Kuidas ma eriti tööl pole käinud

Algas kõik sellest, et koolivaheajaeelsel kolmapäeval lükkas Põseke endale näkku kobara huvitava väljanägemisega ville. Kuna tuttava tohtri antud impetiigo-diagnoosiga lasteaeda minna ei tundunud mõistlik, veetis Põseke ühe päeva vanaema ning teise härra seltsis kodus ning proua ema loobus neljapäevasest töökoosolekust ja reedesest vabariigi aastapäeva aktusest.

Siis tuli koolivaheaeg, kui seekord nagunii tööl käima ei pidanud, kuid see-eest jagus kõiksuguseid muid pidusid ja väljanäitusi.

Esmaspäeval näiteks oli vabariigi aastapäev. Hõiskasime lipu ning veetsime pidupäeva kevadilma nautides, pidusööki süües ja telksi vaadates Elvas.

Aastapäevailm 24.2.2020

Teisipäeval oli vastlapäev. Kuna kukleid koguneb õhtuks alati liiga palju, jätsime need seekord ise ostmata. Paraku olid samale järeldusele ilmselt jõudnud ka kõik sel päeval läbi astunud sõbrad ja sugulased. Liulaskmise tingimused olid samuti pehmelt öeldes kesised. Aga hernesuppi (rohelistest sügavkülmahernestest, läätsedest ja suitsukondist) siiski sai.

Kolmapäeva öösel sõitis härra Londonisse ja poisid läksid Kavastusse vanaisale külla. Ühtlasi saabus kolmapäeval pisut ootamatult tänavune talv. Tegutsesime Põsekesega äärmiselt operatiivselt ning saime linnukese kirja nii kelgutamise, lumesõja, lumememme kui viimaks ka vastlakukli lahtrisse.

Talvehommik 2020 ehk Millaaaaaal me lähme kelgutama?

Kassitoome kelguhunt 2020

(Hilinenud) vastlakukkel 2020

Lumememm 2020 ehk Kuhugi see kaheksasada tuhat on läinud …

Neljapäeval andsin Põsekese vahtkonna vahetuse korras üle vanaemale ja Ploomile ning meie Pangaasiusega põrutasime pealinna, et enne uue sünnipäeva peatset saabumist õiendada üks vana võlg eelmise aasta aina edasi lükkunud traditsioonilise sünnipäevareisi näol. Ühtlasi oli Eesti esimese koroonadiagnoosi päev, aga nagu vist kõigile, tundus siis meilegi, et kätepesust vast piisab. Igatahes saabusime Tallinna, sõime kõhud restoranis punni ja läksime sõprade poole.

Reedel käisime NUKUs “Röövel Hotzenplotzi” vaatamas. Publiku seas olime küll ühed vanimad, ent suurte Preussleri, Hotzenplotzi ja seniste nappide kogemuste põhjal ka NUKU teatri austajatena nautisime mõlemad iga minutit.

Õhtupoolikul veetsime Pangaasiuse valikul hea kolm-neli tundi (kuni asutus kinni pandi) Proto avastustehases, kuhu tuleb kindlasti kunagi veel tagasi minna (soovitavalt siis, kui parasjagu ei ole koolivaheaeg).

Laupäevase lörtsipäeva veetsime kuni rongi väljumiseni sisukalt ööbimiskoha vahetus läheduses asuvas T1s. Käisime äärmiselt eksklusiivselt kahekesi kinos (suuremate ootusteta valitud film meeldis väga, sai nutta ja naerda), tegime vaaterattasõitu, ostsime Põsekesele pusle ja unistuste kingi: sädeleva koti, luhvtitasime veel raamatupoes natuke sajalisi, sõime kõhud täis ja sõitsime rongiga koju.

Pärast vaheaega ma ausalt käisin nädal aega tööl nagu korralik inimene. No peaaegu nädal. Reedel oli koolitus.

Aga pühapäeva õhtul tuli Põseke Elvast suure köhaga ja magamaminekuajaks kruvis temperatuuri 39 ligi. Kuna härra oli parasjagu Brüsselis, siis ma esmaspäeval ja teisipäeval kooli ei läinud (ainult teisipäeva õhtul tegin natuke sohki ja käisin lapsevanemate koosolekul). No ja kuna kolmapäeval oli Põseke endiselt haige, siis ei läinud igaks juhuks kolmapäeval ka.

Neljapäeval mul tunde olema ei pidanud. Õhtul otsustati, et esmaspäevast ei lähe mitte keegi kooli. Mõtlesin trummile ja pulkadele ning kuna Põseke polnud endiselt päris terve, otsustasin loobuda ka reedest.

Sellest nädalast oleme kõik kodus. Härra võttis ükspäev tooli kaenlasse, viis mööda Kastani tänavat Aparaati ning seadis oma tõlkekontori sisse ateljeesse. Meie Ploomi ja Pangaasiusega teeme oma tunde kodus. Erinevalt interneti põhjal otsustades vist kõigist teistest pean ütlema, et erilisi probleeme pole poistel kodutööde mahu, korralduse ega motivatsiooniga olnud, kõik lihtsalt kuidagi sujub. Alustame koolipäevaga hommikul 10 paiku (pärast äratust ja hommikuputru), umbes kaheks-kolmeks on poistel tunniplaani järgi enamasti selle päeva asjad tehtud ja saadetud. Tundide vahele loetakse raamatut (Pangaasius) või tehakse trenni (Ploom). Ma ise olen kindlasti veetnud arvuti taga rohkem aega kui iial varem (või vähemalt rohkem aega kui iial pärast ülikooli), mis on mõnevõrra väsitav, aga loodetavasti loksub tasapisi siingi mingi tasakaal paika. Suurem osa ajast kulub suhtlusele õpilaste ja lapsevanematega, aga see tundub praegu ka kõige olulisem. No sest ma mõtlen, et kui inimesed näiteks selle asemel, et postitada FB-sse lugusid sellest, kuidas õpetajad on hulluks läinud ja nõuavad eiteamida, kirjutaksid kõigepealt õpetajatele endile, oleks kõigil võibolla natuke rahulikum. Sest ausalt, kui mulle õpetajana laekub õigeks ajaks korrektselt täidetud ülesanne, siis ma tegelikult ei näe, kas see on tehtud suurema vaevata, paraja pingutusega või nii, et veri ninast väljas ning teiste ainetega tegelemise ja õueaja arvelt.

