Monthly Archives for oktoober 2013

Kõige väiksem saja-aastane

“Emme, kas sa tead, kes on kõige kallim vanaema?” uurib Pangaasius proua emalt igakolmapäevasel teekonnal Veeriku memme poole.

“Ei tea.”

“Kavastu vanaema ja Elva vanaema ja Veeliku memm!”

“Ahah,” arvab proua ema, “kuigi tead, Veeliku memm on tegelikult lausa kõige kallim vanavanaema.”

Pangaasius peab kaugusesse vaadates hetke aru, haarab siis proua emal kaelast ning embab täiest jõust: “Mh-mh. Ja sina oled minu kallis vana-vana ema!”

*

Hiljem memme pool eaküsimuste arutelu mõistagi jätkub. Kui kõik kohalviibijad (vanuses kahest kaheksakümne kaheksani) on läbi küsitletud, teatab Pangaasius võidukalt: “Ja mina olen sajane!”

“Ohoo,” on kõik üllatunud, “aga kuidas sa siis nii väikest kasvu oled?”

“Mind lihtsalt ei söödeta!”

 

Tuli ära!

Elu edeneb ootuspäraselt. Ploom saabus esmaspäeval koolist sandaalides. Positiivseid uudiseid oli siiski ka: “Emme, tead, need kindad, mida me sinuga koolist igalt poolt otsisime, need ma leidsin üles!”

“Oo, kui tore!”

“Jah. Ja tead sa: meie otsisime ju tõesti igalt poolt, riiulist ja nagi tagant ja. Aga nemad olid hoopis mu koolikotis!”

*

Sama päeva õhtupoolikul oli Pangaasiuse lasteaial juubel ja sel puhul saalis etendus.  Meie Ploomiga jõudsime kohale üsna napilt, Pangaasius oli juba rõõmsalt õpetaja kõrval platsi võtnud. Lühike võimlemisdress otse loomulikult lasteaiariiete peale tõmmatud. Hilisemale arupärimisele vastati siiras hämmingus: “Aga kasvataja ju ütles, et me ennast ilusasti liidesse paneksime!”

Positiivseid arenguid on siiski ka. Eile oli Pangaasiusel lasteaias elu esimene jalkatrenn ja õpetaja sõnutsi oli Pangaasius sel puhul olnud esimene mees, kes õueriided selga sai. Esimest korda inimkonna ajaloos!

Küsimusi ja tähelepanekuid tehnoloogia arengust

“Aga kus selle raamatu teine osa on?” uuris Ploom mõni aeg tagasi proua emalt, kui too tal parasjagu sõbra sünnipäevakingituseks mõeldud lemmikraamatut pakkida aitas.

“See ei olegi veel ilmunud. Papa ju alles tõlkis seda.”

“Noo, aga oli ju?”

“Jah, meil oli, aga see ei olnud ju veel eesti keeles. Papa tõlkis selle ära ja saatis kirjastusse ja nüüd alles tehakse sellest eestikeelne raamat.”

Järgnes mõni hetk mõtlikku vaikust. Ning siis uudishimulik küsimus: “Aga emme, kuidas üldse neid raamatuid tehakse? Ma mõtlen, et kas käsitsi või on selle jaoks ka tänapäeval juba mingi masin välja mõeldud?”

*

Täna hommikul vesteldi pudrulauas materjaliteadusest. Härra tutvustas plastiajastu lastele ideed klaasist piimapudelist. Ploomile tundus seesugune mõte mõistagi uskumatu.

“Kui meie emmega väikesed olime, siis olidki piimapudelid klaasist,” ei jätnud härra oma. “Ja kilekotte kasutati siis ka palju vähem. Ja kui näiteks Kavastu vanaisa väike oli, siis oli veelgi vähem plastmassi. Näiteks mänguautosid tehti siis pigem plekist.”

“Nojah,” nentis Ploom viimaks mõistvalt. “Aga praegu juba tehakse ju palju ka puust.”

Härra professor, siin te juba olite!

“Noh, emme, kus sa nii kaua olid?” tervitab kojuminekuvalmis Ploom kolmapäeva puhul kooli juurde saabunud proua ema. Müts peas, jope seljas, koolikott õlal ja kehalise riidedki kaasas. Sandaalid jalas. Õnneks polnud täna see päev, mil Ploom ise bussiga koju tuleb (eile ja üleeile oli ja kõik sujus suurepäraselt — seni on kadunud ainult paar kindaid).

Ploom jalanõusid vahetama saadetud, suundub proua ema Pangaasiuse järele. Pangaasius peseb parasjagu käsi. Tuleb siis pesuruumist juba välja, aga peab kohe tagasi minema, kuna meenub, et käed jäid pesemata(!).

Kodus palub proua ema Pangaasiusel lasteaiapüksid kodu omade vastu vahetada. Esimesele kolmele pöördumisele mingit silmaga nähtavat tulemust ei järgne, kuigi Pangaasius iga kord kuulekalt poiste tuppa suundub, neljandal katsel tabab proua ema Pangaasiuse hetkel, mil too kodupükse lasteaia omade otsa sikutab*. Järgmised kolm pöördumist mingit silmaga nähtavat tulemust ei anna, kuigi Pangaasius iga kord kuulekalt poiste tuppa suundub, neljandal on kodupüksid uuesti eemaldatud ning lasteaiapükstele ja sukakatele lisatud sokid. Järgmised kolm pöördumist mingit silmaga nähtavat tulemust ei anna, kuigi Pangaasius iga kord kuulekalt poiste tuppa suundub. Neljandal naaseb Pangaasius elutuppa püksata ja asub rõõmsalt mängima — proua ema on vahepeal heauskselt kööki lõunat valmistama suundunud. Umbes kolmveerand tundi hiljem märkab proua ema pooleli jäänud üritust ometigi ning juhib sellele ka Pangaasiuse tähelepanu. Esimesed kolm pöördumist mingit silmaga nähtavat tulemust ei anna, neljandal väljub Pangaasius poiste toast uuesti lasteaiapükstesse riietatuna ning juba viienda (mööngem, et võib-olla eelmistest pisut nõudlikumal ning valjemal toonil esitatud) nõudmise peale vastab kogu kostüüm proua ema arutult kõrgetele standarditele ning laps saab viimaks ometi rahu.

Proua ema veel mitte, kuna tema pilgu ette jääb just selsamal hetkel Ploom, kes on venna riietumissaagale kogu hingest kaasa elanud ning katsunud proua emale nõu ja jõuga abiks olla: “No Pangaasius! Vaheta ometi ükskord püksid ära! Mis siin nii keerulist on?” Ploomil endal, mõistagi, on jalas (juba pisut plastiliinised) koolipüksid.

See, et Ploom igal hommikul järjekindlalt koduuksest ilma koolikotita väljub, et vääri siinkohal vist enam mainimistki.

___

* Proua emale muidugi meenub siinkohal kohe mõne päeva eest lasteaias nähtud pilt Pangaasiusest, kel on korda läinud lühike võimlemisdress oma igapäevakostüümile otsa tõmmata ning seejärel oma eksimust taibanud, kuid loomult laisa inimesena pool päeva õpetajate pilgu alt hoiduda, et mitte olla sunnitud veel kord riideid vahetama hakata (“No ma seisin nagu niimoodi seal laua taga, kui kasvatajad minu poole vaatasid!”).