Algas kõik sellest, et koolivaheajaeelsel kolmapäeval lükkas Põseke endale näkku kobara huvitava väljanägemisega ville. Kuna tuttava tohtri antud impetiigo-diagnoosiga lasteaeda minna ei tundunud mõistlik, veetis Põseke ühe päeva vanaema ning teise härra seltsis kodus ning proua ema loobus neljapäevasest töökoosolekust ja reedesest vabariigi aastapäeva aktusest.
Siis tuli koolivaheaeg, kui seekord nagunii tööl käima ei pidanud, kuid see-eest jagus kõiksuguseid muid pidusid ja väljanäitusi.
Esmaspäeval näiteks oli vabariigi aastapäev. Hõiskasime lipu ning veetsime pidupäeva kevadilma nautides, pidusööki süües ja telksi vaadates Elvas.
Teisipäeval oli vastlapäev. Kuna kukleid koguneb õhtuks alati liiga palju, jätsime need seekord ise ostmata. Paraku olid samale järeldusele ilmselt jõudnud ka kõik sel päeval läbi astunud sõbrad ja sugulased. Liulaskmise tingimused olid samuti pehmelt öeldes kesised. Aga hernesuppi (rohelistest sügavkülmahernestest, läätsedest ja suitsukondist) siiski sai.
Kolmapäeva öösel sõitis härra Londonisse ja poisid läksid Kavastusse vanaisale külla. Ühtlasi saabus kolmapäeval pisut ootamatult tänavune talv. Tegutsesime Põsekesega äärmiselt operatiivselt ning saime linnukese kirja nii kelgutamise, lumesõja, lumememme kui viimaks ka vastlakukli lahtrisse.
Neljapäeval andsin Põsekese vahtkonna vahetuse korras üle vanaemale ja Ploomile ning meie Pangaasiusega põrutasime pealinna, et enne uue sünnipäeva peatset saabumist õiendada üks vana võlg eelmise aasta aina edasi lükkunud traditsioonilise sünnipäevareisi näol. Ühtlasi oli Eesti esimese koroonadiagnoosi päev, aga nagu vist kõigile, tundus siis meilegi, et kätepesust vast piisab. Igatahes saabusime Tallinna, sõime kõhud restoranis punni ja läksime sõprade poole.
Reedel käisime NUKUs “Röövel Hotzenplotzi” vaatamas. Publiku seas olime küll ühed vanimad, ent suurte Preussleri, Hotzenplotzi ja seniste nappide kogemuste põhjal ka NUKU teatri austajatena nautisime mõlemad iga minutit.
Õhtupoolikul veetsime Pangaasiuse valikul hea kolm-neli tundi (kuni asutus kinni pandi) Proto avastustehases, kuhu tuleb kindlasti kunagi veel tagasi minna (soovitavalt siis, kui parasjagu ei ole koolivaheaeg).
Laupäevase lörtsipäeva veetsime kuni rongi väljumiseni sisukalt ööbimiskoha vahetus läheduses asuvas T1s. Käisime äärmiselt eksklusiivselt kahekesi kinos (suuremate ootusteta valitud film meeldis väga, sai nutta ja naerda), tegime vaaterattasõitu, ostsime Põsekesele pusle ja unistuste kingi: sädeleva koti, luhvtitasime veel raamatupoes natuke sajalisi, sõime kõhud täis ja sõitsime rongiga koju.
Pärast vaheaega ma ausalt käisin nädal aega tööl nagu korralik inimene. No peaaegu nädal. Reedel oli koolitus.
Aga pühapäeva õhtul tuli Põseke Elvast suure köhaga ja magamaminekuajaks kruvis temperatuuri 39 ligi. Kuna härra oli parasjagu Brüsselis, siis ma esmaspäeval ja teisipäeval kooli ei läinud (ainult teisipäeva õhtul tegin natuke sohki ja käisin lapsevanemate koosolekul). No ja kuna kolmapäeval oli Põseke endiselt haige, siis ei läinud igaks juhuks kolmapäeval ka.
Neljapäeval mul tunde olema ei pidanud. Õhtul otsustati, et esmaspäevast ei lähe mitte keegi kooli. Mõtlesin trummile ja pulkadele ning kuna Põseke polnud endiselt päris terve, otsustasin loobuda ka reedest.
Sellest nädalast oleme kõik kodus. Härra võttis ükspäev tooli kaenlasse, viis mööda Kastani tänavat Aparaati ning seadis oma tõlkekontori sisse ateljeesse. Meie Ploomi ja Pangaasiusega teeme oma tunde kodus. Erinevalt interneti põhjal otsustades vist kõigist teistest pean ütlema, et erilisi probleeme pole poistel kodutööde mahu, korralduse ega motivatsiooniga olnud, kõik lihtsalt kuidagi sujub. Alustame koolipäevaga hommikul 10 paiku (pärast äratust ja hommikuputru), umbes kaheks-kolmeks on poistel tunniplaani järgi enamasti selle päeva asjad tehtud ja saadetud. Tundide vahele loetakse raamatut (Pangaasius) või tehakse trenni (Ploom). Ma ise olen kindlasti veetnud arvuti taga rohkem aega kui iial varem (või vähemalt rohkem aega kui iial pärast ülikooli), mis on mõnevõrra väsitav, aga loodetavasti loksub tasapisi siingi mingi tasakaal paika. Suurem osa ajast kulub suhtlusele õpilaste ja lapsevanematega, aga see tundub praegu ka kõige olulisem. No sest ma mõtlen, et kui inimesed näiteks selle asemel, et postitada FB-sse lugusid sellest, kuidas õpetajad on hulluks läinud ja nõuavad eiteamida, kirjutaksid kõigepealt õpetajatele endile, oleks kõigil võibolla natuke rahulikum. Sest ausalt, kui mulle õpetajana laekub õigeks ajaks korrektselt täidetud ülesanne, siis ma tegelikult ei näe, kas see on tehtud suurema vaevata, paraja pingutusega või nii, et veri ninast väljas ning teiste ainetega tegelemise ja õueaja arvelt.
Pangaasiusel on lisaks koolitööle kaks korda nädalas klaveritunnid Skype’i vahendusel, solfedžoharjutused ja videotrennid. Ploomile saatis treener samuti iseseisva treeninggraafiku. Muidu püsime kodus, käime vahepeal õues ja helistame vanavanematele. Reedel käis härra lastega Taevaskojas matkamas ja härrade nädalavahetuse on sisustanud eelmistest elanikest jäänud ahjupuude kuurist väljaloopimine, peenemaks lõhkumine ja tagasi kuuri ladumine.
Põseke omalt poolt lisab kodustesse päevadesse elevust ja aitab vältida rutiini tekkimist, hoides üleval intelligentset vestlust, korraldades kaklusi ja hoolitsedes muude meelelahutuslike vahepalade eest. Umbes kolm korda päevas käime kordamööda abis tema tuba koristamas, kui seal järjekordse suure maalri-, lõikumis- või kostüümivahetustöö tõttu enam astumisruumi pole. Aga tuba peab kindlasti korras olema, sest Põsekesele meeldib magada “nii ilusas ja puhtas toas”, ja oma toas ta viimased kolm õhtut revolutsiooniliselt tõesti ka uinunud on. Ja ühel mälestusväärsel hommikul seal isegi ärganud!
RÕIVAD 