Pangaasiusel on lisaks koolitööle kaks korda nädalas klaveritunnid Skype’i vahendusel, solfedžoharjutused ja videotrennid. Ploomile saatis treener samuti iseseisva treeninggraafiku. Muidu püsime kodus, käime vahepeal õues ja helistame vanavanematele. Reedel käis härra lastega Taevaskojas matkamas ja härrade nädalavahetuse on sisustanud eelmistest elanikest jäänud ahjupuude kuurist väljaloopimine, peenemaks lõhkumine ja tagasi kuuri ladumine.

Harilik koroonapäev Tähtvere pargis (taamal tusane vend).

Põseke omalt poolt lisab kodustesse päevadesse elevust ja aitab vältida rutiini tekkimist, hoides üleval intelligentset vestlust, korraldades kaklusi ja hoolitsedes muude meelelahutuslike vahepalade eest. Umbes kolm korda päevas käime kordamööda abis tema tuba koristamas, kui seal järjekordse suure maalri-, lõikumis- või kostüümivahetustöö tõttu enam astumisruumi pole. Aga tuba peab kindlasti korras olema, sest Põsekesele meeldib magada “nii ilusas ja puhtas toas”, ja oma toas ta viimased kolm õhtut revolutsiooniliselt tõesti ka uinunud on. Ja ühel mälestusväärsel hommikul seal isegi ärganud!

Patsient ja pastlaparandus

“Viiu-viiu-viiu ….” kappab Põseke kiikhobu Jaanil oma toast kohale (võhikutele: see on keeruline, ent tehniliselt täitesti teostatav liikumisviis) ning peatub proua ema kõrval. “Mis teil viga on?”

“Mitte midagi, tänan küsimast.”

“On küll. Te olete haige!”

“Ei ole …”

“Olete küll. Teil kõht valutab. Ma lähen kohe koju ja toon oma alstiliistad!”

Mõne aja pärast on Põseke arstikohvriga tagasi, asetab stetoskoopi proua ema kurgu alla ja käsib hingata “edasi ja tagasi”.

Proua ema hingeldab püüdlikult.

Järgmiseks mähib tohter talle vererõhuaparaadi käe ümber, pumpab veidi ja näitab siis, kulm kortsus, numbreid. Samal ajal kui proua ema neid uurib, tabab noort arsti, kes viimased päevad tõbisena kodus veetnud, köhahoog.

“Ahah, oi-oi … te köhite,” nendib tohter viimaks köhimist lõpetades.

“Nonoo! Minu meelest teie ise köhisite praegu!”

“Ei! Ei köhinud! Hoopis sina köhisid!” saab arst päris kurjaks.

“Vabandust, mis hetkel me “sinale” üle läksime?”

“Ära nüüd vaidle, patsient,” sekkub härra eemalt.

“Ma lihtsalt olen väga segaduses,” üritab proua ema Ploomi tsiteerides* selgitada. “Kas mina olen patsient või teie?”

“Mina olen patsient!” kärgib arst ja mähib proua ema käe. “Mina olen patsient ja teil on köha! Nii! See asi peab nüüd käe ümbel olema mitmeks nädalaks ja ma panen sulle pepukleemi! Ja älge naelge, see ei ole naljakaks!”

___

* A see lugu muidu oli nii, et härra läks üks õhtu poistele head ööd ütlema, leidis ülemiselt narilt eest tukkuma jäänud Ploomi ja hakkas teda vaikselt togima: “Ploom! Ploom, kuule! Ärka üles! Tahad, toon sulle paari pastlaid paigata?” – kuni Ploom end istukile ajas, uniseid silmi kissitades toas ringi vaatas ja nentis: “Ma olen praegu väga segaduses!” Selline küps lapsevanemlik huumor.

Kuumad lutid

“Oota korra, ma võtan kampsuni maha,” katkestab Pangaasius toitu valmistavale proua emale “Narnia kroonikate” ettelugemise. 

“Hakkas palav suure lugemisega?”

“Ei, ma olen, tead, lihtsalt üks kuum kutt!” kiidab Pangaasius.

“Ja mina olen, tead, ka kuum lutt!” täpsustab Põseke, kes üldiselt milleski vendadest maha jääma ei soostu. 

Ja et kellelgi ses küsimuses mingit kahtlust ei jääks, siis demonstreeris Põseke teisipäevast reede pärastlõunani pidevalt 40-kraadist kehatemperatuuri. Suure kisaga sisse võetud palavikurohi tõi vahepeale kuuetunniseid pause, kuid kohe, kui toimeaeg möödas, hakkas väike kuum lutt hoogsalt värisema ja keris näidu jälle üles. Õue ja lasteaeda selliseid teadupärast ei lubata, niisiis tuli veeta mõned kodused päevad. Need nägid välja umbes sellised:

Proua ema seab end viivuks arvuti taha, et asendajale kärmelt tund ette valmistada, ning palub Põsekesel, kes hoolikalt kääridega paberist pisikesi lumehelbeid lõigub, seni veerand tunnikest vaikselt oma toas mängida. Siis saab pärast (jälle, seitsmendat korda) väikese karu ja väikese tiigri raamatut lugeda, arvab ta. 

“Jah,” on Põseke kohe nõus ja kaob armulikult vaateväljast. 

Hetk hiljem kihutab ta nukuvankril tuppa tagasi, nii et lõigutud lumi kahte lehte lendab. “Mina siin sõidan nagu tõukelattaga lumi sees! Hohhoo!”

