Okkad ja vanadus

Härra uurib internetis põrandalaudu (sest tõepoolest: ehitus käib!). Ekspertgrupp proua ema isikus – sest kes teine üldse teab midagi põrandalaudadest! – toetab kõrvalt asjatundliku ja -kohase nõuga puiduvaliku osas. Sest aitan ikka, kui saan, nagu juba doktor Ave ütles, eks.

Härra, kerge muigega (sest tõele au andes kuuluvad Liivimaa kõige kuldsemad käed siiski tema külge): “No näed, siin on kuuske ka …”

Nüüd elavneb ka seni sealsamas kõrval mõtlikult oma magustoidus songinud Pangaasius (sest olgem ausad, keda ei huvitaks puit kui selline!): “Mida? Kuuske?! Okkad on ikka ära võetud või?”

(Saanud kinnituse, et just nii asjad tõepoolest on, on küsija pisut pettunud – sest tegelikult okastega oleks ju ka päris huvitav.)

*

“Pangaasius, pane see kampsun õige vahelduseks pessu,” arvab proua ema veidi hiljem. “Sa oled seda nii kaua kandnud, et minu meelest see hakkab juba kergelt haisema.”

“Olgu,” on Pangaasius lahkesti nõus, aga täpsustab siiski igaks juhuks: “Kas nagu vanaduse järele?”

 

Part Bärd

“See “Part Bileedi lood” oli täitsa äge,” leiab Ploom.

“Esiteks bard, mitte part ja teiseks Beedle, Ploom, seda loetakse Biidl!” muigab proua ema.

“Häh, miks ei võiks olla part Bileed, mulle meeldib nii palju rohkem!” arvab Ploom.

Pärast hulka piilubardinalju hiilib proua ema juurde Pangaasius ja küsib vaikselt: “Oot, kas Ploom päriselt arvas, et “Bärd Priidli lugude” nimi on mingi “Part Bileedi lood”?!?”

Lugemisaasta on alanud igatahes hoogsalt. Ploom on lisaks Part Bileedile jt Potteri-lisadele läbi lugenud “Fantoomratturi” ja mõned Dahlid (“Nõiad” ja “Matilda”) ning asunud nüüd “Eragoni” kallale, Pangaasius on kohe-kohe läbi saava “Harry Potteri” V osa kõrvale hauganud ka “Kuldkala nr 14” ning Põseke vaheldab Prousti raamatuga “Väike karu, kes otsis päikest”.

Hävitav pilk

Pangaasius Põsekesele, kes tema legomängu järjekindlalt segama tükib: “Põseke! Kui sa veel kord niiviisi teed, siis ma saadan sulle hävitava pilgu!”

 

Läbi

Vaatamata tänavusele vormikõvera madalseisule said jõul ja uusaasta seegi kord täitsa mõnusalt seljatatud. Mulle muidugi see pühadevärk täiega meeldib ka. Aga kellele ei meeldiks, kui …

… kooli jõulukontserdil saab mitu korda silma märjaks.

… viimase koolipäeva ja jõululaupäeva vahele jääb kaks mõnusat molutamispäeva (isegi pooled piparkoogid said vahelduseks enne pühi ära küpsetatud!).

… kõik kolm lapsukest on päriselt rõõmsad sokkide üle, mis proua ema neile jõuluks on kudunud.

… Pangaasius on omaalgatuslikult meisterdanud kõigile pereliikmetele väikesed sudokud ja joonistanud naljakäed.

… kõik kolm lapsukest on väga rõõmsad lõuatõmbamiskangi üle, mille härra jõululaupäeva pärastlõunal pidulikult poiste toa uksele heiskab (ei välistaks koguni, et isegi rohkem kui villasokkide üle!) ja mille küljes järeltulev põlvkond eesotsas tšempionrippuja Põsekesega sealtpeale pidevalt korraga ja kordamööda ripub ja mille vastu vanemlikul instantsil on õnnestunud sealtpeale toast väljudes või sinna sisenedes vähemalt kümme korda eriti efektselt pea ära lüüa (ka see viimane on perele, kus läbi aastate korduvaks refrääniks on Ploomi lause “Emme, mäletad, kui Pangaasius tänaval peaga vastu prügikasti kõndis ja sina nii naersid!”, mõistagi rohkelt rõõmu põhjustanud).

