Category Archives for häma

Parlanks

Kui päevad läbi üheaastase inimesega vestlemine hakkab kogu oma salgamatule võlule vaatamata pisut ühekülgseks muutuma, siis tasub ainult meenutada, et kulub veel napp 7 aastat ja võib mööduda peaaegu nädal, ilma et teineteisega sõnagi vahetaks! Ploom ja Pangaasius nimelt on juba läinud kolmapäevast peale vanavanema põlvkonnaga Pärnus ja ilmselgelt ei igavle ega koduigatse; samal ajal kui meie Põsekesega tuiame lõputult seltskondlikus plaanis küllalt kasina suvise Tartu õitsvate pärnade all, käime turul ja mänguplatsil ning külastame sekka perekondlikult koduküla randa, kus härra ja Põseke end ennastsalgavalt külmadesse jõevoogudesse heidavad.

p7

Haruldased plekid

Lugesime vanaisa pool lehest, et TV3 ja Kanal 2 kaovad vabalevist, ja kellelgi ei tulnud meelde, millal me kumbagi neist viimati vaadanud oleks. Aga vaat täna oli küll selline päev, et poisid vaatasid hommikul kommertskanalilt mingit filmi ja sellega seoses sai perekond ka uuematest kaubanduslikest teadaannetest ülevaate.

“Eemaldab kõik haruldased plekid?” imestas Ploom. “Millised need haruldased plekid veel on?”

“No sellised, mida iga päev ei saa,” arvas härra. “Näiteks kui sööd mingit eksootilist puuvilja …”

“… või ükssarviku veri,” täiendas proua ema.

“… jah, või näiteks kõre kaka,” pakkus härra.

“Kelle?”  imestasid Ploom ja Pangaasius.

“No kõre kaka, juttselg-kärnkonna kaka. Kõred on Eestis täitsa haruldased ja kui üks neist su särgi peale kakab, siis see on juba tõepoolest ebaharilik plekk!”

Ega suured inimesed selleks ongi, et lastele maailma asju selgitada.

Haridusteaduskond on imeline!

Näiteks olen ma ainuüksi pedagoogika aluste loengus saanud teada järgmist:

1. Tüdrukutele meeldib füüsika, sest füüsikaõpetajad on tihti mehed.

2. Soome tüdrukud tulevad Eestisse ülikooli sellepärast, et neilegi meeldib kanda kevadel miniseelikut.

3. Lasteta inimene on looduse eksitus!

Ja see kõik juba alustes! Ootan huviga, mis edasi tuleb, mõeldes ühtlasi hirmuga, mis saanuks, oleksin ma siiski astunud kirjanduse magistriõppesse. Kõik see tarkus oleks minust lihtsalt mööda läinud! Vireleksin praegu kusagil kirjandusteaduse getos…

Eksistentsialism

Juba teist korda lühikese aja jooksul tabab proua ema end hämmeldunult küsimas: “Miks ma olen siin?”

Esimene kord oli neljapäeval, kui pahaaimamatult vanema pojakesega jalutama läinud proua ema end ühtäkki raeplatsilt kõige tihedamas võitlevate heterote summas tunglemas avastas. Nimelt oli sellesse samasse summa hetk tagasi sukeldunud ning jäljetult kadunud ülalmainitud poeg. (Küllap identiteeti tugevdama, tugev ja valge, nagu ta meil enda sõnutsi on.) Õnneks leidsin pojukese pärast viit paanikaminutit jälle pereväärtuste keskelt üles. Selleks ajaks olin kuulda saanud ka linnapeahärra võitlevalt heteroseksuaalset sõnavõttu ning üht naisterahvast, kelle vanavanemad olid olnud abielus, kuni neid lahutas sõda ja surm, ning kelle vanemad olid olnud abielus, kuni neid lahutas sõda ja surm, ja kes ka ise olla abielus… siinkohal lahkusime hirmuga.