“Jah, Põseke, aga mäletad, sa pidid praegu vaikselt olema, et ma saaks ruttu oma töö ära teha? Saaksid sa?”

“Jah, aga mis teed?” uurib Põseke.

“Tööd, kullake.”

“Jah, aga mis paegu teed, ma mõtlen.”

“Praegu teengi tööd. Teen töö ruttu ära ja siis loen sulle raamatut”

“Jajah, aga mis siis teed, kui oled töö äla teinud?”

“Siis loengi sulle raamatut. Kas sa saaksid nüüd natuke oma asjadega tegeleda, siis saame varsti lugeda?”

“Jaa, jaa, kohe saaksin,” venitab tõukerattur vastumeelselt ega kao kuhugi.

“Noh?”

“Oota natuke, mina peasin enne ikka jalad puhtaks kloppima, sest minu jalad on nii lumised muidu!” pahandab Põseke, astub nukukärult maha ja klopib tükk aega ülima põhjalikkusega jalgu vastu põrandat. 

“Põseke, ma kardan, et alumise korruse onu Vitjale väga ei meeldi see jalgade kloppimine (sest, noh, miks peaks jalgade kloppimine meeldima inimesele, kes ei pea lugu ei hüppamisest, ahjupuude toomisest, breiktantsust ega klaverimängust – toim.). Kas sa läheksid nüüd palun vaataksid, mis su pusled teevad?”

“Jaa, kohe lähen!” hõikab Põseke rõõmsalt ning keksleb oma tuppa. 

“Tere, mats!” tervitatakse proua ema paar minutit hiljem hoogsal kapakul taas kohale saabudes. “Sina oled nüüd kooliõpetaja ja mina olen pall!”

Natuke aega naabrite rõõmuks hüpanud (sest pallid kõik peavad alati hüppama! – toim.), naastakse kangekaelselt vaikiva proua ema juurde. 

“Kuule, mis teed?”

“Ikka tööd üritan teha, kullake.”

“Jah, aga mis tööd?”

“No oma koolitööd. Palun ära mind nüüd natuke aega sega, eks?”

Sedavõrd jultunud ettepanekust silmanähtavalt vapustatud Põseke tõmbab kulmu ähvardavalt kortsu ja teatab rangelt: “Ma panen sinu nüüd kuuli kinni telveks nädalaks!” (Vt Põsekese lemmiklugu “Üleannetu isa” raamatus “Jip ja Janneke”, lk 162 – toim.)

“Olgu, aga las ma teen enne oma töö ära.”

“No olgu siis!” arvab ka Põseke armulikult ja lõikab nohinal veel natuke lund. 

“Vaata, mina nüüd sahistan siin lume sees! Mina lähen lipa-lopa lumeläätsadega (nagu Oskar Põsekese teises lemmikraamatus “Meisi jõuluõhtu” – toim.)! Meie nüüd läheme titade ja elevandiga bussi peale! Oota, mina kolla vaatan, mis kell meil buss läheb … (uurib joonlauda) … viiskendkuus läheb meie buss. Ja siis kolgendseitse läheb punane buss.”

Mõni minut nukkude ja elevandiga bussi peale minekut mänginud, märkab Põseke taas proua ema. 

“Kuule, mis teed?”

“Tööd, Põseke. Tööd üritan teha. Kas sa palun lubaksid mul lõpetada?”

“Jah, aga mis sa  p a e g u  teed, ma mõtlen.”

“Põseke,” hakkab proua ema pisut nagu kannatust kaotama. “Ma pean selle nüüd ära lõpetama, see on kiire asi. Palun ära räägi minuga praegu.”

Põseke pistab kõva häälega nutma ning leebub alles mitme kallistuse ja külmkapist toodud kohukese peale. Proua ema istub uuesti arvuti taha, et töö viimaks ometi teele saata. 

“Emme,” ütleb Põseke väga rahulikult eemalt söögilaua tagant. “Mulle nagu meeldib siit lähedalt vaadata sind. Siis ma nagu saan sind niimoodi kallistada lähedalt!”

*

Reede pärastlõunaks oli Põseke oma palavikust jagu saanud. See-eest aga oli hobuse kombel köhima hakanud kolmapäeval härra ja klassivendadega Kuutsemäel suusatamas käinud Ploom ning pärastlõunal helistas kooliarst ja palus järele tulla Pangaasiusele, kes olevat kuum (kutt). Pangaasiuse seiklusringi talvematk jäi niisiis ära ning “kuuri kinni terveks nädalaks” kõlab juba nagu üsna realistlik perspektiiv …

 

 

Hetki ühest novembrihommikust

Proua ema ainsa vaba päeva hommikul ärkab Põseke, kes eelmisel nädalal esimest korda (!!!) oli sunnitud nohu ja köha tõttu lasteaiast puuduma, kell pool seitse ja nõuab nutuga pooleks, et talle kõrva sisse kreemi pandaks (sest kui näiteks suunurk on katki või sääsehammustus sügeleb, siis üldiselt pannakse). Ning kuna meil viimastel aastatel pole haigete lastega eriti pistmist olnud — ei midagi võrreldavat –, tundub esmapilgul, et see ongi ainus võimalik lahendus: Põsekese sündides igaks juhuks varutud palavikuküünaldest on patsient ammu välja kasvanud ja tableti neelamine ei õnnestu.

Tegelikult on uduvihmases novembrivarahommikus üle Toomemäe valveapteeki jalutada ka muidugi omamoodi kena. Veel kenam on ometi see, kui koju tagasi jõudes selgub, et tegu oli valehäirega: Põseke on härra Tallinna rongi peale saatnud, istub rõõmsalt pudrukausi taga ja kontrollib Ploomi vene keele kodust tööd. “Enam ei va’uta!” vastatakse proua ema tüütule arupärimisele kärsitult, ” ühesõnaga ma p’aegu toimetan!”

