Õpetatud vestlus

“Koo mulle ka flöödikott!” nuiab Põseke, kuuldes venna pahaaimamatut kelkimist.

“Mm … see võtaks mul vähemalt aasta!” tõmbab viimane oksi veidi koomale. “Aga Põseke, sa kasvad varsti suureks, lähed ise kooli ja saad endale ise flöödikoti kududa.”

“Hmh! Mina ei oska ju kududa!” on Põseke pahane.

“Aga koolis õpitakse,” selgitab Pangaasius kannatlikult.

“Mina ei taha kooli minna!” tõmbub Põsekese kulm ähvardavalt kortsu.

“Aga sa pead! Koolis on tore. Seal on teised lapsed ka ja saab õppida igasuguseid asju.”

“Ei! Ma tahan küll mängida teisede lastega, aga ma ei taha õppida kuduma!!”

“Ega seal ainult kuduma ei õpita. Seal õpitakse vene keelt ja inglise keelt ja loodusõpetust ja arvutamist ja …” jätkab vend lõputu leebusega.

“Aga mina juba oskan juba vene keelt ja alvutada!”

“Palju on ruutjuur neljakümne üheksast?”

“Ma oskan küll alvutada, aga  ma ei tea!”

“Kuidas on vene keeles tere?”

Põseke saab nüüd juba päris kurjaks. “Miks sa küsid kogu aeg mingiseid sõnasid! Palju on triibulise kleidiga mees?!?”

 

Neljapäevast neljapäeva

Päevad on nõnda lühikesed, et hommikul kooli minnes imetlevad Ploom ja Pangaasius kooli ukselt koitu, mis viimastel päevadel on siinkandis olnud iseäranis efektsetes värvides, ja tundide lõppedes vaatavad, kuidas päike tõusukohast paari sammukese kaugusele niisama maaliliselt jälle loojub.

Tegemiste vähesuse üle samas kurta ei saa.

Eelmise neljapäeva hommikul kell 7.15 selgus, et proua vanaema on haigeks jäänud ja Põsekesega tavapärasel viisil päeva veetma tulla ei saa. Niisiis keetis proua ema poistele pudru valmis ja saatis nad kooli, sõitis siis erakorraliselt koos Põsekesega bussiga lasteaeda, tuli sealt jalgsi tagasi koju, pesi ära pea ja sõitis järgmise bussiga tööle, andis kaks tundi, sõitis koos seitsmenda klassiga teatrisse, vaatas etenduse ära, sõitis koos seitsmenda klassi klassijuhatajaga tagasi kooli, osales koosolekul, sõitis bussiga koju, ütles härrale, vahepeal härraga koju tulnud ja lõunaune ära maganud Põsekesele ning koolist saabunud poistele tere ja jõi ühe kiire kohvi, jalutas üle Toomemäe tagasi lasteaeda ning õmbles seal kolm tundi konna.

Sel neljapäevahommikul oli proua vanaema endiselt tõbine, niisiis keetis proua ema poistele pudru valmis ja suundus taas koos Põsekesega lasteaeda (seekord ilusa ilma tõttu jalgsi), jalutas piki Emajõe kallast kooli (otsustades elada julgelt ja jätta pea sel neljapäeval hoopis pesemata), andis kaks tundi ja ühe kiire improviseeritud asendustunni, pidas kaks vahetundi korda ja jõi parasjagu üht kiiret kohvi, kui ühekorraga saabusid esmalt sõnum Pangaasiuse klaveriõpetajalt tunni ärajäämise kohta ning teiseks Pangaasiuse klassijuhataja, kes teatas, et oli äsja sandaalides Pangaasiuse mingi tundmatu lapsevanema autoga koju saatnud, kuna üks Pangaasiuse talvesaabastest olevat koolipäeva jooksul salapärasel moel ära kadunud. Kiirest telefonikõnest koju selgus, et Pangaasius oli siiski hetk tagasi vanema venna saabastes muusikakooli poole teele asunud (Pangaasiusel endal neil päevil telefoni ei ole). Seejärel andis proua ema veel ühe tunni ja tõttas samuti koju, et vahetada valvepostil välja härra, kes oli vahepeal Põsekese koju toonud ja pidi nüüd enne Ploomiga jalkatrenni suundumist veel kiiresti Aparaati lippama. Kohe helistas ka Ploom ja palus endale aknast võtmed visata (tema enda omad olid hommikul teise jope taskusse ununenud). Päevaunest ärganud Põseke tervitatud ja Ploom koos härraga trenni saadetud, pani proua ema just kohvivee keema, kui akna taga hüüti: saabus Pangaasius, kes palus endale võtmed visata (tema enda omad olid hommikul tuppa klaverinurgale ununenud). Muidu oli saabuja ärajäänud klaveritunnile vaatamata igati rõõmus: aeg polnud kulunud asjatult, vaid muusikakooli asemel sai külastanud raamatukogu. Paraku oli laenutatud raamat osutunud liigagi kaasahaaravaks. Niisiis jättis proua ema Pangaasiuse Põsekesega mängima ja vast valminud kohvi lauale jahtuma, sõitis bussiga linna ja tõi ka Pangaasiuse koolikoti Kaubamaja eest bussipeatusest koju.

