suurem kurjus üle läinud ja Põseke asjatab tavapärase toimekusega oma nukukäruga tuba mööda.

“Tsau, ma lähen külla Jülile! Emme, tsau, ma lähen külla Jüülile! Poisted, Põseke läheb külla Jülile!”

Mõnda aega käruga vastu kööki viivat astet ramminud, tuleb nõutu Jüri-külastaja arvutis passiva proua ema juurde ning uurib: “Kus … äää … see laudtee lõppeb?”

“Mida?” ei saa kõnetatu kohe aru.

“Kus ma saan üle laja minna vankiga? Kas seal longijaama juules?” uurib Põseke täpsustavalt ning, saanud jaatava vastuse, tõttab jooksujalu vankri juurde tagasi. Tee pealt haaratakse kaenlasse ka kaisuhunt — “Võtan Hundu ka kaasa, muidu ma ei saa teda kasutada hiljem!” — ning ehmutakse samas: “Oh ei, ma unustasin selle laamatu äla!”

Raamat kaenlas, hunt, tita ja reisikohver nukuvankrisse pakutud, asutakse taas teele.

“Sõidame siis Jülile. Pangaasius! Pangaasius! Lähme siis Jülile!”

Et Pangaasius aga ahvatlevat kutset mikski ei pane ning rahulikult diivanil raamatut edasi loeb, tormab Põseke teises toas klaverdava härra juurde ning uurib murelikult: “Papa!  Papa, kas … eee … kas see Ploom saab tulla külla Jüülile minuga koos?”

Härra pigem nõustuvale arvamusele vaatamata ei ole ka teine vendadest Jüri külastamise plaanidest kuigi vaimustuses.

“Ploom ka ei saa!” tuleb nõutu Põseke elutuppa tagasi, ent kogub end kiiresti: “Ma lähen siis külla Jüülile üksinda. Ei! Üks tüdluk võib tulla minuga koos Jüülile!”

Kiirel sammul poiste tuppa tagasi tõtates kontrollitakse igaks juhuks siiski veel kord: “Ploom, kas sa … eee…. saad minuga koos Jülile tulla?”

Endiselt eitava vastuse peale lipatakse taas diivani juurde: “Pangaasius, kas sa saad … ää … minuga koos Jülile tulla? Noo tule! Meil on seal väga ea olla, seal on kiisud! Kas sa lähed kohe minuga koos Jülile?”

Härra ettepanek enne Jüri külastamist kõht täis süüa, tõrjutakse otsustavalt: ” Ei, ma jaksan minna Jülile! Ei, ma jaksan kui ma söön, ma jaksan, kui ma ei söö. Palun lähme sinna Jülile. Lähme! Tule, noh! … Ma toon ühe nuga, las see kõik olla kaasas, las see olla Jülil kaasas. Las!”

Söögiriistade sahtlist näpatud võinuga maandub vankrikastis ning monoloog jätkub: “Pangaasius ei tule kogaeg (limn kogu aeg) Jülile! Ei, aga Ploom tahaks. Ei, aga mul on Jülil kiisud. Põseke üksinda nüüd läheb Jülile. Põseke läheb kiisude juulde. Kas sa saaks minna … äää … kas sina saaksid tulla Jülile, Ploom?”

Viimaks annab Ploom alla ja arvab, et pärast õhtusööki võib ju seal Jüril temagi poolest ära käia. Põseke on (rõõmu)pisarateni heldinud: “Ploom tuleb Jülile! Oi! Hullaa! See on väga tole!”

3.

Pärast õhtusööki (ja Ploomiga Jüril käimist) käib Põsekesel hoogne mäng ja vestlus elutoa põrandale laotatud tekiga:

“Ausalt, see on tekk! Taeva pälast, see on väga suul! Tele ommikust! Ma olen ommikust saadik Iida Maliia Saal, ma olen väga palju keksu löönud! Ma pean midagi veel sööma, pean jooma vett ja piima, sest mul on keksu vaja veel lööda! …  Kas keegi oleks minuga koos Iida Maliia Saal? Alustame täna Pangaasiusest. Alustame täna Ploomist. Kes on minu sõbel? Ploom on minu sõbel ja ta oskab väga keksu lüüa välavasse! Jaaaa!!!! … Ommikust saadik kaljamaal! Ma olen ommikust saadik pidanud kaljamaal olema!”

