Esimese päeva olmekaardistus

Vaheaeg nagu kord ja kohus maal vanaema juures mööda saadetud, laekusid Ploom ja Pangaasius pühapäeva õhtul täpselt uneajaks ja jäid poole raamatulugemise pealt norinal magama. Päeval oli puhkusest viimast võttes tublisti oksi lõkkesse kantud ja naabripoistega jalgpallilahinguid peetud. Enne uinumist jõudis Pangaasius siiski lubada, et alustab järgmisel päeval raamatu “Sirli, Siim ja saladused” teise osa kirjutamist: “Sest esimene on juba olemas!”

6.35 ärkamise tunne ja hommikukord oli kahe nädalaga (vaheajaeelse nädala oli noorem põlvkond Elvas tervisevetel veetnud) päris meelest läinud. Proua ema oleks peaaegu unustanud Ploomile võileivad kaasa pakkida, Pangaasiusel jäi söömata pool putru, Ploom väljus esimesel katsel ilma koolikotita, bussipeatusele tuli ligineda reipal jooksusammul ja Pangaasiuse lasteaeda kaasa võtmiseks valitud raamat unuski esikusse ukse kõrvale.

Edasi sujus kõik tõrgeteta: Ploom rõõmustas algava matemaatikatunni üle juba kooliteel ja Pangaasiusel paistis olevat meelest läinud, et talle tegelikult lasteaias magada ei meeldi. Proua ema sai koolist puudutud aja tasategemiseks kaasa Ploomi vihiku pealkirjaga  “EESTI KEL”.

Pärastlõunal seisime iseseisvalt bussiga linna sõitnud ja proua emale rampsi juurde vastu tulnud Ploomiga mõnda aega nõutult raamatukogu kohviku pirukaleti ees, kuni otsustasime hoopis Anna Edasisse minna. “Jah, sest ega siin tõtt-öelda ei olegi eriti hea söök,” arvas proua ema riidesse pannes ja sai Ploomilt, kes on sedasorti asjades väga peenetundeline, kohe hoiatava müksu: “Emme! Meil on üks mees kõrval!”

Anna Edasis jõudis Ploom proua emale koogi kõrvale ära rääkida terve religioonitunnis kuuldud muinasjutu ning avaldada siirast nördimust saadud kodutöö üle: “Meil peaks olema arvutamine, aga peab hoopis mingeid päkapikke joonistama!” Matemaatilistesse küsimustesse suhtub Ploom äärmiselt tõsiselt.

Õigustatud pahameele leevenduseks sai noor matemaatik kodus loa kodutööga alustamist veidi edasi lükata ja selle asemel raamaturiiulist välja kaevatud sudokuvihikuga kätt proovida.

“Millal muidu papa tuleb?” uuris Ploom töö kõrvale.

“Varsti, mis siis?”

“Aa, ma lootsin tegelikult lihtsalt, et ma saan veidi üksi kodus olla … Kuigi  tead, kui ma olen üksi kodus ja sa tuled, siis palun lase uksekella ka, mitte ära tule lihtsalt sisse, sest muidu ma arvan, et äkki vargad tulevad ja lähen veel kuhugi peitu … Kuigi on ju, kui vargad tulevad ja sa lähed peitu, siis on tähtis, et sa ennast hästi ära peidaksid, ja pole hullu, kui midagi peakski selle käigus katki minema … nii et ma võin näiteks proovida ennast pesumasinasse peita, kui ma muidugi mahun.”

Pesumasinasse peituda seekord siiski ei tulnud, kuna kohe jõudiski härra, et enne Ploomi trenni õhtusöök valmistada, proua ema aga kihutas lasteaeda hoolekogu koosolekule.