Poisid on seoses härra varase väljumisega samuti tavatult vara üles ja hommikueinega ühele poole saanud; Ploom kordab vene keele sõnu ja Pangaasius on pärast kahekordset kooliteatri “Hamleti” etenduse külastamist ette võetud Shakespeare’i kogutud teoste lugemises (läbi sai igatahes loetud “Henry VI” ja hoogsalt alustatud “Titus Andronicus” ning “Veneetsia kaupmees”; “Hamletit” ennast loetakse jätkuvalt õhtuste toimetuste taustaks ülejäänud perele ette) väikese pausi teinud ning neelab diivanile kerra tõmbununa “Percy Jacksonit”.

Selline muretus saab vääramatult tähendada vaid üht: lõpuks läheb väga kiireks. Aga mingil moel saavad Pangaasiuse dressipüksid, mille teekond koolikotti algas millalgi eelmise päeva pärastlõunal, viimaks siiski pakitud; Ploomi kadunud patsikumm tuleb äärmiselt üllatuslikult välja teksade taskust; Pangaasiuse võtmed (need, mis olid vahepeal nii kadunud, et Pangaasius jõudis proua emalt tolle võtmed laenata ja noodki ära kaotada, enne kui enda omad Elvast vanaisa voodi alt välja tulid) ja õpilaspilet (see, mis oli vahepeal nii kadunud, et lasime koolis uue teha, enne kui vana koos kuu aega kaotsis olnud talvejopega, mille asjus oli proua ema muuseas jõudnud teha mõnegi kõne linnaliinide dispetšerile ja trenni infolauda ja korduvalt läbi kammida kooli leitud asjade kasti, muusikakooli teise korruse koridori nagist üles leiti — esialgu küll ilma kapuutsita, aga pea siis seegi välja ei tule!) saavad õige jope õigesse taskusse ja eile tänavalt leitud avamata tuub tundmatut ehitusmaterjali (“Ma leidsin selle papale! Ma olen parem asjadeotsija kui Pipi ise!”) omakorda samast taskust välja tõstetud — enne kui sellega koolis mingit kahtlemata väga head nalja võiks saada — ning lõpuks jõuavad härrad usutavasti koguni õige bussi peale.

“Mulle tuli üks hea mõte!” kuulutab kogu eelnevat rähklemist rahulikult laulu ümisedes pealt vaadanud Põseke laua tagant, ise parema, eelmisel õhtul Ploomi pinali inspekteerimise käigus aset leidnud tindiballoonimaitsmise tagajärjel veel õige sinise (tiifus on hirmus haigus, teadagi!) käega hoogsalt viimaseid pudruriismeid  laua sisse hõõrudes, lai rõõmsat üllatust väljendav naeratus näol, “anna sina mulle kommi!”

Siis sööme kommi, paneme Põsekese laternas küünla põlema ja vaatame, kuidas õues vihma sajab. Paari tunni pärast oleks tegelikult juba täitsa normaalne ärgata.

 

PS Aga muidu, muidu, teate, oli vahepeal koolivaheaeg ja siis käisid lapsevanemad Budapestis (ja härra pärast veel iseseisvalt ka Krakowis) ja Põseke veetis viis päeva jutti ilma vanemliku hooleta Elvas (kui proua ema viienda päeva õhtuse vanni ajaks tagasi jõudis, naeris Põseke kõigepealt mitu minutit täiest kõrist, jäi siis järsku tõsiseks ja uuris: “Kas sina oled minu emme?”) ja loobus sellega seonduvalt lõplikult tankimisteenuse kasutamisest; no ja pärast, pärast siis algas jälle kool ja tuli välja, et vastu kõiki ootusi ei olnud proua emast sellegi vaheajaga saanud õpetajat, kes on tunniks alati korralikult valmistunud ja kellel on kõik tööd õigeks ajaks parandatud — ega ka mitte lapsevanemat, kes suudaks kõigi oma arvukate lastega seonduvaid kohustusi meeles pidada, nagu ilmnes siis, kui ühel väga vihmasel hommikul suhteliselt vähevihmakindlas riietuses Põsekest lasteaeda viies selgus, et samal päeval külastab Põsekese rühm Elistvere loomaparki; no ja siis veel tähistas Ploom 29. oktoobril oma 7. augustil aset leidnud vananemist (tark, ma ei väsi kordamast, ei torma!) äärmiselt meeleolukalt koos klassikaaslastega Batuudikeskuses; proua ema käis iga-aastasel hällõuviini-filmiõhtul ja vaatas kangelaslikult ära neli õudusfilmi ühtejutti ning möödunud reedel jooksis Pangaasius koos suuremate ja väiksemate sõpradega marti, olles eelnevalt osalenud kõigis koolitundides, käinud muusikakoolis solfedžos ja tantsutrenni esinemise proovis ning mõistagi kooli laternapeol. Aga muud suurt väga nagu polegi juhtunud. 

Sõidupäevikud

Proua ema ja härra sõitsid Kirde-Eestist tagasi ja proua ema sõitis kohe samal õhtul bussiga Elvasse ja järgmisel päeval juba koos Põsekesega kõigepealt Elva randa ja siis uuesti tagasi linna, sest kõigepealt oli tarvis õhtul koos härraga Emajõe randa sõita ning  ülejärgmisel päeval sõitis kõik see mees Kavastu lähistele mustikale (tähendab, Põseke, täpsemalt öeldes, sõitis Pangaasiuse ja onulastega mängima, aga proua ema ja härra koos kahe sõbraga läksid küll täitsa metsa ja tulid alles viie tunni pärast uuesti välja; vahetuskurss oli umbes kolm mustikat ühe parmuhammustuse vastu, aga sellele vaatamata oli väga mõnus). Õhtul sõideti linna tagasi ning järgmise päeva lõuna ajal naasis ka Pangaasius, et kõigepealt korraks proua ema ja Põsekesega ratastega linna mänguplatsile sõita ning seejärel kohe koos oma papa ja onuga, kes korraks Elvasse ehitusest ülejäänud saematerjali ära viima sõitsid, kaasa minna ning pisut aega ka Arhangelski sugulastega veeta, enne kui need ära sõidavad. (Arhangelski sugulased ise koos Elva vanaemaga sõitsid järgmine päev korraks Tartusse meile külla ka, et ühtlasi vastu võtta oma keskmine poeg, kes parasjagu Norrast kohale sõitis, ja siis Elvasse tagasi sõita. Ploom sõitis samal ajal laevaga Stockholmist Tallinna poole.)