Õhtusöögiks sõime kalasuppi, mille proua ema oli koolist purgiga kaasa toonud (kalasuppi jääb alati üle ja see on kohutavalt maitsev). “Kas me oleme nüüd tõesti nii vaesed?” uuris Ploom murelikult, kui õhtueine päritolust kuulda sai.

Järgmisel nädalal ootavad lisaks neljapäevale, lasteaiale, tööle, koosolekutele, trennidele ja muusikakoolile ees veel Pangaasiuse klassiõhtu, Põsekese advendiring, Pangaasiuse ja Ploomi klassi töötubade ettevalmistused kooli advendilaadaks, marionetietenduse proovid advendilaadaks ja muidugi ka advendilaat ise. Aga kui hästi läheb, õnnestub ehk mõnel päeval siiski ka päikest silmata.

PS Pangaasiuse talvesaapad leiti järgmiseks päevaks jälle üles.

Või muidugi

Kiirustamata, rõhuga, silmad sisendusjõuliselt vestluspartnerile kinnitatud, iga sõna eel pausi tehes toob Põseke kuuldavale ühe oma senise elu pikimatest grammatiliselt korrektsetest lausetest: “Ükskold … eile … Iida oli vanaema pool … siis  … oli … vanaemale … tulnud … üks … teine … tädi … külla … kes … toos, kes … TÕI … Iidale … sokolaadi!”

Ja eks enam-vähem õigekeelsed (ning ülejäänud perekonna eeskujul rohkesõnalised) ole ka Põsekese ülejäänud lood ja laulud, kuigi üksikuid limnoloogia laene siiski veel esineb.

Nii näiteks ei taha Põseke mitte kiikuda, sõita, istuda ega tantsida, vaid kiigutada, sõidutada, istutada ja tantsitada jne: “Kustakene mine siit äla, mina ise tahan siia istutada!” teatab Põseke näiteks armuliku naeratusega söögilaua äärde Pangaasiuse tooli kõrvale imbudes — ning on siiralt üllatunud ja pahane, kui vend ahvatlevast ettepanekust põrmugi vaimustuses ei ole. (See mina-vorm, kui juba jutuks tuli, on üldiselt üsna viimaste nädalate teema. Enne seda rääkis Põseke endast alustuseks kolmandas — “Iida tahab midadi süia!” — ja seejärel pikka aega teises isikus — “Papa tule istu siia sinu kõlvale”; “Emme aitab sind!” jne.)

Teine iseloomulik joon on kaasaütleva käände järjekindel ignomine: Põseke ei sõida mitte rattaga, vaid atta koos, ei lähe õue mitte Ploomiga, vaid Paui koos, ei söö lusikaga, vaid utsi koos, ei kirjuta mitte vildikaga, vaid ildika koos ja ei määri oma kleiti kokku mitte supiga, vaid supi koos (“Oi, Iida keit supi koos kokku sai!”).

