Millalgi ühe sügisvaheaja viimase õhtu jooksul, kui härra viibib Pariisis asumisel ja Ploom Pärnus jalkalähetuses, proua ema on kolleegiga kohvil kohutavat koroonaväsimust kurtmas ja Pangaasius teises toas kogu “Harry Potteri” sarja läbilugemise enda sõnutsi kas kahekümne esimesel VÕI kahekümne teisel tiirul just seitsmenda osani jõudnud, on Põsekese oma toas valmis saanud ilmutusliku neljaleheküljelise teose “Ükssarvik Lõpp”:
Lk 1
[Tõlge uude kirjaviisi:
Elas kord ükssarvik Lõpp. Aga ta kohtas õhupalli ja õhupall: “Sa oled armas!”
“Sina ka!”]
Lk 2
[(kõnelejaks pildil olev printsess:) “Lootsingi, et valisite raskema tee!”]
3. Sõjandusajaloohuvilise õpilase luuleanalüüsist sai proua ema teada, et Juhan Liivi luuletuses “Ta lendab mesipuu poole” võib kõuepilve all silmas pidada ka kasakaid, kes käisid 1905. aasta revolutsionääre laiali ajamas põhiliselt Mosin-Nagant mitmelasuliste vintpüssidega.
2. Õde koduõpetades ehk Põsekesele kraapsutegemise kaunist kunsti tutvustades sai Pangaasius ise muuhulgas teada, et õpetatava kunsti nimi on “kraaps”, mitte “kraaks”, nagu ta seni oli arvanud.
1. Kodulootunni sugupuu joonistamise ülesande täitmiseks vanaisale helistades sai seesama Pangaasius ja ühtlasi ka kogu ülejäänud suguvõsa pärast seda, kui vanaisa oli dokumente uurinud ja tagasi helistanud, teada, et Pangaasiuse isapoolne vanavanavanaisa kandis Pangaasiusega sama, mitte just ülearu levinud eesnime! Keegi ei teadnud!
Eks igaüks panustab praegu meelelahutusse, nagu oskab. Meiegi vaatame hoolega Piibu ja Tuudu etendusi, kuulame internetis, mis Koffikus ette loetakse, ja oleme mõistagi valmis ka oma tagasihoidliku panuse andma. Täna hommikul salvestasid Põseke ja härra väikese ettelugemissessiooni, mis loodetavasti peatselt Lastekirjanduse Keskuse vahendusel avalikuks saab, seniks aga killuke Põsekese omaloomingut:
Põseke õhtueine lõppedes pidulikult: “Siga mängib peitust” … kas meil on selline laamat?
Proua ema: Ma ei tea. Mis raamat see selline on?
Põseke: Kus siga mängib peitus kuu ja päikese ja tähtedega?
Proua ema: Aa, sa mõtlen nagu seal jutus, kus pimedus mängis peitust?
Põseke: Jaa! Ma nüüd läägin sulle seda juttu. (Pidulikult ja ilmekalt.) Siga mängis peitust. Ja ta leidis kõige hea peidukoha! See oli padja all! Ja päike otsis, otsis … aga leidnud teda üles! Siis ta vaatas: “Oo, kui mõnus pehme padi!” … pistis käe selle alla ja ledisi siga! (Dramaatiliselt.) Ja sõi ta … äla!
Proua ema: Tohoh! Lool lõpp?
Põseke: Ei. Ühel päeval päike lõigati pooleks (nagu seal “Punamütsikese” jutus, tead?). Ja siis siga sai välja. Ja siis ta mängis ainult kuu ja tähtedega peitust.
Proua ema: Nojah, sest päike oli ju pooleks lõigatud …
Põseke: Ei! Ta laviti telveks! Ja siis. (Süngelt ja ähvardavalt kätega vehkides.) Ühel päeval tuli suul-suul tuul ja puhus kõik minema õue pealt! Puud …. ja iminesed …. ja sigad … ja majad … ja autod!
Pikk ja pingeline paus.
Siis helistas silmaalst! Ja ütles, et kellelgi on silm haige. Kuul. Ja ta võttis tal silma äla. Kaks silma! Aga tal oligi ainult kaks silma. (Kurvalt.) Keegi ei andnud talle uusi silmi ja ta ei näinud enam kunagi.
Proua ema: Oi. Ja kas nii see lugu lõppeski?
Põseke (häirimatult): Ja päike sõi nad äla, kuu ja siga.