… pärast härrasrahva kirikuskäiku (proua ema jäi haige Põsekesega koju külitama) on ukse taha siginenud kingikott ja selle sisu lunastamisel saab kuulda flöödipala “Eesel, härg ja teised loomad”, improvisatsioonilist puhkpillimängu, luuletust penist, ponist ja konist ning ilmekat retsitatsiooni klassikalisest teosest “Muna” ning näha rohkelt erinevaid breigi-, ühe-jala-küki- ja rippumisnumbreid.

… Põseke tõmbab kõik kolm paari kingiks saadud trussikuid silmapilk ülestikku pähe ja on enda üle väga uhke.

… selgub, et kingiks äratuskell-raadio saanud vanem poeg on tõepoolest suureks kasvanud, kuna proua ema oigele sellestamast äratuskell-raadiost pidevalt kostvate edetabelihittide aadressil tuleb vastuseks: “Oleksite ehk pidanud sellele mõtlema enne, kui mulle selle raadio kinkisite!”

… pühal jõuluõhtul saab kogu kollektiiviga “Viimset reliikviat” vaadata (eelmise aasta “Kevade” oli ehk rohkem nagu rusikas sesoonsesse silmaauku, aga eks “Reliikvia” ole ka  tore).

… esimese jõulupüha hommikul saab ihuüksi läbi inimtühja linna kirikusse liuelda.

… ülejäänud esimene jõulupüha õnnestub vaatamata sellele, et 2/3 järeltulevast põlvest on tõbised ega saa Kavastusse suguvõsa jõulupidusse minna, veeta väga mõnusalt lauamänge mängides, “Harry Potterit” ette lugedes, kakaod juues ja ETV lehelt jõulumultikaid vaadates.

… teise jõulupüha saab veeta Elvas surnuaias käies (seekord küll ainult härra ja Pangaasius), kinke jagades ja Aliast mängides.

… kogu pühadevahe saab veeta kas küll puruhaigena, aga see-eest ohtra kudumise, kudemise, lugemise ja filmivaatamise saatel Elvas või siis hoopis sportlikult ja töiselt Tartus, kuidas keegi parasjagu eelistab (meil näiteks eelistas seekord 4/5 perest esimest ja 1/5 teist varianti).

… vana aa-aaaasta viimasel ööl päeval jõuab sõbraga veel ühe kohvi võtta.

… vana aasta saab ära saata küll tavapärasest hõredamas (ikka see viirus!), aga sellegipoolest meeleolukas koosseisus lookas laua ja järjekordse Aliase-mängu saatel.

… uue aasta esimesed tunnid (pärast raketiretke) saab veeta edumeelsele noorsoole  teki all “Vendi Lõvisüdameid” ette lugedes.

… uue aasta esimesel päeval saab käia sellesama edumeelse noorsoo seltsis Auras ujumas, pärast süüa Karritehase tehtud sööki ja võtta vastu külalisi.

… kogu uue aasta esimene nädal möödub regulaarselt lõunani magades, õues rattaga sõitmas käies (südatalv, teate), raamatuid lugedes ja õhtupoolikuti erinevaid kaugeid ja lähemaid külalisi võõrustades, aga kui perekonda oskuslikult jaotada, jõuab selle kõrvalt veel ka ise külla ja peole ja Pärnu sugulastega Elvasse.

***

Homme muidugi algab kool ja kella seitsmese äratusega hommikud, mis tõenäoliselt nõelavad meid ninna ja kõhtu ja selga, aga et hea algus on tehtud, siis see meid loodetavasti ei murra!

Toredat aastat!