No ja teine kord on praegu. Kell on pool kaks öösel. Ploom magab. Papa on Mihkli juubelil. Pangaasius… loomulikult mängib põrandal helkuriga ja huilgab lustlikult. Mida üks seitsmekuune laps ikka kell pool kaks öösel tegema peaks? Eriti kui terve nädal on hoitud kolmekümne kaheksa kraadi tuuris ringlevat kehatemperatuuri ja sellega seoses põhiliselt magatud (pikaleveninud tõve põhjuseks, ma kahtlustan, polnud mitte mingi tavaline viirus, taud või seakripp, vaid tõsiasi, et Pangaasius näeb vanaema kootud uues köhavestis lihtsalt nii paganama nunnu välja). Loomulikult saab iga uni niiviisi ükskord otsa. Pangaasiuse oma näiteks sai otsa täna (õieti siis eile) hommikul kell kümme. Pärast seda on ta maganud täpselt 2 tundi. Muidugi mitte järjest. Proua emal pole taipu olnud neid kaht tundi magada ja sellepärast ta nüüd vingubki.

Huiatus!

Tartus möllab remondipisik! Esimene teadaolev haigestumisjuht pärineb Marta tänavast, kus tõve käes vaevleb Ants (29). Haigus algas ülemöödunud nädalal ootamatu kätesügelusega, mis sundis mainitud isandat eemaldama elutoa aknad. Pärast tavapäraste etappide (akende värvist puhastamine, klaasimine, kittimine, raamide tugevdamine jne) läbimist näitas patsient küll esimesi paranemise märke, kuid läinud pühapäeval võttis taud ootamatult ägeda pöörde halvemuse poole: nüüdseks on haige elutoa põrandalt üles kiskunud ennemuistse linoleumi ning ründab põrandat lihvijaga. Ülejäänud perekonnal õnnestus õigeaegselt evakueeruda Elvasse, neil tõve märke seni tuvastatud ei ole. “Küllap meid päästis see, et siit on haigus juba läbi käinud,” selgitab pereema Epp (28) hellalt poegade (2 a 10k ja 1,5 k) päid sasides. Elvas suudeti remondipisik kontrolli alla saada pisut enne koridori tapeemise lõppu. Arstide senine kogemus näitab, et peale läbipõdemist püsib immuunsus reeglina vähemalt aasta. Pereisa peab lõpliku tervenemiseni püsima Tartus karantiinis. “Aeg-ajalt helistame. Härra räägib, et ta on väga tolmune, eile küsis, kas lakkida või õlitada…” räägib pereema katkeva häälega ja poetab pisara. “Vaatama veel ei lubata.”

Kas sina tahaksid ka lapsi aidata?

Kodulinnal on pärast kõiki neid aastaid siiski veel uusi kogemusi pakkuda. Eile näiteks sattusime kogu kollektiiviga rongkäiku vaatama. Tsiteerides (kõigi koosviibinute nimel) meie jutukamat poega: “Sellist assa ma pole küll kunagi elus näinud!”* Huvitav, mis järgmiseks? Paadiralli? Anne saun?

Kõige meeleolukam hetk oli siiski see, kui sattusime Ploomi (ja Pangaasiusega) tunnistajaiks raekoja platsil ringituiava vesipea ning ilmse nägemis- ja kuulmispuudega karumõmmiku ja Erkki Hüva kohtumisele. Viimane pistis ohtrate väikelaste eeskujul kohe karule käpa pihku ja alustas vestlust. Karu oli veidi kohmetunud, kuid kogus end kärmelt. “Mina aitan lapsi!” kiitis ta Erkkile, “kas sina tahaksid ka lapsi aidata?”

__
* Ploom kasutab seda ekspressiooni näiteks raamatust pilte vaadates. “Ohoo, sellist pilti ma pole küll kunagi elus näinud!” üllatub ta ühel lehel. “Aa, sellist pilti ma olen elus küllalt näinud!” rahuneb järgmisel.