Proua ema: Ja kõik? Kuu ei näinudki enam midagi?
Põseke (lohutavalt muiates): Ühel päeval … tema oma kutsu andis talle silmad! (Kiiresti.) Ja siis tal võeti nina äla! Ja suu äla! Ta ei saanud enam lääkida! Ja kõik juuksed äla ja kõik!
Algas kõik sellest, et koolivaheajaeelsel kolmapäeval lükkas Põseke endale näkku kobara huvitava väljanägemisega ville. Kuna tuttava tohtri antud impetiigo-diagnoosiga lasteaeda minna ei tundunud mõistlik, veetis Põseke ühe päeva vanaema ning teise härra seltsis kodus ning proua ema loobus neljapäevasest töökoosolekust ja reedesest vabariigi aastapäeva aktusest.
Siis tuli koolivaheaeg, kui seekord nagunii tööl käima ei pidanud, kuid see-eest jagus kõiksuguseid muid pidusid ja väljanäitusi.
Esmaspäeval näiteks oli vabariigi aastapäev. Hõiskasime lipu ning veetsime pidupäeva kevadilma nautides, pidusööki süües ja telksi vaadates Elvas.
Aastapäevailm 24.2.2020
Teisipäeval oli vastlapäev. Kuna kukleid koguneb õhtuks alati liiga palju, jätsime need seekord ise ostmata. Paraku olid samale järeldusele ilmselt jõudnud ka kõik sel päeval läbi astunud sõbrad ja sugulased. Liulaskmise tingimused olid samuti pehmelt öeldes kesised. Aga hernesuppi (rohelistest sügavkülmahernestest, läätsedest ja suitsukondist) siiski sai.
Kolmapäeva öösel sõitis härra Londonisse ja poisid läksid Kavastusse vanaisale külla. Ühtlasi saabus kolmapäeval pisut ootamatult tänavune talv. Tegutsesime Põsekesega äärmiselt operatiivselt ning saime linnukese kirja nii kelgutamise, lumesõja, lumememme kui viimaks ka vastlakukli lahtrisse.
Talvehommik 2020 ehk Millaaaaaal me lähme kelgutama?
Kassitoome kelguhunt 2020
(Hilinenud) vastlakukkel 2020Lumememm 2020 ehk Kuhugi see kaheksasada tuhat on läinud …
Neljapäeval andsin Põsekese vahtkonna vahetuse korras üle vanaemale ja Ploomile ning meie Pangaasiusega põrutasime pealinna, et enne uue sünnipäeva peatset saabumist õiendada üks vana võlg eelmise aasta aina edasi lükkunud traditsioonilise sünnipäevareisi näol. Ühtlasi oli Eesti esimese koroonadiagnoosi päev, aga nagu vist kõigile, tundus siis meilegi, et kätepesust vast piisab. Igatahes saabusime Tallinna, sõime kõhud restoranis punni ja läksime sõprade poole.
Reedel käisime NUKUs “Röövel Hotzenplotzi” vaatamas. Publiku seas olime küll ühed vanimad, ent suurte Preussleri, Hotzenplotzi ja seniste nappide kogemuste põhjal ka NUKU teatri austajatena nautisime mõlemad iga minutit.
Õhtupoolikul veetsime Pangaasiuse valikul hea kolm-neli tundi (kuni asutus kinni pandi) Proto avastustehases, kuhu tuleb kindlasti kunagi veel tagasi minna (soovitavalt siis, kui parasjagu ei ole koolivaheaeg).
Laupäevase lörtsipäeva veetsime kuni rongi väljumiseni sisukalt ööbimiskoha vahetus läheduses asuvas T1s. Käisime äärmiselt eksklusiivselt kahekesi kinos (suuremate ootusteta valitud film meeldis väga, sai nutta ja naerda), tegime vaaterattasõitu, ostsime Põsekesele pusle ja unistuste kingi: sädeleva koti, luhvtitasime veel raamatupoes natuke sajalisi, sõime kõhud täis ja sõitsime rongiga koju.
Pärast vaheaega ma ausalt käisin nädal aega tööl nagu korralik inimene. No peaaegu nädal. Reedel oli koolitus.
Aga pühapäeva õhtul tuli Põseke Elvast suure köhaga ja magamaminekuajaks kruvis temperatuuri 39 ligi. Kuna härra oli parasjagu Brüsselis, siis ma esmaspäeval ja teisipäeval kooli ei läinud (ainult teisipäeva õhtul tegin natuke sohki ja käisin lapsevanemate koosolekul). No ja kuna kolmapäeval oli Põseke endiselt haige, siis ei läinud igaks juhuks kolmapäeval ka.