4.

Veel hiljem vedeleb Põseke rahulolevalt diivanil, vaatab oma armsaid vanemaid ja kudrutab: “Mina olen Iida Maliia Saal ja sina oled papa ja sina oled kälss!”

“Kas mina olen kärss?” täpsustab proua ema lootusrikkalt.

“Jaa,” kinnitab Põseke, itsitab rahulolevalt, suundub siis põrandal pikutava härra juurde ja paitab sel lohutavalt pead: “Ja sina oled ka kälss! Teile head sünnipäeva!”

 

 

Hetki ühest novembrihommikust

Proua ema ainsa vaba päeva hommikul ärkab Põseke, kes eelmisel nädalal esimest korda (!!!) oli sunnitud nohu ja köha tõttu lasteaiast puuduma, kell pool seitse ja nõuab nutuga pooleks, et talle kõrva sisse kreemi pandaks (sest kui näiteks suunurk on katki või sääsehammustus sügeleb, siis üldiselt pannakse). Ning kuna meil viimastel aastatel pole haigete lastega eriti pistmist olnud — ei midagi võrreldavat –, tundub esmapilgul, et see ongi ainus võimalik lahendus: Põsekese sündides igaks juhuks varutud palavikuküünaldest on patsient ammu välja kasvanud ja tableti neelamine ei õnnestu.

Tegelikult on uduvihmases novembrivarahommikus üle Toomemäe valveapteeki jalutada ka muidugi omamoodi kena. Veel kenam on ometi see, kui koju tagasi jõudes selgub, et tegu oli valehäirega: Põseke on härra Tallinna rongi peale saatnud, istub rõõmsalt pudrukausi taga ja kontrollib Ploomi vene keele kodust tööd. “Enam ei va’uta!” vastatakse proua ema tüütule arupärimisele kärsitult, ” ühesõnaga ma p’aegu toimetan!”

Poisid on seoses härra varase väljumisega samuti tavatult vara üles ja hommikueinega ühele poole saanud; Ploom kordab vene keele sõnu ja Pangaasius on pärast kahekordset kooliteatri “Hamleti” etenduse külastamist ette võetud Shakespeare’i kogutud teoste lugemises (läbi sai igatahes loetud “Henry VI” ja hoogsalt alustatud “Titus Andronicus” ning “Veneetsia kaupmees”; “Hamletit” ennast loetakse jätkuvalt õhtuste toimetuste taustaks ülejäänud perele ette) väikese pausi teinud ning neelab diivanile kerra tõmbununa “Percy Jacksonit”.

Selline muretus saab vääramatult tähendada vaid üht: lõpuks läheb väga kiireks. Aga mingil moel saavad Pangaasiuse dressipüksid, mille teekond koolikotti algas millalgi eelmise päeva pärastlõunal, viimaks siiski pakitud; Ploomi kadunud patsikumm tuleb äärmiselt üllatuslikult välja teksade taskust; Pangaasiuse võtmed (need, mis olid vahepeal nii kadunud, et Pangaasius jõudis proua emalt tolle võtmed laenata ja noodki ära kaotada, enne kui enda omad Elvast vanaisa voodi alt välja tulid) ja õpilaspilet (see, mis oli vahepeal nii kadunud, et lasime koolis uue teha, enne kui vana koos kuu aega kaotsis olnud talvejopega, mille asjus oli proua ema muuseas jõudnud teha mõnegi kõne linnaliinide dispetšerile ja trenni infolauda ja korduvalt läbi kammida kooli leitud asjade kasti, muusikakooli teise korruse koridori nagist üles leiti — esialgu küll ilma kapuutsita, aga pea siis seegi välja ei tule!) saavad õige jope õigesse taskusse ja eile tänavalt leitud avamata tuub tundmatut ehitusmaterjali (“Ma leidsin selle papale! Ma olen parem asjadeotsija kui Pipi ise!”) omakorda samast taskust välja tõstetud — enne kui sellega koolis mingit kahtlemata väga head nalja võiks saada — ning lõpuks jõuavad härrad usutavasti koguni õige bussi peale.

