Neljapäevast neljapäeva

Päevad on nõnda lühikesed, et hommikul kooli minnes imetlevad Ploom ja Pangaasius kooli ukselt koitu, mis viimastel päevadel on siinkandis olnud iseäranis efektsetes värvides, ja tundide lõppedes vaatavad, kuidas päike tõusukohast paari sammukese kaugusele niisama maaliliselt jälle loojub.

Tegemiste vähesuse üle samas kurta ei saa.

Eelmise neljapäeva hommikul kell 7.15 selgus, et proua vanaema on haigeks jäänud ja Põsekesega tavapärasel viisil päeva veetma tulla ei saa. Niisiis keetis proua ema poistele pudru valmis ja saatis nad kooli, sõitis siis erakorraliselt koos Põsekesega bussiga lasteaeda, tuli sealt jalgsi tagasi koju, pesi ära pea ja sõitis järgmise bussiga tööle, andis kaks tundi, sõitis koos seitsmenda klassiga teatrisse, vaatas etenduse ära, sõitis koos seitsmenda klassi klassijuhatajaga tagasi kooli, osales koosolekul, sõitis bussiga koju, ütles härrale, vahepeal härraga koju tulnud ja lõunaune ära maganud Põsekesele ning koolist saabunud poistele tere ja jõi ühe kiire kohvi, jalutas üle Toomemäe tagasi lasteaeda ning õmbles seal kolm tundi konna.

Sel neljapäevahommikul oli proua vanaema endiselt tõbine, niisiis keetis proua ema poistele pudru valmis ja suundus taas koos Põsekesega lasteaeda (seekord ilusa ilma tõttu jalgsi), jalutas piki Emajõe kallast kooli (otsustades elada julgelt ja jätta pea sel neljapäeval hoopis pesemata), andis kaks tundi ja ühe kiire improviseeritud asendustunni, pidas kaks vahetundi korda ja jõi parasjagu üht kiiret kohvi, kui ühekorraga saabusid esmalt sõnum Pangaasiuse klaveriõpetajalt tunni ärajäämise kohta ning teiseks Pangaasiuse klassijuhataja, kes teatas, et oli äsja sandaalides Pangaasiuse mingi tundmatu lapsevanema autoga koju saatnud, kuna üks Pangaasiuse talvesaabastest olevat koolipäeva jooksul salapärasel moel ära kadunud. Kiirest telefonikõnest koju selgus, et Pangaasius oli siiski hetk tagasi vanema venna saabastes muusikakooli poole teele asunud (Pangaasiusel endal neil päevil telefoni ei ole). Seejärel andis proua ema veel ühe tunni ja tõttas samuti koju, et vahetada valvepostil välja härra, kes oli vahepeal Põsekese koju toonud ja pidi nüüd enne Ploomiga jalkatrenni suundumist veel kiiresti Aparaati lippama. Kohe helistas ka Ploom ja palus endale aknast võtmed visata (tema enda omad olid hommikul teise jope taskusse ununenud). Päevaunest ärganud Põseke tervitatud ja Ploom koos härraga trenni saadetud, pani proua ema just kohvivee keema, kui akna taga hüüti: saabus Pangaasius, kes palus endale võtmed visata (tema enda omad olid hommikul tuppa klaverinurgale ununenud). Muidu oli saabuja ärajäänud klaveritunnile vaatamata igati rõõmus: aeg polnud kulunud asjatult, vaid muusikakooli asemel sai külastanud raamatukogu. Paraku oli laenutatud raamat osutunud liigagi kaasahaaravaks. Niisiis jättis proua ema Pangaasiuse Põsekesega mängima ja vast valminud kohvi lauale jahtuma, sõitis bussiga linna ja tõi ka Pangaasiuse koolikoti Kaubamaja eest bussipeatusest koju.

Õhtusöögiks sõime kalasuppi, mille proua ema oli koolist purgiga kaasa toonud (kalasuppi jääb alati üle ja see on kohutavalt maitsev). “Kas me oleme nüüd tõesti nii vaesed?” uuris Ploom murelikult, kui õhtueine päritolust kuulda sai.

Järgmisel nädalal ootavad lisaks neljapäevale, lasteaiale, tööle, koosolekutele, trennidele ja muusikakoolile ees veel Pangaasiuse klassiõhtu, Põsekese advendiring, Pangaasiuse ja Ploomi klassi töötubade ettevalmistused kooli advendilaadaks, marionetietenduse proovid advendilaadaks ja muidugi ka advendilaat ise. Aga kui hästi läheb, õnnestub ehk mõnel päeval siiski ka päikest silmata.