Neljapäeval mul tunde olema ei pidanud. Õhtul otsustati, et esmaspäevast ei lähe mitte keegi kooli. Mõtlesin trummile ja pulkadele ning kuna Põseke polnud endiselt päris terve, otsustasin loobuda ka reedest.
Sellest nädalast oleme kõik kodus. Härra võttis ükspäev tooli kaenlasse, viis mööda Kastani tänavat Aparaati ning seadis oma tõlkekontori sisse ateljeesse. Meie Ploomi ja Pangaasiusega teeme oma tunde kodus. Erinevalt interneti põhjal otsustades vist kõigist teistest pean ütlema, et erilisi probleeme pole poistel kodutööde mahu, korralduse ega motivatsiooniga olnud, kõik lihtsalt kuidagi sujub. Alustame koolipäevaga hommikul 10 paiku (pärast äratust ja hommikuputru), umbes kaheks-kolmeks on poistel tunniplaani järgi enamasti selle päeva asjad tehtud ja saadetud. Tundide vahele loetakse raamatut (Pangaasius) või tehakse trenni (Ploom). Ma ise olen kindlasti veetnud arvuti taga rohkem aega kui iial varem (või vähemalt rohkem aega kui iial pärast ülikooli), mis on mõnevõrra väsitav, aga loodetavasti loksub tasapisi siingi mingi tasakaal paika. Suurem osa ajast kulub suhtlusele õpilaste ja lapsevanematega, aga see tundub praegu ka kõige olulisem. No sest ma mõtlen, et kui inimesed näiteks selle asemel, et postitada FB-sse lugusid sellest, kuidas õpetajad on hulluks läinud ja nõuavad eiteamida, kirjutaksid kõigepealt õpetajatele endile, oleks kõigil võibolla natuke rahulikum. Sest ausalt, kui mulle õpetajana laekub õigeks ajaks korrektselt täidetud ülesanne, siis ma tegelikult ei näe, kas see on tehtud suurema vaevata, paraja pingutusega või nii, et veri ninast väljas ning teiste ainetega tegelemise ja õueaja arvelt.
Pangaasiusel on lisaks koolitööle kaks korda nädalas klaveritunnid Skype’i vahendusel, solfedžoharjutused ja videotrennid. Ploomile saatis treener samuti iseseisva treeninggraafiku. Muidu püsime kodus, käime vahepeal õues ja helistame vanavanematele. Reedel käis härra lastega Taevaskojas matkamas ja härrade nädalavahetuse on sisustanud eelmistest elanikest jäänud ahjupuude kuurist väljaloopimine, peenemaks lõhkumine ja tagasi kuuri ladumine.
Harilik koroonapäev Tähtvere pargis (taamal tusane vend).
Põseke omalt poolt lisab kodustesse päevadesse elevust ja aitab vältida rutiini tekkimist, hoides üleval intelligentset vestlust, korraldades kaklusi ja hoolitsedes muude meelelahutuslike vahepalade eest. Umbes kolm korda päevas käime kordamööda abis tema tuba koristamas, kui seal järjekordse suure maalri-, lõikumis- või kostüümivahetustöö tõttu enam astumisruumi pole. Aga tuba peab kindlasti korras olema, sest Põsekesele meeldib magada “nii ilusas ja puhtas toas”, ja oma toas ta viimased kolm õhtut revolutsiooniliselt tõesti ka uinunud on. Ja ühel mälestusväärsel hommikul seal isegi ärganud!
“Viiu-viiu-viiu ….” kappab Põseke kiikhobu Jaanil oma toast kohale (võhikutele: see on keeruline, ent tehniliselt täitesti teostatav liikumisviis) ning peatub proua ema kõrval. “Mis teil viga on?”
“Mitte midagi, tänan küsimast.”
“On küll. Te olete haige!”
“Ei ole …”
“Olete küll. Teil kõht valutab. Ma lähen kohe koju ja toon oma alstiliistad!”
Mõne aja pärast on Põseke arstikohvriga tagasi, asetab stetoskoopi proua ema kurgu alla ja käsib hingata “edasi ja tagasi”.
Proua ema hingeldab püüdlikult.