Koosolekul osales hääleõiguseta vabakuulajana ka Pangaasius, kel ühtlasi oli elus esimest korda au olla viimane laps rühmas. Pikale päevale vaatamata pidas Pangaasius ennast kahetunnisel koosolekul ülal enam kui tsiviliseeritult, lahendas vaikselt kaasa võetud labürindiraamatuid ja tõusis üksnes üksainus kord toolile püsti, et liurenni maksumuse arutelu vahele teatraalsel sosinal küsida: “Kas selline ongi üks pidu? Miks siin midagi süüa ei pakuta?”

Kodus sõi Pangaasius kõhu kala täis, pesi hambad, puges pidžaamasse ja luges proua emale kuni Ploomi ja härra trennist saabumiseni raamatut ette. Putsade kojuununemise üle õnnetu Ploom lohutatud, sai pikk päev punkti unejutuga, mille ajal keegi seekord magama ei jäänud. Kui tuled juba kustus, viskus Pangaasius ühtäkki istukile nagu lingust lastud: “Aga ma pidin ju täna teile raamatu kirjutama!”

Loodame, et täna vast jõuab ka selleni. Hommik igatahes läks juba tunduvalt libedamalt.

Seltsimees kunstiteadlast oleme me nõus kuulama tundide viisi

Seoses ootamatu avastusega, et Ploomil oli lisaks eelmisel õhtul äratehtule siiski veel üks kodutöö ( joonistada pilt  kodust), puhkes esmaspäevahommikuses pudrulauas kell 7.28 diskussioon kunstiteaduslike terminite, täpsemalt sõna “taust” üle.  Väitluses esindas härra seisukohta, et sellise mõiste kasutamine on lubamatu, kuna mingit tausta kui niisugust pole olemas, on igasugused muud asjad (taevas ja värgid);  proua ema argumendid aga tuginesid teooriale “vahet pole, mis ta on, peaasi et ruttu värvitud saab”.

Noort kunstihuvilist jäi lõpliku vastuseta jäänud küsimus siiski painama ning teema sai koolis sõltumatute asjatundjate ringis taas tõstatatud. Koju jõudes uuris Ploom proua emalt: “Aga kuidas sa ikkagi arvad, kas pildil on siis taust või on ikkagi taevas ja need muud värgid, nagu papa ütles?”

“Noh, ma arvan, et eks tegelikult on papal vist ikka õigus.”

“Ei, aga tead, ma küsisin seda asja koolis J-lt  (pinginaabrilt — toim.)  ka, ja siis me arutasime ja lõpuks J arvas, et päriselt muidugi ei ole tausta, aga pildi peal ikkagi võib olla, sest pildi peal ei peagi olema kõik asjad, nagu päriselt on … näiteks puud, on ju, aga ka nõiad … nõidu ju ei ole päriselt olemas, aga pildi peal nad võivad vabalt olla!”

Jalgpall ja kõhuvalu

Pärast edukat esinemist pühapäevasel võistlusel õhkas Ploom: “Kõik imestavad, et viis tundi järjest mängisite jalkat! Aga kui oleks minu teha, ma ütlen ausalt, ma oleks veel oma kolm-kaks tundi mänginud!” Ja kuna Ploomi jalgpallielu ka muidu viimasel ajal jälle tõusuteed läheb, sisustavad koduseidki õhtupoolikuid tulised vutilahingud. Koos korraliku spordikommentaariga, nagu äsjastest olümpiamängudest õpitud. Kõigepealt valitakse lipuraamatust sel korral mõõtu võtvad võistkonnad ja siis läheb lahti:

“Ja mängu lõpuni on jäänud kõigest kaks minutit, Alaska tõuseb paremalt äärelt, Alaska teeb head tööd … ja Alaska teeb ohtliku pommlöögi! Ja mida teeb Kanada? Kanadal ei ole mingit võimalust! Alaska läheb juhtima. Kanada nutab, Kanada läheb teise tuppa …”

See osa on Ploomi lemmik.

Pärast räägivad sportlased, kui hästi neil läks. See meeldib omakorda Pangaasiusele, kellel on ekstra sellisteks puhkudeks varuks ehtsa Eesti sportlase eriti murelik näoilme.

