Monthly Archives for märts 2010

Epideemia!

Täna hommikusel läbivaatusel selgus, et haigestunud on ka proua ema. Doktor Kaun pani proua emale sõrme kurku ja käskis “Aaaa!” ütelda, samal ajal kui doktor Paun kopsu kuulas, kõrva vaatas ja süsti tegi.
Diagnoos: kõrvas on pind ja kõhus sipelgad (dr Paun kahtlustab, et mingist sipelgatoidu söömisest).

Üheksa-kümme-üksteist!

Pangaasius sai eile 11 kuud vanaks. Tähistame 39-kraadise palaviku ning mõne või pisut enama sõnaga möödunud kvartali kohta.

Säästlikku eluviisi austava noormehena Pangaasius kasvamisega ei kiirusta, vaid käib ka üheteistkümnekuusena jätkuvalt ringi rõivaesemeis, mida tema kõrgeauline vanem vend kandis poole nooremas eas. Ja nimelt “käib ringi”:

15. märts 2010 vanaema pool

Esimene ise seistud hetk (24. XII 2009; vanus: 9 kuud ja 9 päeva) jäi ilmestama üheksandat elukuud*. Kümne kuu juubeliks suudeti seista juba minutites loendatava aja vältel.
Järgmise sportiivse väljakutse esitas veebruari lõpul külastatud onutütar, kes vaatamata noorele eale (3 k) esindas Pangaasiusega peaaegu sama kaalukategooriat. Hajutamaks kaaskondlaste võimalikke kahtlusi oma arenguvõimelisuse osas, astus Pangaasius kiiresti ja otsustavalt esimese sammu (21. II 2010; vanus: 10 kuud ja 6 päeva**). Tänaseks pole probleem kõndida ka kuusteist sammu ühtejutti. Valitud stiili proua ema võrdlemisi spordikauge isikuna määrata ei oska, aga midagi taolist praktiseerivad harilikult ka B-kategooria õõvafilmide tegelased või näiteks, ma kujutan ette, onu Julius, kui ta hommikuti alles kerest kange on (pisut taaruv samm, käed tõstetud, iga astuga kaasnev kerge kerepööre jne). Efekti suurendamiseks haaratakse kõnni ajaks sageli kätte veel nt peaaegu omasuurune kastiauto, pakenditaara kott või – miks mitte – pooleldi avatud riivsaiapakk.

Hambaid on 2010. aasta seisuga kuus (neli ülemist siginesid suhu aasta esimese nädalaga, rohkemaks pole seni vajadust tekkinud). Porgandi krõmpsutamiseks, säravaks naeratuseks ja pereliikmetele raskete kehavigastuste tekitamiseks täiesti piisab. Peale porgandi on lemmikuiks aavod (minu poeg!!!), kamapallid, melon ja õun; kuigi õiges meeleolus kõlbab süüa kõik peale kartuli.

Niisiis pole proua ema veel päriselt maha matnud lootust kaalul millalgi viimaks ka kaheksaga algavat näitu näha. (Üheksakuuse Pangaasiuse tehnilised andmed: 7700 g, 69 cm ja 46 cm; kümnekuusena 7800 g, 71,5 cm ja 46 cm.) Kasvutempo peadpööritavusefaktori peaaegu täielikule puudumisele vaatamata on Pangaasius äärmiselt tegus ja rõõmus noorsand, kelle kehitust pealegi iseloomustab pigemini sõna kribu kui kilu.

Püüd kõrgustesse on Pangaasiuses seejuures muide täiesti olemas. Leidlikul inimesel lihtsalt ei ole eesmärgi saavutamiseks tingimata just kasvada vaja. Seltskonnas näiteks valib Pangaasius harilikult pikima inimese välja ja suundub siis nõudlikult selle püksisäärt sikutama. Esimese tugitooli vallutas noor mägironija ja Eesti alpinismi tulevik juba 8,5-kuusena. Pärast ennastsalgavaid treeninguid ning eluetappi, mille võib lühidalt kokku võtta sõnadega „armid kaunistavad meest“, on nüüdseks saavutatud juba silmatorkav vilumus. Lapsevanemate seisukohalt on poja väikesel kasvul (lisaks linas kandmise hõlbustamisele) siiski ka olulisi plusse – nii näiteks tuleb olukordi, kus hajameelselt hommikukohvi larpiv ning ajalehte süvenenud proua ema pilku tõstes üle laua vastu säravat kuuehambalist naeratust kohtab, esiotsa ette õnneks ikkagi ainult siis, kui tooli läheduses on midagi, millelt senitundmatutesse kõrgustesse tõusmiseks abi saada. Sest kuigi nt voodist õigetpidi maharonimise sai Pangaasius proua ema näpunäidete järgi toimides kahe päevaga selgeks (ning on seega suuteline hommikuti omal jalal teise tuppa papale ja Ploomile seltsi minema, kui proua ema õigel hetkel ärgata ei suvatse), siis toolietiketti tuleb veel veidi lihvida.