Järgmiseks mähib tohter talle vererõhuaparaadi käe ümber, pumpab veidi ja näitab siis, kulm kortsus, numbreid. Samal ajal kui proua ema neid uurib, tabab noort arsti, kes viimased päevad tõbisena kodus veetnud, köhahoog.
“Ahah, oi-oi … te köhite,” nendib tohter viimaks köhimist lõpetades.
“Nonoo! Minu meelest teie ise köhisite praegu!”
“Ei! Ei köhinud! Hoopis sina köhisid!” saab arst päris kurjaks.
“Vabandust, mis hetkel me “sinale” üle läksime?”
“Ära nüüd vaidle, patsient,” sekkub härra eemalt.
“Ma lihtsalt olen väga segaduses,” üritab proua ema Ploomi tsiteerides* selgitada. “Kas mina olen patsient või teie?”
“Mina olen patsient!” kärgib arst ja mähib proua ema käe. “Mina olen patsient ja teil on köha! Nii! See asi peab nüüd käe ümbel olema mitmeks nädalaks ja ma panen sulle pepukleemi! Ja älge naelge, see ei ole naljakaks!”
___
* A see lugu muidu oli nii, et härra läks üks õhtu poistele head ööd ütlema, leidis ülemiselt narilt eest tukkuma jäänud Ploomi ja hakkas teda vaikselt togima: “Ploom! Ploom, kuule! Ärka üles! Tahad, toon sulle paari pastlaid paigata?” – kuni Ploom end istukile ajas, uniseid silmi kissitades toas ringi vaatas ja nentis: “Ma olen praegu väga segaduses!” Selline küps lapsevanemlik huumor.
Põseke tuleb küürakil poiste toas, juuksepahmakas näo ette tõmmatud, ja suundub kiirel poolkükk-kapakul oma toa poole. “Ma ei taha sulle oma nägu näidata!” täpsustatakse arvuti taga tööd teha pusivast proua emast möödudes kindluse mõttes.
“Kas seal on midagi kahtlast?” uurib kõnetatu.
“Hmh,” kiirendab Põseke sammu.
“Kas sa äkki joonistasid oma näo peale?” ei jäta pikaajalise uurijakogemusega proua ema küsitlemist.
Juba peaaegu elutoa uksele jõudnud Põseke peatub ning tõstab korraks pea, kuid hoidub targu jätkuvalt seljaga proua ema poole. “Mis? Kas sa nägid?”
“Ei, ma arvasin. Joonistasid siis või?”
“Ei!” teatab Põseke ilmse kergendustundega ning on viiv hiljem juba oma toas, uks kindlalt suletud.
(Hilisem vaatlus tuvastas Põsekese näost lisaks harjumuspärastele veel kolm musta vildikaga joonistatud kulmu ning pool põskhabet. “Sellepärast ma ei tahtnudki sulle näidata,” selgitas Põseke ise rahulolevalt. Noh, et kui proua ema äkki veel aru ei saanud. Sest mine neid lollakaid tea.)
Millalgi talvel, kui lasteaiast jälle suurem sünnipäevade laine üle käis, muutus teema ka kodus aktuaalseks. “Kui minu sünnipäev tuleb,” teatas Põseke väärika rõhuga, “siis ma kutsun kõiki oma lasteaia lapsi ja kõiki oma sõplu! Ainult lollakaid (palataliseerimata l-iga – toim.) ma ei kutsu!”
Sestpeale on see (jätkuvalt palataliseerimata l-iga) lollakate teema perekondlikult kuidagi käibele jäänud. No võtame näiteks eile, kui proua ema ja Põseke lasteaiast tulid, proua ema tükk aega mantlitaskust trepikoja võtit otsis ning Põseke kui hästikasvatatud laps seejärel viisakalt oma vanaldasele emale ust lahti hoidis.
Põseke: No miks ometi see Ploom siis oli ukse lukku pannud?
Proua ema: Uks on meil ju alati lukus. Ploom pidigi ta lukku panema.
Põseke: Miks?
Proua ema: Ma ei teagi. Võib-olla selleks, et lollakad sisse ei saaks?
Põseke (heatahtliku muigega): No miks ometi see Ploom siis lollakaid sisse ei lase?
