Viimastel nädalatel oleme me Põsekesega käinud muuhulgas kolmes erinevas kohvikus ja viiel erineval mänguväljakul, külastanud lasteraamatukogu ja koos Ploomi nimekaimust sõbraga Mänguasjamuusjoni mängutuba, osalenud rahvarohkel mängutoasünnipäeval ja mänginud pikalt lemmirestorani lastenurgas (ning päev enne esimeste villide puhkemist käinud omalt poolt koolimajas esimese, teise, neljanda ja seitsmenda klassi huvilisi nakatamas), nii et nuputamist, arutamist ja seltskonnakaaslaste küsitlemist teemal, kustpoolt tuul need rõuged meile seekord tõi, jagus möödunud nädalalõppu omajagu, aga ühtki vettpidavat vastust välja selgitada ei õnnestunud. Seda kuni Elvasse tervisevetele sõitmiseni: seal nimelt ootasid juba ees koolivaheaega veetvad pojad, kellest vanem õe täpilist laupa nähes imestunult täheldas: “Veider, et Põsekesel on juba nii väiksena tuulerõuged, kui M-l ja H-l on alles praegu!” Üks nimetatud klassivendadest käis meil umbes poolteist nädalat tagasi külas küll.
Muidu kulgeb rõugehaige elu rahulikult. Palavikuga ei hakanud vaeva nägema ja sügada ju veel ei oska, nii et peale paari rahutuvõitu öö eriti millegi üle kurta polegi. Kui siis ehk selle üle, et vanemad ei näi asjasse just nõuetekohase tõsidusega suhtuvat ning on täiesti loobunud briljantrohelise kasutamisest. Aga seda viga oskab Põseke õnneks suurepäraselt ise parandada. Rohelise vildikaga.
RÕIVAD 