Järgmisel hommikul sõitsime ratastega Veerikule vastu Ploomile, kes tuli Rootsist tagasi  17.-32. kohaga 168 meeskonna seast ja sõitis järgmine päev vanemate ja Põsekesega rattaga Kavastusse, sest vanaisa oli sõitnud Lääne-Eestisse puhkama ja maja tahtis pidamist (ja meie auto oli otsustanud vahelduseks enam üldse mitte kuhugi sõita). Oli päris mõnus ja jõukohane tee, isegi Põseke ei jõudnud rattatoolis istumisest ära tüdida. Kavastus sõideti kõigepealt ujuma, seejärel peeti maja, koristati õunu, käidi saunas ja aeti niisama juttu ning järgmisel päeval sõideti jälle tagurpidi Tartusse tagasi. Et pärast 2×23 km rattasõitu tagumik, teadagi, kibedasti igatseb sadula järele, siis sõitis proua ema koju jõudes kohe poodi, härra Aparaaditehasesse ja Ploom rongi peale ja Elvasse. (Aga samal ajal, kui meie läbi Luunja Kavastu poole väntasime, sõitsid Tallinnast kohale meie sõbrad, veetsid öö meie korteris ja sõitsid järgmisel päeval Pärnu poole edasi.)

Täna sõitsid Arhangelski sugulased kohe hommikul edasi Riia poole. Meie Põsekesega sõitsime rattaga perearsti juurde kahe aasta juublil kipsi tõttu saamata jäänud süsti järele ja sealt edasi bussiga Elvasse, kus Ploom ja Pangaasius juba pikkade silmadega õhtul siia sõitvaid Pärnu sugulasi ootavad, ja varsti sõidab proua ema tagasi Tartusse, et õhtul koos härraga kinno minna, st tõenäoliselt sõita. Ega rohkem vist olegi suurt midagi juhtunud. Suur suvi kestab, kõik on pruunid ja toas pole temperatuur juba kuu aega kordagi alla 28 kraadi langenud.

Meditsiinilist ja muudki

Tundub, et koolivaheaeg on nüüd viimaks reservatsioonideta käes. Tunnistused, kõik viimseni sellist rõõmustavat sorti, on kirjutatud ja kätte saadud. Koolilõpupiknik toimunud. Pangaasiusel breigitrenni ja klaveritunni lõpukontserdid peetud. Ploom on käinud klassiga rattamatkal ja proua ema kolleegidega meeleolukal ratta-, kanuu- ja saunaväljasõidul. Trennides on hingetõmbepaus. Pärnad õitsevad ja maasikad on magusad.

Põsekese uue, adenoidioperatsioonijärgse häälega esitatud jutuvada lülitub sisse hommikul kella 9 paiku.

“Iida magas hästi! Magas pika uune!” raporteeritakse särava naeratusega ja kinnitatakse igaks juhuks veel üle: “Magas hästi soolapakk!” (Sest kui heeringalaulus proua ema ju selge sõnaga laulab, et maitses hästi soolapakk, siis miks ei peaks sama väljend sobima magamise kohta.)

“Iida äjka ües. Täna Tattusse papa uude lähe. Emme koos, Kusta koos. Emme atta koos lähe ongi piale,” avaldatakse juba magamistoa ukse juurest soovi viivitamatult rattale istuda ning ema ja Pangaasiuse seltsis rongiga linna papa ja Ploomi juurde sõita.

Proua ema unisevõitu pomin rongiaegadest ja jätkuvast magamissoovist põhjustab arusaadavat pahameelt: “Tiidu-taadu (= Põsekese isiklik lemmikhüüdnimi – toim.) kohe Tattusse läheda! Täna kohe Tattusse lähedaaaaa! Ebaaus! Emme tulääää!” Et sõnad soovitud mõju ei avalda, kistakse proua ema igaks juhuks natuke juustest ka, aga ainult senikaua, kuni ohver väga kurvaks jääb. “Ohkem ei tee!” nenditakse siis kahetseval toonil, manatakse kaval nägu pähe ja trügitakse voodisse tagasi. “Iida emme kallis on! Emme kallis sõbe on! Poe kaissu! Iida pikuta siin emme kõlla peal (= limn kõrva peal e kõrval). Iida nallamees on!”

Seejärel suundub naljamees ja kallis sõber maja pealt ärksamaid hingi otsima. “Iida õue minna! Liivakasti! Atta sõita, kiie (= limn kiiver) pähä! Iida oskab! Lille kasta! Maa (= limn vanaema) koos, Kusta koos. Iida maa õue kutsub! Emme tudub meel, Iida ukse tinni paneb. Iida jaksa küll, tasapisi! Maa koos amput ugeda (= limn raamatut lugeda)!”

Sammud tatsavad koridori mööda kaugemale ja reibas vadin kandub elutuppa: “Kuule, Kusta, no missa teed? No mis asi see on? Iida käsi peseda! Iidal käed mustass said!”