Alguses oli advendilaat. Ploomi klass korraldas koos aakatega kohvikut, härra käis abis seda välja mõtlemas ning valmis ehitamas, Pangaasiuse klassil oli kaubalett ja meisterdamistuba, kuhu kumbki tema vanematest seekord appi ei jõudnudki, ja proua ema tegi nukunäidendit ning oli jõudumööda moraalseks toeks oma armsatele üheksandikele, kes pööningukorrusel imelist „Väikese printsi“ teemalist elamusretke korraldasid. Kõige olulisem panus oli mõistagi Põsekesel, kes seda kõike ja paljut muud laadapäeval kordamööda papa, vanaema ja vanaisa seltsis nautimas käis, sest kui poleks nautijaid, poleks ka kogu sel vaeval ju suuremat mõtet.
Järgmisel päeval oligi esimene advent ning päkapikk Endel, reibas pensionär, tõi kõigile alaealistele pereliikmetele advendikalendri. Põseke pidas vastu umbes poolteist nädalat, pani siis ühel ilusal päeval otsustavalt oma toa ukse kinni ja sõi kogu kalendri tühjaks. Sellist last pole meil varem olnud (nagu ka sellist, kes seintele joonistaks, teiste kommid salaja ära sööks või poes põrandal vedeledes röögiks). Aga muidu kestis kirja- ja kommivahetus Endliga iidsetest tavadest rangelt kinni pidades kuni kolmekuningapäevani välja, ainult jõulupühade aegu ja aastavahetusel anti vanahärrale kombekohaselt pisut puhkust, ning Põsekese unejutu- ja unelaulurepertuaari hõivas pooleteiseks kuuks jõultemaatika (suurimateks lemmikuteks kujunesid raamatutest ajatud, st juba proua ema enda ning ka vanemate vendade lapsepõlve aegsed klassikud „Vaata, Madicken, lund sajab“ ning Mauri Kunnase „12 kinki jõuluvanale“ ja „Jõuluvana“; lauludest aga ennekõike „Kaljased“ (tuntud ka kui „Neil karjastel väljal“), mida Põseke kõigil võimalikel ja võimatutel puhkudel nõudis ning ka ise varmalt ette kandis).
Pühalik perepilt Põsekeselt 24.12.2019
Pidude osas läks hooaeg rahulikult (mis, kuivõrd proua ema juhtumisi juhatas detsembris ajutiselt lisaks enda omale ka Ploomi klassi, oli igati tervitatav): Ploomi, Pangaasiuse ja proua ema klasside jõulupeod toimusid samal ajal kooli õhtuse jõulukontsertiga, jalkatrenni jõulupeole Ploom minna ei viitsinud, Pangaasiuse tantsutrenni pidu oli meeldivalt lahendatud jõulutrenni kujul ja muusikakoolis tähistati samuti kuidagi sujuvalt ja suurema kärata. Põsekese lasteaias oli üritusi rohkem: kõigepealt traditsiooniline ülinunts jõulumängu, laulude ja pakkide jagamise õhtu (kus Põseke astus vapralt üles karjase rollis) ning seejärel väike pärastlõunane kontsert Jaani kirikus. Härra enda asutuse jõulupeole tänavu ei jõudnud, proua ema oma toimus kohe kooli kontserdi järgsel reedel ning oli traditsiooniliselt meeleolukas.
Siis jäi veel kolm mõnusat päeva hinge tõmmata ja jõulu vastu valmistuda. Panime dekoratsioonid välja, saatsime noorema põlvkonna asumisele (Ploom jäi korraks ka natuke haigeks, sest nii on meil vaheajal ikka kombeks), tegelesime viimaste hanke- ja pakendamistoimingutega ning proua ema valmistas üle-, et mitte öelda ebainimliku pingutuse korras isegi piparkoogitaigna. Kuuske asendas sel aastal ehitud kummipuu.
Kahekümne neljandal tegime rahuga ja rõõmuga oma tavalisi koduseid jõulutosserdusi: käisime kirikus, kus kõik käitusid nii viisakalt, et sellest polegi midagi rääkida, leidsime kummipuu alt kingikoti, sõime oma iga-aastast jõulusööki ja viisime läbi kinkide lunastamise tseremoonia. Ploom žongleeris, Pangaasius mängis klaverit, proua ema ja härra kandsid ette klassikalisi jõulusalme Ilmar Trulli ja Hando Runneli sulest ning Põseke tantsis ja laulis inglilaulu ning traditsionaali „Valgus on mu kõhus ja paistab välja nabast“. Siis tehti pakid kordamööda lahti ja kõik jäid omadega hirmus rahule. Proua ema sai oodatud täiendust raamaturiiulisse, härra sai atlase, Ploom kauaoodatud võileivagrilli + täiendust pliiatsikogule ja kendama, Pangaasius lemmikhelilooja noodid, kendama ja raamatu ning Põseke soovitud Nukutirtsu, kiisukujulise öölambi, et harjutada oma toas magamist (skoor piirdub seni küll endiselt ühe ööga, aga eks pikk elu ole veel ees), ja guašid. Pärast sõid kõik jäätist, mängisid oma uute asjadega ja läksid magama.