Kõigepealt uurib reporter Ploom: “Noh, mis oli nagu teie jaoks nagu tänase mängu kõige raskem hetk?”

“Viimasel minutil,” kaebleb Pangaasius, silmad kurblikult vidus, “kui vastane läks juhtima 4 : 3 …”

“Mida nagu teeksite homme teisiti või mille kohta nagu mõtlete, et seda kindlasti homme väldiks?” pärib reporter edasi.

“Et viimasel minutil vastane ei läheks juhtima 4 : 3 …”

“Ja kas muudate kuidagi ka ettevalmistust või mida nagu teete, et homme paremini läheks?”

“Pean rohkem pingutama!” arvab murest murtud Pangaasius, nägu krimpsus nagu ei iial enne.

“Ja milliste nagu tunnetega siis üldiselt lähete vastu homsele penaltiseeriale või millised nagu on teie ootused? Kas loodate et tuleb viiest viis?”

“Ei,” habiseb Pangaasius, ” loodan, et tuleb kuuest kuus …”

*

Oma sportlasenäole leiab Pangaasius kasutust ka väljaspool jalgpalliintervjuusid. Näiteks saab selle ette manada lasteaias, kui on juhtumisi pealt kuuldud, et proua ema on hommikul õpetajale maininud, et saab vajadusel Pangaasiusele poole päeva pealt järele tulla, kui hommikul ennast viivuks ilmutanud kõhuvalu peaks uuesti märku andma. Keskpäeval otse raamatukogust kohale kutsutud, leiab proua ema siis eest teatraalselt kõhust kinni hoidva, lapsevanema ning õpetajate  arupärimistele vaid vaevukuuldava halinaga vastata suutva ning ägedalt oigava Pangaasiuse, kel silmad viimase võimaluseni kokku krimpsutatud näost veel vaevu välja paistavad. Murelikust muigavaks muutunud õpetajaga vaevatud sosinal hüvasti jätnud, poeb Pangaasius murelikust muigavaks muutunud proua ema sülle ja asub oiates koduteele. “Aga kui mul kodus enam kõht ei valuta, kas ma siis ängri birdsi mängida saan?” uuritakse suure soigumise vahepeale.

“Kuule, Pangaasius,” küsib proua ema vastu, “ütle mulle ühte asja päris ausalt ja ma luban, et ma ei hakka pahandama, ükskõik kuidas sa vastad. Kas sul päriselt lasteaias kõht valutas või tuli sul lihtsalt suur koduigatsus?”

Pangaasiuse krimpsus pale lööb hetkega klaariks. “No … tegelikult mul tuli suur koduigatsus peale.”

“Ahah. Ja millal see siis tuli, kas kohe hommikul, kui sa kuulsid, et ma saan täna sulle varem järele tulla, kui peaks vaja olema?”

“Ei, alles õues. Alles õues, kui me T-ga kiikusime ja  mulle äkki tuli meelde, milliseid vahvaid mänge me sinuga kahekesi kodus võiksime mängida.”

(Vahvaid mänge mängima proua ema siiski ei soostunud, vähemalt mitte kohe esimese asjana, vaid kupatas Pangaasiuse lõunaunele. Pangaasius omakorda tõotas pühalikult, et rohkem nii ei tee, kuna vastasel juhul varitseb oht teinekord tõsise kõhuvaluga ikka simulandi pähe lasteaeda jäetud saada. Aga tegelikult on koduigatsus muidugi ka tõsine asi.)

Poolel koduteel bussiaknast välja vaadates meenus Pangaasiusele korraga kergendustundega: “Kuule, aga siis ma ei pea ju enam niiviisi oigama ka?”

“Ei, ei pea. Ma juba tean, et su kõht tegelikult ei valutanud.”

“Mh-mh. Ja see on ju tegelikult natuke tore ka? Kuna see oli tegelikult väga väsitav.”