***

Aga muidu selle adenoidiga oli nii, et sünnipäeva puhul mõõtmas ja kaardistamas käies (10 kilo ja 89 cm!) sattusime perearsti juures mainima, et laps norskab nagu traktor ja eritab lakkamatult rohelist tatti, mispeale tehtud röntgenülesvõtet nähes kõrvaarst, kelle juurde õnnestus aeg saada kohe mõne päeva pärast, kulmu kergitades küsis, ega Põseke selle tegemise ajal juhuslikult ei liigutanud, sest nähtav adenoid olla muljet avaldavalt suur. Meie eitava vastuse peale haaras õde igasuguste edasiste küsimusteta telefoni ja küsis erakorralise lõikuse aega. Ja nii juhtuski, et napp nädal pärast seda, kui Põsekese kips oli kenasti punaseks küpsenud ja ära pudenenud (mis võttis kokku aega umbes täpselt terve maikuu) …

…  leidsime end juba Kuperjanovi tänavalt. Ploomi omaaegse lõikusega võrreldes oli palju jäänud samaks (nt pidžaamad), aga mõned asjad tulid siiski ka üllatusena. Näiteks ooteruumis, kus meil ilma igasuguse toidu ja nuusktubakata tuli eelnenud kuue koduse näljatunni otsa vaevelda ja kõhtu koristada kaks ja pool meeleolukat tundi, selgus huvitav tõsiasi, et põhimõtteliselt kõik lasteraamatud räägivad toidust. Ning kui Ploom omal ajal ärkas narkoosist leebena nagu kevadkoidik, siis Põseke võttis ette 45 minutit väldanud kriiskamis-, rabelemis-, peksmis- ja verepritsimismaratoni, mida nähes vahepeal oma töö tulemusi uurima tulnud anestesioloogiõpilane näost kergelt kahvatuks tõmbus. Tema juhendaja sõnul oli kõik siiski täiesti normaalne ning varsti lasime end korrus madalame sõidutada, kus Põseke sügava ohkega poolteiseks tunniks magama jäi. Edasine kulges jälle tuntud rada pidi: pakuti jäätist …

…ja postop. iseärasused puudusid. Ainult, jah, hääl on muutunud. Homme võib juba ujumagi minna (ühe linnukese ses osas, olgu öeldud, jõudis Põseke härraga koos Emajões millalgi kipsi ja opi vahepeal siiski juba ka kirja saada).

***

Meditsiiniliste suursündmuste kõrval on vahepealsesse aega mahtunud veel kohe mai alguses alanud suur ja kestev suvesoojus, tohutu õitsemine igal rindel, rohkelt jalkamänge, Ploomi klassi osalemine V klasside olümpiamängudel, ühe suurepärase raamatu ilmumine, edukas tutvumine Põsekese tulevase lasteaiaga ja suured edasiminekud kohalikul ehitustandril (tunneli lõpuski juba midagi nagu paistab!). Lisaks sai Põseke 23. mail kaheaastaseks …

… ja käis seejärel kohe esimest päeva ka tööl, sest logelejaid meie peres teadupärast ei sallita. Tööl andis Põseke ühe kirjanduse tunni seitsmendale klassile (see seisnes valdavalt ohtras veevalamises ja pahastes vahelehüüetes proua emale, kes ka seal veel justkui midagi üritas) ning ühe käsitöötunni, kus esimese klassi poistekamp ta oma innuka egiidi alla võttis. Kokkuvõttes tundus noor pedagoog ametisse igatahes passivat, kuna koolipäeva lõpuks tuli tänulike seitsmendike delegatsioon, kellele abiõpetaja haldjakõrvad sügavat muljet olid avaldanud, üle andma vahepeal puutöötunnis valminud hädavajalikku töövahendit ning lõpupiknikuks oli Põsekese auks valminud koguni kuuesalmiline poeem.

Haldjakõrvne abiõpetaja oma uue töövahendiga

Nüüd aga on nähtavasti aeg kirjutamine selleks korraks lõpetada, kuna õuest saabus pisut kohmetu Põseke, kroketihaamer käes, ning kuulutas: “Kusta kulb on. Aiget sai natuke.”

 

Kuidas me rongi peale kohvi ja kakao kaasa ostsime

Kõigepealt pidas Pangaasius mõned sünnipäevapeod (nii nipet-näpet: pühapäeval perega, esmaspäeva õhtul naabrilastega, teisipäeval koolis, kolmapäeval sugulastega ja pühapäeval sõpradega Elvas).

Sünnipäevarivistus

Siis värvis proua ema pea punaseks (“Emme: “Issa juma!” Emme: “Mits?”,” andis Põseke härrale täpse ülevaate proua ema esimestest muljetest oma uuest juuksevärvist; aga ei, nüüdseks oleme juba kõik justkui harjunud), Pangaasius käis korraks vanaisal külas ja oligi aeg suunduda traditsioonilisele sünnipäevareisile pealinna. Põsekese jätsime tänavu koju härrat lõbustama.

Rongis alustas Pangaasius ka reisipäeviku pidamist, pannes kirja, et ostsime rongile kaasa kohvi ja kakao. Etteruttavalt olgu öeldud, et midagi muud ülesmärkimisväärset järgnevate päevade jooksul ei juhtunud.

Tallinnasse jõudnud, arvas proua ema, et pärast pikka istumist ja enne võõrustajate juurde suundumist oleks vahva teha väike jalutuskäik Toompeale (eriti kuivõrd möödunud aastal, kui kaasas oli Põseke oma suhteliselt ronimisvaenuliku tõllaga, oli Pangaasius igal möödumisel igatsevalt Patkuli treppi piielnud). Ettepaneku mõte jäi Pangaasiusele küll täiesti hoomamatuks (“Sinna üles? Aga milleks?”), aga kuna tegu on siiski maailma kõige parema reisikaaslasega, tuli ta proua ema veidrale soovile mõistagi vastu ja turnis üles kõigist treppidest, poseeris vaateplatvormil ning manas koguni ette kergelt osavõtliku ilme, kui proua ema tähtsa näoga olulisemaid silmajäänud hooneid tutvustada üritas (õnneks Piibu ja Tuudu maja akendest sisse piiluda oli päriselt natuke huvitav). Siis aga tuli sõnum, et Pangaasiust juba oodatakse mängima, mistõttu ruttasime läbi pargi ja üle silla (tehes seejuures mõistagi tilla-tilla – kes ei tea, siis see käib nii, et kordamööda tuleb silda ületades iga sammu juures “tilla!” öelda), vaatasime üle Snelli tiigil ulpivad piilu-, sinikael- ja sänikaelpardid, sõime Kniksus&Kraapsus kõhud täis, käisime kiirelt poes külakosti varumas (“Kas te ei võiks lihtsalt viina või õlut juua?” uuris kärsitu Pangaasius proua emalt, kui too poes soovitud siidrit piisavalt kiiresti üles leida ei suutnud) ja vurasimegi trammiga Sikupilli. Ülejäänud õhtu möödus lahke pererahva seltsis, kellel legode, jalka ja mängupüsside, kellel kudumisvarraste saatel.