Järgmistel püha-päevadel küpsetasime piparkooke, olime vastavalt Kavastus ja Elvas, käisime surnuaias, sõime end oimetuks ja jagasime veel pakke. Härra käis ka ujumas (Emajões ja Vaikses).
Piparkoogitegu 2019
Uue aasta võtsime vahelduseks vastu täitsa isekeskis kodus, ainult härra ja Põseke käisid vahepeal tiiru pidus. Sõime salaatikut, vaatasime Toomamäel rakette ja mängisime poole ööni lauamänge.
Novembrikuiste pidude ja väljanäituste seas on ühed tähtsamad, teadagi, laternapidu ja isadepäev. Põseke on täiesti terve mees ja osales neil mõlemal täie rinnaga (st lasteaias, kodus, koolis ja vanaisade pool).
“Ma joonistan alles oma vanaisa. Tal on väga punased käed igatahes … kaks sõlme loksub! Nii naljakad sõlmed! … Minu vanaisal on niiiii lühikesed jalanõud!” kommenteerib Põseke isadepäevajärgse teisipäeva õhtupoolikul jooksvalt Elva vanaisa isadepäevakaardi valmimist.
(Põsekese isiklik papa, kelle vormikõver on esimesed kolmteist aastat püsinud vankumatult tipus, on selleks ajaks juba kombekohaste auavalduste saatel aasta papaks diplomeeritud ja lasteaia kohviku- ja ringmänguhommikugi kenasti üle elanud ning Kavastu vanaisa samuti juba õnnitletud.)
“Kaks on jalga pukil … kolm on jalga vokil, neli on jalga meie hobuselaudaial, neli on isa lehmal, viis on jalga minu lapse käe peal lõpuks, kuus on … ongi kõik!” jätkab Põseke traditsioonilise küünelõikamissalmi muganduse saatel pildile vanaisa sõrmede nikerdamist.
Varsti suundutakse õhtusele rongile, Ploomi ja Pangaasiuse kaardid samuti kenasti kaasas.
Rongis nõuab eelmisel õhtul nähtud 10. klassi Martinuse-etendusest inspiratsiooni saanud Põseke järjekindlalt, et proua ema talle püha Martini laulu laulaks. Põseke ise noorema põlvkonna esindajana teab samast laulust ka päevapoliitilisemat versiooni:
“Elas kold üks poiss … ta ümbel tuul vaid keelutas … ja tal katmeteks olid vaid läbalad … ja ta oli Maltini onupoeg!”
(Lasteaia laternapeoga, olgu öeldud, väga ladusalt ei läinud. Varasema kogemuse puudumise tõttu oli Põseke selleks nimelt valmistunud peamiselt kujutluspiltide toel, mistõttu ta millalgi rongkäigu poolde mäkke jõudes otsustavalt tänavale pikali heitis ning õigustatud pahameelest nutma puhkes: “Aga millal me sinna longkäiku sisse läheme? Kus on long?!?”)
Elvas on novembriõhtul pime ja tuuline. Proua ema peaaegu ei märkagi, kui tee peal seisab (või õieti küll tuleb vastu) üks (võimalik, et vaene) mees. Küll aga Põseke, kes parasjagu valjuhäälsel üürgamisel oleva laternalaulu silmapilk katkestab ning otsustavalt keset teed seisma jääb: “Üks mees! Ma teen talle viga!”
Selle sõnumi peale, tuleb tunnistada, ehmuvad nii pahaaimamatu mööduja kui ka proua ema. Põseke seisab veel viivu rangel ilmel, kulm kortsus, pugistab siis lõbusalt naerda ja lippab edasi, huilates rahulolevalt otse tumedasse novembritaevasse: “Kui taevas sälavad täää-heed … siis latelna võtan ja lääää-heeen … ja siis mu heideke (limn ‘eideke’ – toim.) lööb mantli pooleks mõõ-ga-gaaa!”
RÕIVAD 