Kaun ja Paun vastlapäeval

Tsirkuseperekonna täieõigusliku liikmena tegeleb Pangaasius lisaks veel akrobaatika ning muude pööraste trikkidega (leivanumbreiks nt kappava kiikhobuse sadulas või Ploomi mõõtu mänguauto istmel seismine ning pidevad põgenemiskatsed söötmistoolist, mis on pannud proua ema igatsusega meenutama Madis Maamesilase ema omaaegset geniaalset elektritoolitaolise disainiga lapsetoitmisiste ideed). Lisaks on Pangaasius viimaseil kuil pääsenud senisest statisti rollist Ploomi igaõhtustes klounietendustes ning esineb neis nüüd kloun Kauna nime all (Ploom ise on kloun Paun või vahel ka „hiileke nimega Sülg”). Mõnikord annab kloun Kaun koguni sooloetendusi (need koosnevad valdavalt tantsunumbritest, kuivõrd igasugune muusika polkast roki ning oikumeenilise träänsini võtab noorel Pangaasiusel põlve nõtkutama või ülakeha õõtsuma). Ülejäänud perekond istub siis, seljad vastu ahju, ja plaksutab õige koha peal. Pangaasius ei ole kitsi, vaid plaksutab kaasa (juba viimased kaks kuud).

Üldse on vendlus meie majapidamises pärast üürikest madalseisu jaanuaris taas kõrges aus.


Koos mängitakse veel näiteks mereröövleid või alpiniste. Või on Ploom kass ja Pangaasius hiir või Ploom hunt ja Pangaasius printsess.

Eriti vastutustundlikult suhtub Ploom Pangaasiuse järelevaataja rolli, mis talle aeg-ajalt usaldatakse, kui lapsevanematel mõni muu tähelepanu või toast väljumist nõudev töö käsil on. Siis tassitakse kohale kuhi mänguasju ning demonstreeritakse väikevennale uuemaid trende grimassikunstis või uhkemaid hüppeid vanemate voodil. Kui Pangaasius haiget saab või kurvastab, lohutab Ploom teda hellalt ja laulab „Pangaasiuse laulu“ (Pangaasiuseke, Pangaasiuseke, mil jõuab laev su kaldale?). Tihti jätab Ploom legodest ehitamise või filmivaatamisegi pooleli, et Pangaasiusega mängima minna.

Pangaasius ronib Ploomile turjale, klammerdub küüntega kõvasti juustesse ja kriiskab rõõmsalt, võidukalt ning kõrvulukustavalt. „Vaata, kuidas ta sind armastab,“ kiidab papa. „Jah, nii et lausa äla tahab tappa,“ ägiseb Ploom rahulolevalt vastu. Ploom ise armastab Pangaasiust jälle nii, et lausa sööks ta ära.

Vahel nad mõistagi kaklevad ka.


Mute (16. veebruar 2010)

Taasleitud üksmeeles ühtlustati vanemate rõõmuks üle mitme kuu koguni uneaegu, nii et viimased nädalad on vahepeal kolme päevaune ja hilise õhtu režiimil olnud Pangaasius üle läinud kahe uinaku graafikule (neistki kõlab teine kaunilt kokku Ploomi lõunaunega) ning õhtugi lõppeb kõigi alaealiste jaoks jälle hiljemalt kümneks.

Kui Ploomi käepärast pole, mängib Pangaasius ise. Ehitab klotsidest torni, ajab palli taga või loeb raamatut, osutades sõrmega erinevatele pildil olevatele objektidele ning kommenteerides rõõmsa üllatusega: „Tjah! Tjah-tjah.“

Teisi inimesi peale Ploomi, vanemate ja vanavanemate armastab Pangaasius ka. Koguni väga. Kodustel õhtupoolikutel võib ta meie piiratud seltskonnast vahel veidi ära tüdida ja teinekord pahurakski muutuda (pealegi on meil rumal komme mitte lubada gaasipliidi nuppe keerata, prügikastist munakoori süüa ega koridoris papa ketsipaelu lutsutada – no ühesõnaga mitte midagi huvitavat teha (mitte et Pangaasius keeldudest hooliks, kuivõrd teda lisaks kõigile teistele ime- ja imetlusväärsetele isikuomadustele on sodiaagi ja geenide viljakal koosmõjul õnnistatud ka rohke visaduse ja äärmiselt kange kaelaga; aga noh, tüütu ikkagi)), aga andke veidi melu ja suuremaid rahvakogunemisi, ja Pangaasius on sõiduvees!

Seltskonnas piirdub Pangaasius esiotsa veel päikseliste naeratuste ning kelmipilguga kõigi koosviibijate aadressil, kuigi ka sotsiaalseks suhtluseks hädaavajaliku vestlusoskuse arendamine käib täie auruga. Lisaks rahvusvahelisele hädaabikutsungile “Ämmä!” suudab Pangaasius kuuldavale tuua nt ka isa ning venda tähistava üldnime “apapa” (lausuda sisse hingates), viisakusväljendeid „tee“ (umbes nagu „tere“ või nii) ja „tähtäh“ ning lahkumishetkil kombineerituna üheksanda elukuu keskel briljantselt omandatud lehvitamisoskusega kasutatava „dädaa!“. Ülejäänud kommunikatsioonivajadused rahuldatakse hariliku igapäevavestluse intonatsioone ning, nentigem, ka sisukust äärmise tabavusega imiteerivate pikkade, põhiliselt väljendeist “agõngõ”, “dadahh” ja “düss” koosnevate tiraadidega (“Agõngõ. Gõngõgõngõ. Gõgõngõ? Dah. Dadadah. Dahh. Düss. Aaa-gõngõ!” jne); pause ning mõttekatkestusi ilmestava valju, kõõksatusega lõppeva naeru ning näpuga osutamisväärsele osutamisega.


15. märts

Selline ta siis on. Rõõmus, seltskondlik ja paganama visa.


___

* Võrdluseks: Ploom iseseisvus 28. märtsil 2007 Pariisis, olles tol saatuslikul viivul 8 kuud ja 21 päeva vana.

** Ploom: 20. VI 2007; vanus: 10 kuud ja 13 päeva.