Tillukesi erisusi tavapärasest eesti keelest leidub ka leksikas. Proua ema isiklikud lemmikud neil päevil on lasteaeg, igasi sussu (“Iida sügisel lasteaega läheb, seal saab igasi sussu (= igasuguseid asju) teha!”), ambust (“Ambust, ohkem ei tee!” vabandab Põseke altkulmu ja puhtsüdamlikult kahetseval toonil, kui näiteks mõni vanematest vendadest mänguhoos jagatud obaduse peale kurvaks jääb või proua ema täiesti hariliku kriiskamise ja asjade loopisime peale ootamatult päriselt kurjaks paistab saavat), ampu (= raamat, vt ka ampukogu), tilmutalmu (= tolmuimeja; üks väheseid asju maailmas, mida Põseke pisut pelgab) ja sõna muidugi kasutamine tähenduses ‘muidu’: “Emme, tule mulle appi, mina muidugi ei saa tooli peale istutada!” või õhtuse mürgeldamiskeelu peale mõistvalt lausutud: “Ambust, Tiidu ohkem ei kalju, muidugi peab tuttu minema!”

Muidu(gi) aga on jutt väga asjalik. Igapäevases käibes on väljendid okei, selge!, selline plaan on, mis teema on? ja (ilmselt tänu remondi viljastavatele tingimustele) paraku ka puttavaht, assa kulat! ja kuladi jubin. Igati lasteaia-, tähendab, ptui, lasteajaküps!

 

 

 

Kahtlustel on alust

“Kuule sina, Põseke! Mis nüüd toimub? Kas sa oled mingi pätt ja kaabakas või?” uurib proua ema Põsekeselt, kes vastu õhtut koristamise asemel hoopis kõik teiste kokku korjatud klotsid kõrges kaares uuesti tuba mööda laiali lennutab.

“Jah,” kinnitab Põseke rahulolevalt, “Tiida ‘äike paadakas on!”

Kalantsuse kool: külalisesinejad

Külalisesineja nr 1: lahke proua

 

Võrdlemisi väsinud proua ema on võrdlemisi väsinud Pangaasiuse ja võrdlemisi väsinud Põsekesega sattunud kesklinna kohvikusse. Sedaaegu kui proua ema leti juures tellimust esitab, üritab Pangaasius valitud laua taga oma rähklevat ja valjuhäälset õde kangelaslikult, ent erilisi eduta korraliku inimese kombel toolile istuma vinnata. Kõrvallauast parasjagu lahkuma asutav vanapaar jälgib mõnda aega Pangaasiuse ponnistusi ning enne väljumist poetab proua lahkelt Pangaasiuse ja Põsekese ette lauale paar šokolaadikommi.

“Nii tore tädi!” räägib Pangaasius heldinult proua emale, kui too viimaks laua juurde jõuab.

“Jah,” nõustub proua ema, “mis ta sulle ütles?”

“Ütles, et ärge enne sööge, kui vanaema leti juurest tagasi jõuab!”

 

Külalisesineja nr 2: esimese klassi õpilane S

 

Käsitöötund. Kõik tikivad. Õpilane S on kogemata oma niidi pusasse ajanud ja vajab õpetaja abi.

“Epp, kas sa saad mulle appi tulla … Epp, Epp! Oota, Epp … kas sa oled ikka üldse naine või?”

Ülejäänud klass: “S!!! No kuule!”

S: “No mis on! Kust mina pean teadma! Tal on prillid, lühikesed juuksed …”

“Ja vaadake mu habet,” nõustub proua ema, ” muidugi võib segadusse ajada!”

*

Aga on ka helgemaid hetki. Näiteks täna, kui Põsekesega rattal Emajõe äärest kalameestest mööda vurasime, õhkas üks vanahärradest heldinult: “Eh, kakaaja miilenkaja!” ning teine kiitis takka: “I dotška toože haroošenkaja!”

Tõde või õigus

“Me panime täna maalitunnis kõik asjad juba enne õpetaja tulekut valmis, kõik maalialused ja veed ja nii, ja siis me saime nii vara valmis, et õpetaja lubas meil pärast lihtsalt mängida,” räägib Ploom rahulolevalt. “Ja siis me mängisime mingi peaaegu terve teise maalitunni aja pudelimängu, või noh, seda “Tõde või …””

Siinkohal sekkub teadjalt Pangaasius: “Aa, ma tean seda, see on nii äge, see “Tõde või õigus”!”