Seejärel juhtus selline imelik asi, et läksime õhtul magama ja ärkasime alles hommikul. Proua ema jaoks igatahes oli see midagi väga ebatavalist!

Teine reisipäev algas pannkookide, “Monopoli” (“Huvitav, siin on muidu Tallinna kohad, aga raeplats on ju Tartus!” imestas Pangaasius) ja ootamatult sooja päikesepaistega, mistõttu tõmbasime tegevuskavast maha punkti “mõni muuseum” ning suundusime otsustavalt Kadrioru mänguplatsile – väikese vahepeatusega Vesivärava kohvikus, mille valdavalt sisustas tavaelus gaseeritud jooke vältiva Pangaasiuse detailne aruanne oma suuõõnes ning ninas toimuvast.

Pärast sisukat tunnikest Kadriorus …

 

… arvas Pangaasius, et loomaaia võiks seekord vahele jätta ja minna otsima veel mõnda lahedat mänguplatsi. Järgmised poolteist tundi kulutasime seega Stroomi ranna mängualal.

Kuna Pangaasiuse suur lemmik, F-hoone oli pilgeni täis, suundusime õhtusöögiks hoopis Boheemi, kus esialgne pettumus peagi asendus siira vaimustusega, kui lauda toodi Pangaasiuse “senise elu kõige oivalisem pitsa” (senise elu kõige oivalisema pitsa retsept, keda huvitab, käib  umbes nii: 1. jaluta, turni, jookse ja hulla pärast pikka talve viis tundi värskes õhus; 2. valmista pitsa).

 

Ja kui proua ema oli võtnud kiire kohvi ning Pangaasius oma reisimärkmikusse kõigepealt alustanud uut romaani laps-salaagendist (“See on natuke nagu “Harry Potter” ja veel mõned raamatud, tema vanemad on surnud ja nii, aga nagu ta ei ole võlur, vaid agent”) ning seejärel üles joonistanud Boheemi seinakella (“Sest tead, ma mõtlen, et ma võiksin siia märkmikusse üles joonistada kõik kellad, mida ma näen”), oli aeg seada sammud kino poole hilisõhtusele “Koerte saare” seansile, mis nii proua emale kui ka Pangaasiusele hirmsasti meeldis.

“Mul on tunne, et sellest kujuneb minu elu kõige parem kevadvaheaeg,” õhkas Pangaasius trammis läbi õhtupimeduse öömaja poole sõites. “Nüüd on see küll juba päris kindel,” arvas ta kell üks öösel, kui “Harry Potteri” VII osa – viimases otsas proua ema ettelugemisel – läbi sai.

Seejärel juhtus midagi lausa röögatult ennekuulmatut: teist ööd järjest mindi õhtul magama ja ärgati alles hommikul!

Pühapäeva hommikul sadas vihma, planeeritud külastatavad olid reisilt kaasa toonud kõhuviiruse ning Tartust teatati, et Põseke on hankinud endale valge saapa (“Hüppas, kukkus. Nuttis. Papa sülle! Tädi valge saabas tegi,” nagu asjaosaline ise õhtul raporteeris).

Kõigele vaatamata otsustasime mitte lasta meeleolul langeda, vaid haukasime Balti jaama turul mõned vahvlid ning suundusime viimaseid reisitunde veetma Energia avastuskeskusesse, kus meile iseäranis meeldis helide osa. Pidulik punkt seekordsele sünnipäevaretkele sai pandud F-hoones, kus meid teisel katsel Pangaasiuse rõõmuks ootas viimane vaba aknaalune laud ja maitsev pasta.

Tartus läks proua ema rongilt maha ja asendus Ploomiga, kes koos Pangaasiusega Elvasse kevadvaheajast viimast võtma sõitis.

PS Põsekese sääreluu, lubasid tohtrid, pidi ära paranema hiljemalt pulmadeks, aga arvatavasti siiski pisut varem.

Südamlik

Eelmise nädalavahetuse veetsime härraga kõhuviiruse käes sirakil. Ja kuna sellised surmalähedased kogemused panevad ikka elu põhiväärtuste üle mõtlema, seavad prioriteedid paika jne, siis tekkis tervenedes kohe hulljulge plaan mõni õhtu kahekesi välja minna. Mis sest, et me alles oktoobris käisime! Mis sest, et teisipäeva õhtul veetsime nagunii terve tunni kahekesi ehitustarvete kaupluses (remontika, romantika, mis seal nii väga vahet)! Uljalt sai paika pandud väike veiniplaan sõbrapäeva õhtuks. Nagu poleks homset!

Paraku selgus õige pea, et lastehoiu ikkesse rakendada plaanitud vanaema on sel õhtul hõivatud, järgmised õhtud aga meil endil tihedasti kultuuri täis topitud. Murepilved tihenesid ja paistis tõepoolest, et tuleb oodata järgmise oktoobrini või midagi. Kuni proua ema oma hää sõbra Uunokese kohvile kutsus ja muu jutu seas täiesti juhuslikult tekkinud plindrikujulist olukorda mainis. Uuno kergitas ilmses arusaamatuses kulmu ja õlgu (üheaegselt, meisterlikult!) ja küsis imestunult: “Aga mina?” No ja siis polnudki muud kui kaks tundi täiesti ehitusmaterjalivaba olemist väikese veiniga ja puha!