“Mulle tuli üks hea mõte!” kuulutab kogu eelnevat rähklemist rahulikult laulu ümisedes pealt vaadanud Põseke laua tagant, ise parema, eelmisel õhtul Ploomi pinali inspekteerimise käigus aset leidnud tindiballoonimaitsmise tagajärjel veel õige sinise (tiifus on hirmus haigus, teadagi!) käega hoogsalt viimaseid pudruriismeid  laua sisse hõõrudes, lai rõõmsat üllatust väljendav naeratus näol, “anna sina mulle kommi!”

Siis sööme kommi, paneme Põsekese laternas küünla põlema ja vaatame, kuidas õues vihma sajab. Paari tunni pärast oleks tegelikult juba täitsa normaalne ärgata.

 

44659459_324836054982783_5163147188895478383_n

PS Aga muidu, muidu, teate, oli vahepeal koolivaheaeg ja siis käisid lapsevanemad Budapestis (ja härra pärast veel iseseisvalt ka Krakowis) ja Põseke veetis viis päeva jutti ilma vanemliku hooleta Elvas (kui proua ema viienda päeva õhtuse vanni ajaks tagasi jõudis, naeris Põseke kõigepealt mitu minutit täiest kõrist, jäi siis järsku tõsiseks ja uuris: “Kas sina oled minu emme?”) ja loobus sellega seonduvalt lõplikult tankimisteenuse kasutamisest; no ja pärast, pärast siis algas jälle kool ja tuli välja, et vastu kõiki ootusi ei olnud proua emast sellegi vaheajaga saanud õpetajat, kes on tunniks alati korralikult valmistunud ja kellel on kõik tööd õigeks ajaks parandatud — ega ka mitte lapsevanemat, kes suudaks kõigi oma arvukate lastega seonduvaid kohustusi meeles pidada, nagu ilmnes siis, kui ühel väga vihmasel hommikul suhteliselt vähevihmakindlas riietuses Põsekest lasteaeda viies selgus, et samal päeval külastab Põsekese rühm Elistvere loomaparki; no ja siis veel tähistas Ploom 29. oktoobril oma 7. augustil aset leidnud vananemist (tark, ma ei väsi kordamast, ei torma!) äärmiselt meeleolukalt koos klassikaaslastega Batuudikeskuses; proua ema käis iga-aastasel hällõuviini-filmiõhtul ja vaatas kangelaslikult ära neli õudusfilmi ühtejutti ning möödunud reedel jooksis Pangaasius koos suuremate ja väiksemate sõpradega marti, olles eelnevalt osalenud kõigis koolitundides, käinud muusikakoolis solfedžos ja tantsutrenni esinemise proovis ning mõistagi kooli laternapeol. Aga muud suurt väga nagu polegi juhtunud. 

Septembri lõpu seisuga

Põseke on nüüdseks juba poolteist kuud jutti kolm poolikut päeva nädalas lasteaias käinud. See näeb välja nii: kõigepealt ärkab Põseke üles, sööb kõhu putru täis ja saadab vennad kooli. Siis pannakse riidesse ja esitatakse rahulikul ning rutiinsel toonil kohustuslikud repliigid: “Mina ei taha lasteaeda minna, mina tahan hoopis oma emmet” ja “Oleme palem lissalt kodus!” Kohe seejärel tuleb agaralt hakata otsima oma seljakotti või lillat mõmmit või mida iganes muud, mis sel päeval plaanis lasteaeda kaasa võtta.