(Ploomil muidu lähebki neil päevil hästi. Õpetajagi kiitis, et laps on hakanud kõvasti koerust tegema. Ja muusikaõpetaja, et Ploom oli luba küsimata lastekoorist ära läinud (no olgu, tema just ei kiitnud). Pärast pikki sügis- ja talvekuid täis Ploomi lakkamatut muretsemist inimsuhete ja kodutööde pärast on seda kõike kuidagi kosutav kuulda.)

Ikka juhtub

Pangaasius saabub trennist (kuhu jõuab kodust u 7 minutiga) pool tundi oodatust hiljem.

Proua ema: “Noh, mis sul juhtus?”

Pangaasius: “Ei midagi. Ma jäin vahepeal natuke seisma.”

Okkad ja vanadus

Härra uurib internetis põrandalaudu (sest tõepoolest: ehitus käib!). Ekspertgrupp proua ema isikus – sest kes teine üldse teab midagi põrandalaudadest! – toetab kõrvalt asjatundliku ja -kohase nõuga puiduvaliku osas. Sest aitan ikka, kui saan, nagu juba doktor Ave ütles, eks.

Härra, kerge muigega (sest tõele au andes kuuluvad Liivimaa kõige kuldsemad käed siiski tema külge): “No näed, siin on kuuske ka …”

Nüüd elavneb ka seni sealsamas kõrval mõtlikult oma magustoidus songinud Pangaasius (sest olgem ausad, keda ei huvitaks puit kui selline!): “Mida? Kuuske?! Okkad on ikka ära võetud või?”

(Saanud kinnituse, et just nii asjad tõepoolest on, on küsija pisut pettunud – sest tegelikult okastega oleks ju ka päris huvitav.)

*

“Pangaasius, pane see kampsun õige vahelduseks pessu,” arvab proua ema veidi hiljem. “Sa oled seda nii kaua kandnud, et minu meelest see hakkab juba kergelt haisema.”

“Olgu,” on Pangaasius lahkesti nõus, aga täpsustab siiski igaks juhuks: “Kas nagu vanaduse järele?”

 

Hävitav pilk

Pangaasius Põsekesele, kes tema legomängu järjekindlalt segama tükib: “Põseke! Kui sa veel kord niiviisi teed, siis ma saadan sulle hävitava pilgu!”

 

Kust teid tuul toob? Mida veate?

Viimastel nädalatel oleme me Põsekesega käinud muuhulgas kolmes erinevas kohvikus ja viiel erineval mänguväljakul, külastanud lasteraamatukogu ja koos Ploomi nimekaimust sõbraga Mänguasjamuusjoni mängutuba, osalenud rahvarohkel mängutoasünnipäeval ja mänginud pikalt lemmirestorani lastenurgas (ning päev enne esimeste villide puhkemist käinud omalt poolt koolimajas esimese, teise, neljanda ja seitsmenda klassi huvilisi nakatamas), nii et nuputamist, arutamist ja seltskonnakaaslaste küsitlemist teemal, kustpoolt tuul need rõuged meile seekord tõi, jagus möödunud nädalalõppu omajagu, aga ühtki vettpidavat vastust välja selgitada ei õnnestunud. Seda kuni Elvasse tervisevetele sõitmiseni: seal nimelt ootasid juba ees koolivaheaega veetvad pojad, kellest vanem õe täpilist laupa nähes imestunult täheldas: “Veider, et Põsekesel on juba nii väiksena tuulerõuged, kui M-l ja H-l on alles praegu!”  Üks nimetatud klassivendadest käis meil umbes poolteist nädalat tagasi külas küll.

Muidu kulgeb rõugehaige elu rahulikult. Palavikuga ei hakanud vaeva nägema ja sügada ju veel ei oska, nii et peale paari rahutuvõitu öö eriti millegi üle kurta polegi. Kui siis ehk selle üle, et vanemad ei näi asjasse just nõuetekohase tõsidusega suhtuvat ning on täiesti loobunud briljantrohelise kasutamisest. Aga seda viga oskab Põseke õnneks suurepäraselt ise parandada. Rohelise vildikaga.