PS Pangaasiuse talvesaapad leiti järgmiseks päevaks jälle üles.

Nõmikord

“Oi, Põsekene, sina oled küll täna nagu pildiraamatust välja astunud!” löövad Põsekese õpetajad heldinult kaht kätt kokku, kui Põseke, punupatsid peas ja villane ruuduline kleidike seljas, soliidsel sammul üle rühmaruumi läve astub.

Põseke naeratab armulikult, võtab seejärel proua emal kaela ümbert kinni ja sosistab:

“Emme, kas sina mäletad kui minul nõmikold (limn mõnikord) oli selline laul:

Ümbel loosipõõsa on kakane,

ümbel loosipõõsa on puuksune?”

Õrn ja rõve, nagu (Matti Miliuse häälega) öeldakse.

 

 

Eksistentsialismi alused

“Kui, Ploom, sina tood selle palli siia, siis ilm pahandab!” pragab Põseke (2,5) häälekalt oma vanema vennaga (kes, kahtlemata vastu lugeja ootusi, ei ürita parasjagu ühtegi palli kuhugi tuua, vaid istub vaikselt teises toas laua taga ja teeb koolitükke).

“Kes pahandab? Ilm?” täpsustab proua ema.

“Jah, ilm. Kas sina ei tea seda ilmi? Kas sina ei tea, et meie muidugi oleme üksinda siin ilmas?!?”

Kuri Tiit ja kärsad ehk Neli pilti argiõhtust

1.

Kui proua ema õhtul koolist saabub ja tuulutamiseks akna avab, pragab Põseke: “Emme ei pane isegi tähele, et peas panema akna kinni! Sellepärast minul on muidugi külm seal õuna süüa!”

“Igatahes mina olen väga kuli! Mina olen kuli Tiit!” lisatakse täpsustavalt.

2.

Natuke aega hiljem on suurem kurjus üle läinud ja Põseke asjatab tavapärase toimekusega oma nukukäruga tuba mööda.

“Tsau, ma lähen külla Jülile! Emme, tsau, ma lähen külla Jüülile! Poisted, Põseke läheb külla Jülile!”

Mõnda aega käruga vastu kööki viivat astet ramminud, tuleb nõutu Jüri-külastaja arvutis passiva proua ema juurde ning uurib: “Kus … äää … see laudtee lõppeb?”

“Mida?” ei saa kõnetatu kohe aru.

“Kus ma saan üle laja minna vankiga? Kas seal longijaama juules?” uurib Põseke täpsustavalt ning, saanud jaatava vastuse, tõttab jooksujalu vankri juurde tagasi. Tee pealt haaratakse kaenlasse ka kaisuhunt — “Võtan Hundu ka kaasa, muidu ma ei saa teda kasutada hiljem!” — ning ehmutakse samas: “Oh ei, ma unustasin selle laamatu äla!”

Raamat kaenlas, hunt, tita ja reisikohver nukuvankrisse pakutud, asutakse taas teele.

“Sõidame siis Jülile. Pangaasius! Pangaasius! Lähme siis Jülile!”

Et Pangaasius aga ahvatlevat kutset mikski ei pane ning rahulikult diivanil raamatut edasi loeb, tormab Põseke teises toas klaverdava härra juurde ning uurib murelikult: “Papa!  Papa, kas … eee … kas see Ploom saab tulla külla Jüülile minuga koos?”

Härra pigem nõustuvale arvamusele vaatamata ei ole ka teine vendadest Jüri külastamise plaanidest kuigi vaimustuses.

“Ploom ka ei saa!” tuleb nõutu Põseke elutuppa tagasi, ent kogub end kiiresti: “Ma lähen siis külla Jüülile üksinda. Ei! Üks tüdluk võib tulla minuga koos Jüülile!”

Kiirel sammul poiste tuppa tagasi tõtates kontrollitakse igaks juhuks siiski veel kord: “Ploom, kas sa … eee…. saad minuga koos Jülile tulla?”

Endiselt eitava vastuse peale lipatakse taas diivani juurde: “Pangaasius, kas sa saad … ää … minuga koos Jülile tulla? Noo tule! Meil on seal väga ea olla, seal on kiisud! Kas sa lähed kohe minuga koos Jülile?”