Kui vihma ei saja, minnakse lasteaeda jalgrattaga. Selle juurde peab kindlasti laulma järgmist laulu: “Iida sõidab lääääbi linna, ta lasteaeda on teel! Suu on naelul, säla täis on Iiiiida silmaaaad! Lasteaias on hea, nüüd hõisakem veel!”  Kui sajab, ronib Põseke uhkelt proua ema kukile ja aitab vihmavarju hoida, kuni bussile jõutakse. Mõlemal juhul aga läbitakse lasteaeda jõudmiseks esmalt park, kus, nagu iga kord tingimata ära tuleb märkida, “üks onu istub ja üks tädi seisab ühe jalaga” (tuntud ka kui Jannsen ja Koidula), ning seejärel minnakse üle fooriga ristmiku, meenutades seejuures kindlasti tädi, kes Põsekese teisel lasteaiapäeval augusti keskel sealsamas punase tulega teed ületas.

Lasteaias pannakse riided nagisse, tehakse pats pähe ja kõva kalli kere ümber ning kui proua ema siis veel midagi kohmitsema jääb, kiirustatakse juba takka: “Lähme vaatame, mis seal teevad!” (Enamasti teevad juba midagi nii huvitavat, et proua emale nägemist öelda polegi enam mahti.)

Vahepealsest osast palju teada ei ole, aga õpetajad väidavad, et esimese kuu peamiselt vaatleja rollis veetnud Põseke olevat nüüdseks juba nõus aeg-ajalt ka sõbral käest kinni võtma ning avalikult tunnistama, et oskab laule kaasa laulda ja salme lugeda (varem esitati neid ainult valitud publikule pereringis, kuigi näiteks pikk hommikuringisalm oli juba teisel lasteaiapäeval väikeste limnoloogiakeelsete mugandustega peaaegu täies ulatuses peas ning toakoristamislaul ja pisut kompaktsemaks kohandatud söögipalve — “Kokku leiba!” — on ammuilma koduski käibele võetud). Igatahes jääb lasteaiaaja sisse hommikuring (vahel koos pillidega), mänguaeg, õuesolek ja lõunaöök ning selle kõige juures vajalike protseduuridega tulevat Põseke kenasti toime, ütlevat vajadusel sõna sekka, on osanud sisse seada head suhted nii õpetajate kui rühmakaaslastega (kellest kodustes vestlustes tõstetakse esile peamiselt väikest Maliiat ja lissalt Maliiat) ega pidada laskma endale pähe istuda (see viimane kõlab eriti usutavalt). Pärast lõunasööki tuleb Põsekesele järele harilikult papa (ja siis saab enne koju magama suundumist veel mänguplatsil käia või koguni jäätist süüa), aga reedeti proua ema. Koduteel nendib Põseke enamasti nukralt, et “tahaks tädi Kistelit” või “Minul ei olegi vist täna enam tädi Küllikest”. Aga eks siis saab mõelda, et juba päeva või hiljemalt paari pärast näeb neid jälle.

*

Kõik teised pereliikmed hakkavad samuti sügisrežiimiga kohanema. Ploomil ja Pangaasiusel on see läinud valutumalt (ühtviisi reipalt käiakse koolis, jalkas, muusikakoolis, breigitrennis, võistlustel ja turniiridel, rattaga sõitmas, õues uute naabritüdrukutega mängimas, sünnipäevadel, klassiõhtutel jne —  ja ikkagi jääb kõige selle kõrvalt aega ka tööstuslikes kogustes raamatuid neelata ja oma tuba igaks õhtuks otse uskumatult segamini keerata), vanemlikul instantsil seevastu kuidagi väsitavamalt. Siiski, kui proua ema näiteks käib neli päeva nädalas koolis ja ülejäänud aja valdavalt vedeleb sültjas olekus ja haliseb väsimusest, siis härra vähemalt jaksab igapäevase tõlkimise, meisterdamise, koolides esinemise ja asjaajamise ka tennist mängida. Raugematut ja lootusetut võitlust olmega (toit, tolm, riided ja remondi lõpetamine), mis selle kõige taustal käib, aitab õnneks pisut  tasakaalustada remondi käigus majapidamisse tekkinud vann, mida kõik pereliikmed täiega fännavad.

 

Joon alla, kriips peale

Oi, hommik käes on! Päike on tulnud!!! Äjkame üüss (limn ärkame üles – toim.)! Kell on seitse pool kümme! Saab ‘anda minna! Saab uima (limn ujuma – toim.) minna! Täna jäätsi-ilm on! 

– Põseke (2 a) enam-vähem igal hommikul suvel 2018

 

Ühesõnaga, oli üks suurepärane suvi. Muuhulgas näiteks

Ploom …

… saavutas mõned sportlikud suursaavutused (V koht Pärnu Summer Cupil juunis, 17.-32. koht paarisaja meeskonna seas Gothia Cupil juulis, elu esimene mängu parima mängija tiitel augustis), tuli edukalt läbi oma kaheksa-aastase sportlaskarjääri raskeimast jalgpallikriisist ning jätkab nüüd uue motivatsiooniga ja omal põhjalikult läbikaalutud soovil.

… (eelnevaga seoses) vaevles kümme päeva ilma pereliikmete ja nuusktubakata Rootsimaal.

… sõitis koos vanemate ja Põsekesega jalgrattaga Tartust Kavastusse ja tagasi.

… käis koos isa ja vennaga kanuu- ja telkimismatkal ja jäi väga rahule.

… käis erinevas perekondlikus koosseisus kaks pikemat tiiru Pärnus ning tähistas seal 7. augustil pidulikult oma 12. (aeg kui linnul läeb ja need teised sõnad!) sünnipäeva:

20180807_144502

7.8.18

12!

… veetis ohtralt aega Elvas ja Kavastus, aga mõnevõrra ka Tartus.

… käis rohkelt ujumas, sõi ära tööstuslikus koguses jäätist ning luges läbi veelgi tööstuslikumas koguses raamatuid (eriti suve esimeses pooles), sh kolm osa Eragoni, peaaegu kogu Berti-sarja, “Teise ringi südame” ja “Katherine’ite külluse” (viimased meeldisid eriti väga).

 

… läks suve lõpetuseks eakohaselt ilma suurema pidulikkuseta VI klassi (aeg kui linnul läeb ja need teised sõnad!) .

Pangaasius …

… lendas helikopteriga, osales duatlonivõistlusel ja breigi suvekoolis.

… käis regulaarselt ja tulemuslikult nii Elva kui Tartu raamatukogus:

37798866_10217304196297225_6967580605118676992_n

… käis Pühastes sünnipäeval ja jäi sinna ööbima.

… sõitis täitsa üksinda ja ilma telefonita bussiga Tartust Virtsu – ja saate aru, isegi telk ei kadunud ära! – ja talgutas mõned päevad onu seltsis Puhtus.

37173758_10156611957939082_4261981998706327552_n (1)

… käis koos ema ja väikese õega Augustiunetuse ajal Puuluubi kontserdil ja vihtus seal ennastunustavalt tantsu.

… veetis ohtralt aega Elvas ja Kavastus ning mõned üksikud tunnid ka Tartus.

… käis koos isa ja vennaga kanuu- ja telkimismatkal ja jäi väga rahule.

… genereeris iga päev lugematul arvul uusi raamatu-, luule-, muusika-, trenni-, kunsti-, ehitus-, mängu- ja karjääriideid ning jõudis suure osa puhul neist ka teostusega hoogsalt alustada (rõhk sõnal alustada).

… käis rohkelt ujumas ja sõi tööstuslikus koguses jäätist.

… läks suve lõpetuseks entusiastlikult III klassi (aeg kui linnul läeb ja need teised sõnad!) ja muusikakooli (olgugi et Pangaasiuse enda kirjeldus kevadistel sisseastumiskatsetel toimunust vastas proua ema meelest üsnagi täpselt sellele, mis on ära toodud raamatus “Kristiina, see keskmine”); lisaks jätkab breigiga.