No ja järgmisel õhtul oli kohe pärast proua ema pikka töö- ja härra pikka ehituspäeva kavas teaater (Kristjan Sarv oli, saagu kõrvalmärkuse korras lisatud, täitsa minu Jaan Oks küll) ja lapsi hoidma palutud härra noorem vend koos kaasaga. No ja ikka ju mõtled, et kus nad nüüd niiviisi ja ei tahaks tüli teha ja inimestel on ju endal ka elu ja. Ja siis tuleb keset päeva sõnum, et noored ei tule mitte ainult lapsi hoidma, vaid küpsetavad ka pannkooki, milleks kõik moongi juba ostetud! Selline elu, ah! Sellised sõbrad! Mmuahh!

PS Laupäeval jälle käisin “Fausti” vaatamas. Oli selline eee…ekspressiivne. Aga suurem osa ajast vähemasti mitte igav.

Läbi

Vaatamata tänavusele vormikõvera madalseisule said jõul ja uusaasta seegi kord täitsa mõnusalt seljatatud. Mulle muidugi see pühadevärk täiega meeldib ka. Aga kellele ei meeldiks, kui …

… kooli jõulukontserdil saab mitu korda silma märjaks.

… viimase koolipäeva ja jõululaupäeva vahele jääb kaks mõnusat molutamispäeva (isegi pooled piparkoogid said vahelduseks enne pühi ära küpsetatud!).

… kõik kolm lapsukest on päriselt rõõmsad sokkide üle, mis proua ema neile jõuluks on kudunud.

… Pangaasius on omaalgatuslikult meisterdanud kõigile pereliikmetele väikesed sudokud ja joonistanud naljakäed.

… kõik kolm lapsukest on väga rõõmsad lõuatõmbamiskangi üle, mille härra jõululaupäeva pärastlõunal pidulikult poiste toa uksele heiskab (ei välistaks koguni, et isegi rohkem kui villasokkide üle!) ja mille küljes järeltulev põlvkond eesotsas tšempionrippuja Põsekesega sealtpeale pidevalt korraga ja kordamööda ripub ja mille vastu vanemlikul instantsil on õnnestunud sealtpeale toast väljudes või sinna sisenedes vähemalt kümme korda eriti efektselt pea ära lüüa (ka see viimane on perele, kus läbi aastate korduvaks refrääniks on Ploomi lause “Emme, mäletad, kui Pangaasius tänaval peaga vastu prügikasti kõndis ja sina nii naersid!”, mõistagi rohkelt rõõmu põhjustanud).

… pärast härrasrahva kirikuskäiku (proua ema jäi haige Põsekesega koju külitama) on ukse taha siginenud kingikott ja selle sisu lunastamisel saab kuulda flöödipala “Eesel, härg ja teised loomad”, improvisatsioonilist puhkpillimängu, luuletust penist, ponist ja konist ning ilmekat retsitatsiooni klassikalisest teosest “Muna” ning näha rohkelt erinevaid breigi-, ühe-jala-küki- ja rippumisnumbreid.

… Põseke tõmbab kõik kolm paari kingiks saadud trussikuid silmapilk ülestikku pähe ja on enda üle väga uhke.

… selgub, et kingiks äratuskell-raadio saanud vanem poeg on tõepoolest suureks kasvanud, kuna proua ema oigele sellestamast äratuskell-raadiost pidevalt kostvate edetabelihittide aadressil tuleb vastuseks: “Oleksite ehk pidanud sellele mõtlema enne, kui mulle selle raadio kinkisite!”

… pühal jõuluõhtul saab kogu kollektiiviga “Viimset reliikviat” vaadata (eelmise aasta “Kevade” oli ehk rohkem nagu rusikas sesoonsesse silmaauku, aga eks “Reliikvia” ole ka  tore).

… esimese jõulupüha hommikul saab ihuüksi läbi inimtühja linna kirikusse liuelda.

… ülejäänud esimene jõulupüha õnnestub vaatamata sellele, et 2/3 järeltulevast põlvest on tõbised ega saa Kavastusse suguvõsa jõulupidusse minna, veeta väga mõnusalt lauamänge mängides, “Harry Potterit” ette lugedes, kakaod juues ja ETV lehelt jõulumultikaid vaadates.

… teise jõulupüha saab veeta Elvas surnuaias käies (seekord küll ainult härra ja Pangaasius), kinke jagades ja Aliast mängides.

… kogu pühadevahe saab veeta kas küll puruhaigena, aga see-eest ohtra kudumise, kudemise, lugemise ja filmivaatamise saatel Elvas või siis hoopis sportlikult ja töiselt Tartus, kuidas keegi parasjagu eelistab (meil näiteks eelistas seekord 4/5 perest esimest ja 1/5 teist varianti).

… vana aa-aaaasta viimasel ööl päeval jõuab sõbraga veel ühe kohvi võtta.

… vana aasta saab ära saata küll tavapärasest hõredamas (ikka see viirus!), aga sellegipoolest meeleolukas koosseisus lookas laua ja järjekordse Aliase-mängu saatel.

… uue aasta esimesed tunnid (pärast raketiretke) saab veeta edumeelsele noorsoole  teki all “Vendi Lõvisüdameid” ette lugedes.

… uue aasta esimesel päeval saab käia sellesama edumeelse noorsoo seltsis Auras ujumas, pärast süüa Karritehase tehtud sööki ja võtta vastu külalisi.

… kogu uue aasta esimene nädal möödub regulaarselt lõunani magades, õues rattaga sõitmas käies (südatalv, teate), raamatuid lugedes ja õhtupoolikuti erinevaid kaugeid ja lähemaid külalisi võõrustades, aga kui perekonda oskuslikult jaotada, jõuab selle kõrvalt veel ka ise külla ja peole ja Pärnu sugulastega Elvasse.

***

Homme muidugi algab kool ja kella seitsmese äratusega hommikud, mis tõenäoliselt nõelavad meid ninna ja kõhtu ja selga, aga et hea algus on tehtud, siis see meid loodetavasti ei murra!

Toredat aastat!

Kaitstud: Võtkem ennast kokku ehk 2017 sõnas ja pildis

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Parool: