Ah jaa, jõulud.
Alguses oli advendilaat. Ploomi klass korraldas koos aakatega kohvikut, härra käis abis seda välja mõtlemas ning valmis ehitamas, Pangaasiuse klassil oli kaubalett ja meisterdamistuba, kuhu kumbki tema vanematest seekord appi ei jõudnudki, ja proua ema tegi nukunäidendit ning oli jõudumööda moraalseks toeks oma armsatele üheksandikele, kes pööningukorrusel imelist „Väikese printsi“ teemalist elamusretke korraldasid. Kõige olulisem panus oli mõistagi Põsekesel, kes seda kõike ja paljut muud laadapäeval kordamööda papa, vanaema ja vanaisa seltsis nautimas käis, sest kui poleks nautijaid, poleks ka kogu sel vaeval ju suuremat mõtet.
Järgmisel päeval oligi esimene advent ning päkapikk Endel, reibas pensionär, tõi kõigile alaealistele pereliikmetele advendikalendri. Põseke pidas vastu umbes poolteist nädalat, pani siis ühel ilusal päeval otsustavalt oma toa ukse kinni ja sõi kogu kalendri tühjaks. Sellist last pole meil varem olnud (nagu ka sellist, kes seintele joonistaks, teiste kommid salaja ära sööks või poes põrandal vedeledes röögiks). Aga muidu kestis kirja- ja kommivahetus Endliga iidsetest tavadest rangelt kinni pidades kuni kolmekuningapäevani välja, ainult jõulupühade aegu ja aastavahetusel anti vanahärrale kombekohaselt pisut puhkust, ning Põsekese unejutu- ja unelaulurepertuaari hõivas pooleteiseks kuuks jõultemaatika (suurimateks lemmikuteks kujunesid raamatutest ajatud, st juba proua ema enda ning ka vanemate vendade lapsepõlve aegsed klassikud „Vaata, Madicken, lund sajab“ ning Mauri Kunnase „12 kinki jõuluvanale“ ja „Jõuluvana“; lauludest aga ennekõike „Kaljased“ (tuntud ka kui „Neil karjastel väljal“), mida Põseke kõigil võimalikel ja võimatutel puhkudel nõudis ning ka ise varmalt ette kandis).
24.12.2019
Pidude osas läks hooaeg rahulikult (mis, kuivõrd proua ema juhtumisi juhatas detsembris ajutiselt lisaks enda omale ka Ploomi klassi, oli igati tervitatav): Ploomi, Pangaasiuse ja proua ema klasside jõulupeod toimusid samal ajal kooli õhtuse jõulukontsertiga, jalkatrenni jõulupeole Ploom minna ei viitsinud, Pangaasiuse tantsutrenni pidu oli meeldivalt lahendatud jõulutrenni kujul ja muusikakoolis tähistati samuti kuidagi sujuvalt ja suurema kärata. Põsekese lasteaias oli üritusi rohkem: kõigepealt traditsiooniline ülinunts jõulumängu, laulude ja pakkide jagamise õhtu (kus Põseke astus vapralt üles karjase rollis) ning seejärel väike pärastlõunane kontsert Jaani kirikus. Härra enda asutuse jõulupeole tänavu ei jõudnud, proua ema oma toimus kohe kooli kontserdi järgsel reedel ning oli traditsiooniliselt meeleolukas.
Siis jäi veel kolm mõnusat päeva hinge tõmmata ja jõulu vastu valmistuda. Panime dekoratsioonid välja, saatsime noorema põlvkonna asumisele (Ploom jäi korraks ka natuke haigeks, sest nii on meil vaheajal ikka kombeks), tegelesime viimaste hanke- ja pakendamistoimingutega ning proua ema valmistas üle-, et mitte öelda ebainimliku pingutuse korras isegi piparkoogitaigna. Kuuske asendas sel aastal ehitud kummipuu.
Kahekümne neljandal tegime rahuga ja rõõmuga oma tavalisi koduseid jõulutosserdusi: käisime kirikus, kus kõik käitusid nii viisakalt, et sellest polegi midagi rääkida, leidsime kummipuu alt kingikoti, sõime oma iga-aastast jõulusööki ja viisime läbi kinkide lunastamise tseremoonia. Ploom žongleeris, Pangaasius mängis klaverit, proua ema ja härra kandsid ette klassikalisi jõulusalme Ilmar Trulli ja Hando Runneli sulest ning Põseke tantsis ja laulis inglilaulu ning traditsionaali „Valgus on mu kõhus ja paistab välja nabast“. Siis tehti pakid kordamööda lahti ja kõik jäid omadega hirmus rahule. Proua ema sai oodatud täiendust raamaturiiulisse, härra sai atlase, Ploom kauaoodatud võileivagrilli + täiendust pliiatsikogule ja kendama, Pangaasius lemmikhelilooja noodid, kendama ja raamatu ning Põseke soovitud Nukutirtsu, kiisukujulise öölambi, et harjutada oma toas magamist (skoor piirdub seni küll endiselt ühe ööga, aga eks pikk elu ole veel ees), ja guašid. Pärast sõid kõik jäätist, mängisid oma uute asjadega ja läksid magama.
Järgmistel püha-päevadel küpsetasime piparkooke, olime vastavalt Kavastus ja Elvas, käisime surnuaias, sõime end oimetuks ja jagasime veel pakke. Härra käis ka ujumas (Emajões ja Vaikses).
Uue aasta võtsime vahelduseks vastu täitsa isekeskis kodus, ainult härra ja Põseke käisid vahepeal tiiru pidus. Sõime salaatikut, vaatasime Toomamäel rakette ja mängisime poole ööni lauamänge.
RÕIVAD 