Härra ettepanek enne Jüri külastamist kõht täis süüa, tõrjutakse otsustavalt: ” Ei, ma jaksan minna Jülile! Ei, ma jaksan kui ma söön, ma jaksan, kui ma ei söö. Palun lähme sinna Jülile. Lähme! Tule, noh! … Ma toon ühe nuga, las see kõik olla kaasas, las see olla Jülil kaasas. Las!”

Söögiriistade sahtlist näpatud võinuga maandub vankrikastis ning monoloog jätkub: “Pangaasius ei tule kogaeg (limn kogu aeg) Jülile! Ei, aga Ploom tahaks. Ei, aga mul on Jülil kiisud. Põseke üksinda nüüd läheb Jülile. Põseke läheb kiisude juulde. Kas sa saaks minna … äää … kas sina saaksid tulla Jülile, Ploom?”

Viimaks annab Ploom alla ja arvab, et pärast õhtusööki võib ju seal Jüril temagi poolest ära käia. Põseke on (rõõmu)pisarateni heldinud: “Ploom tuleb Jülile! Oi! Hullaa! See on väga tole!”

3.

Pärast õhtusööki (ja Ploomiga Jüril käimist) käib Põsekesel hoogne mäng ja vestlus elutoa põrandale laotatud tekiga:

“Ausalt, see on tekk! Taeva pälast, see on väga suul! Tele ommikust! Ma olen ommikust saadik Iida Maliia Saal, ma olen väga palju keksu löönud! Ma pean midagi veel sööma, pean jooma vett ja piima, sest mul on keksu vaja veel lööda! …  Kas keegi oleks minuga koos Iida Maliia Saal? Alustame täna Pangaasiusest. Alustame täna Ploomist. Kes on minu sõbel? Ploom on minu sõbel ja ta oskab väga keksu lüüa välavasse! Jaaaa!!!! … Ommikust saadik kaljamaal! Ma olen ommikust saadik pidanud kaljamaal olema!”

4.

Veel hiljem vedeleb Põseke rahulolevalt diivanil, vaatab oma armsaid vanemaid ja kudrutab: “Mina olen Iida Maliia Saal ja sina oled papa ja sina oled kälss!”

“Kas mina olen kärss?” täpsustab proua ema lootusrikkalt.

“Jaa,” kinnitab Põseke, itsitab rahulolevalt, suundub siis põrandal pikutava härra juurde ja paitab sel lohutavalt pead: “Ja sina oled ka kälss! Teile head sünnipäeva!”

 

 

Hetki ühest novembrihommikust

Proua ema ainsa vaba päeva hommikul ärkab Põseke, kes eelmisel nädalal esimest korda (!!!) oli sunnitud nohu ja köha tõttu lasteaiast puuduma, kell pool seitse ja nõuab nutuga pooleks, et talle kõrva sisse kreemi pandaks (sest kui näiteks suunurk on katki või sääsehammustus sügeleb, siis üldiselt pannakse). Ning kuna meil viimastel aastatel pole haigete lastega eriti pistmist olnud — ei midagi võrreldavat –, tundub esmapilgul, et see ongi ainus võimalik lahendus: Põsekese sündides igaks juhuks varutud palavikuküünaldest on patsient ammu välja kasvanud ja tableti neelamine ei õnnestu.

Tegelikult on uduvihmases novembrivarahommikus üle Toomemäe valveapteeki jalutada ka muidugi omamoodi kena. Veel kenam on ometi see, kui koju tagasi jõudes selgub, et tegu oli valehäirega: Põseke on härra Tallinna rongi peale saatnud, istub rõõmsalt pudrukausi taga ja kontrollib Ploomi vene keele kodust tööd. “Enam ei va’uta!” vastatakse proua ema tüütule arupärimisele kärsitult, ” ühesõnaga ma p’aegu toimetan!”

Poisid on seoses härra varase väljumisega samuti tavatult vara üles ja hommikueinega ühele poole saanud; Ploom kordab vene keele sõnu ja Pangaasius on pärast kahekordset kooliteatri “Hamleti” etenduse külastamist ette võetud Shakespeare’i kogutud teoste lugemises (läbi sai igatahes loetud “Henry VI” ja hoogsalt alustatud “Titus Andronicus” ning “Veneetsia kaupmees”; “Hamletit” ennast loetakse jätkuvalt õhtuste toimetuste taustaks ülejäänud perele ette) väikese pausi teinud ning neelab diivanile kerra tõmbununa “Percy Jacksonit”.