Põseke …

… veetis juunis lisaks vanematele ja vendadele aega tädi Uuno ja Mari hoole all, kui  vanemad parasjagu ehitasid või koolitusid.

…. veetis juulis kaks ööd jutti vanaema ja vendade seltsis Elvas, kuniks vanemad reisul olid.

… tegi kaasa kaks rattasõitu Kavastusse ja tagasi (kaardilugeja rollis) ning ühe bussireisi Pärnusse ja tagasi (peaasjalikult magades).

20180812_183330

… veetis nädalakese Pärnus päeviti vanaema, vendade jt sugulaste, esimesil päevil ka papa seltsis, kuniks proua ema jälle agarasti koolitus, ning õhtuti käis harilikult proua emaga kahekesi rannas ja erinevatel Pärnu platsadel.

20180808_200426

… veetis ohtralt aega Tartus (peaasjalikult erinevatel mänguplatsidel hulljulgelt ja Mowgli osavusega turnides, kiikudes ja rippudes, aga ka näiteks Emajões) ja oma jao ka Elvas.

20180617_17271320180714_125144

… ujus Emajões, Verevi järves ja Pärnu meres ohtralt ja kartmatult ja igasuguste abivahenditeta ja põhiliselt vee all ning sõi ära tööstusikes kogustes jäätist.

20180808_194324

… töötas välja (ja sisse) tüüpdialoogi rannast lahkumiseks:

Papa hõikab (kaeblikult, tungivalt, pikalt): “IIIIIII-IIIIIIDAAA!”

Sis Iida ei tule. Sis papa ‘älle hõikab (kaeblikult, tungivalt, pikalt): “IIIIIII-IIIIIIDAAA!” Sis Iida ‘älle ei tule, sis papa ästi kuljaks saab!

Sis papa hõikab (kaeblikult, tungivalt, pikalt ja iseäranis valjusti): “IIIIIII-IIIIIIDAAA!”

(Eriti rõõmsalt:) Sis Iida kohe tuleeeeb!

… omandas (nagu eelnevast näha) praktiliselt veatult lakkamatu ja paljusõnalise vestlemise kauni kunsti.

… läks suve lõpetuseks lasteaega (aeg kui linnul läeb ja need teised sõnad!).

Lisaks …

… tähistati ühiselt mitmesuguseid rohkem ja vähem traditsioonilisi tähtpäevi (jaanipäev Kavastus, vanaisa sünnipäev Elvas, onu sünnipäev Alevikülas, suguvõsaüritus Olustvere 100).

… lapsevanemad puhkasid juulis kaks kuuma päeva Kirde-Eestis, käisid koos sõpradega mustikal ja parme nuumamas, käisid eraldi ja koos mõned korrad välikinos, ujusid palju ja sõid ära tööstuslikes kogustes jäätist ning läksid suve lõpetuseks rõõmsalt II, VII ja VIII klassi (proua ema) ja tennisetrenni (härra).

… härra ehitas valmis uued kambrid …

20180703_185402

… ja käis mõningatel seltskondikel, kaubanduslikel ning tööalastel suveüritustel üle Eesti.

… proua ema tikkis valmis kana …

20180717_161503

… käis kahel koolitusel ja luges läbi (peaaegu) kogu VII ja VIII klassile lahkelt laias valikus suvelugemiseks jäetud kohustusliku kirjanduse ning üht-teist veel.

… vanaisa ehitas valmis uue kuuri.

… võeti vastu sugulasi ja külalisi Arhangelskist, Rootsist, Tõraverest ja Pärnust.

… härra käis puravikul ning traditsioonilistest suvetoitudest sai tehtud okroškat, kuid ununes piima-aedviljasupp.

 

***

Nii et jah, üks suurepärane suvi. Selline, kus iga päev mõtled, et isegi kui nüüd homsest ära pöörab, on juba olnud nii palju rohkem, kui tahtagi oskaks. Aga jäätise- ja mõnel juhul (poisid, härra) ka ujumishooaeg muidugi veel kestab!