Selline muretus saab vääramatult tähendada vaid üht: lõpuks läheb väga kiireks. Aga mingil moel saavad Pangaasiuse dressipüksid, mille teekond koolikotti algas millalgi eelmise päeva pärastlõunal, viimaks siiski pakitud; Ploomi kadunud patsikumm tuleb äärmiselt üllatuslikult välja teksade taskust; Pangaasiuse võtmed (need, mis olid vahepeal nii kadunud, et Pangaasius jõudis proua emalt tolle võtmed laenata ja noodki ära kaotada, enne kui enda omad Elvast vanaisa voodi alt välja tulid) ja õpilaspilet (see, mis oli vahepeal nii kadunud, et lasime koolis uue teha, enne kui vana koos kuu aega kaotsis olnud talvejopega, mille asjus oli proua ema muuseas jõudnud teha mõnegi kõne linnaliinide dispetšerile ja trenni infolauda ja korduvalt läbi kammida kooli leitud asjade kasti, muusikakooli teise korruse koridori nagist üles leiti — esialgu küll ilma kapuutsita, aga pea siis seegi välja ei tule!) saavad õige jope õigesse taskusse ja eile tänavalt leitud avamata tuub tundmatut ehitusmaterjali (“Ma leidsin selle papale! Ma olen parem asjadeotsija kui Pipi ise!”) omakorda samast taskust välja tõstetud — enne kui sellega koolis mingit kahtlemata väga head nalja võiks saada — ning lõpuks jõuavad härrad usutavasti koguni õige bussi peale.

“Mulle tuli üks hea mõte!” kuulutab kogu eelnevat rähklemist rahulikult laulu ümisedes pealt vaadanud Põseke laua tagant, ise parema, eelmisel õhtul Ploomi pinali inspekteerimise käigus aset leidnud tindiballoonimaitsmise tagajärjel veel õige sinise (tiifus on hirmus haigus, teadagi!) käega hoogsalt viimaseid pudruriismeid  laua sisse hõõrudes, lai rõõmsat üllatust väljendav naeratus näol, “anna sina mulle kommi!”

Siis sööme kommi, paneme Põsekese laternas küünla põlema ja vaatame, kuidas õues vihma sajab. Paari tunni pärast oleks tegelikult juba täitsa normaalne ärgata.

 

PS Aga muidu, muidu, teate, oli vahepeal koolivaheaeg ja siis käisid lapsevanemad Budapestis (ja härra pärast veel iseseisvalt ka Krakowis) ja Põseke veetis viis päeva jutti ilma vanemliku hooleta Elvas (kui proua ema viienda päeva õhtuse vanni ajaks tagasi jõudis, naeris Põseke kõigepealt mitu minutit täiest kõrist, jäi siis järsku tõsiseks ja uuris: “Kas sina oled minu emme?”) ja loobus sellega seonduvalt lõplikult tankimisteenuse kasutamisest; no ja pärast, pärast siis algas jälle kool ja tuli välja, et vastu kõiki ootusi ei olnud proua emast sellegi vaheajaga saanud õpetajat, kes on tunniks alati korralikult valmistunud ja kellel on kõik tööd õigeks ajaks parandatud — ega ka mitte lapsevanemat, kes suudaks kõigi oma arvukate lastega seonduvaid kohustusi meeles pidada, nagu ilmnes siis, kui ühel väga vihmasel hommikul suhteliselt vähevihmakindlas riietuses Põsekest lasteaeda viies selgus, et samal päeval külastab Põsekese rühm Elistvere loomaparki; no ja siis veel tähistas Ploom 29. oktoobril oma 7. augustil aset leidnud vananemist (tark, ma ei väsi kordamast, ei torma!) äärmiselt meeleolukalt koos klassikaaslastega Batuudikeskuses; proua ema käis iga-aastasel hällõuviini-filmiõhtul ja vaatas kangelaslikult ära neli õudusfilmi ühtejutti ning möödunud reedel jooksis Pangaasius koos suuremate ja väiksemate sõpradega marti, olles eelnevalt osalenud kõigis koolitundides, käinud muusikakoolis solfedžos ja tantsutrenni esinemise proovis ning mõistagi kooli laternapeol. Aga muud suurt väga nagu polegi juhtunud.