Kuidas ma eriti tööl pole käinud

Algas kõik sellest, et koolivaheajaeelsel kolmapäeval lükkas Põseke endale näkku kobara huvitava väljanägemisega ville. Kuna tuttava tohtri antud impetiigo-diagnoosiga lasteaeda minna ei tundunud mõistlik, veetis Põseke ühe päeva vanaema ning teise härra seltsis kodus ning proua ema loobus neljapäevasest töökoosolekust ja reedesest vabariigi aastapäeva aktusest.

Siis tuli koolivaheaeg, kui seekord nagunii tööl käima ei pidanud, kuid see-eest jagus kõiksuguseid muid pidusid ja väljanäitusi.

Esmaspäeval näiteks oli vabariigi aastapäev. Hõiskasime lipu ning veetsime pidupäeva kevadilma nautides, pidusööki süües ja telksi vaadates Elvas.

Aastapäevailm 24.2.2020

Teisipäeval oli vastlapäev. Kuna kukleid koguneb õhtuks alati liiga palju, jätsime need seekord ise ostmata. Paraku olid samale järeldusele ilmselt jõudnud ka kõik sel päeval läbi astunud sõbrad ja sugulased. Liulaskmise tingimused olid samuti pehmelt öeldes kesised. Aga hernesuppi (rohelistest sügavkülmahernestest, läätsedest ja suitsukondist) siiski sai.

Kolmapäeva öösel sõitis härra Londonisse ja poisid läksid Kavastusse vanaisale külla. Ühtlasi saabus kolmapäeval pisut ootamatult tänavune talv. Tegutsesime Põsekesega äärmiselt operatiivselt ning saime linnukese kirja nii kelgutamise, lumesõja, lumememme kui viimaks ka vastlakukli lahtrisse.

Talvehommik 2020 ehk Millaaaaaal me lähme kelgutama?

Kassitoome kelguhunt 2020

(Hilinenud) vastlakukkel 2020

Lumememm 2020 ehk Kuhugi see kaheksasada tuhat on läinud …

Neljapäeval andsin Põsekese vahtkonna vahetuse korras üle vanaemale ja Ploomile ning meie Pangaasiusega põrutasime pealinna, et enne uue sünnipäeva peatset saabumist õiendada üks vana võlg eelmise aasta aina edasi lükkunud traditsioonilise sünnipäevareisi näol. Ühtlasi oli Eesti esimese koroonadiagnoosi päev, aga nagu vist kõigile, tundus siis meilegi, et kätepesust vast piisab. Igatahes saabusime Tallinna, sõime kõhud restoranis punni ja läksime sõprade poole.

Reedel käisime NUKUs “Röövel Hotzenplotzi” vaatamas. Publiku seas olime küll ühed vanimad, ent suurte Preussleri, Hotzenplotzi ja seniste nappide kogemuste põhjal ka NUKU teatri austajatena nautisime mõlemad iga minutit.

Õhtupoolikul veetsime Pangaasiuse valikul hea kolm-neli tundi (kuni asutus kinni pandi) Proto avastustehases, kuhu tuleb kindlasti kunagi veel tagasi minna (soovitavalt siis, kui parasjagu ei ole koolivaheaeg).

Laupäevase lörtsipäeva veetsime kuni rongi väljumiseni sisukalt ööbimiskoha vahetus läheduses asuvas T1s. Käisime äärmiselt eksklusiivselt kahekesi kinos (suuremate ootusteta valitud film meeldis väga, sai nutta ja naerda), tegime vaaterattasõitu, ostsime Põsekesele pusle ja unistuste kingi: sädeleva koti, luhvtitasime veel raamatupoes natuke sajalisi, sõime kõhud täis ja sõitsime rongiga koju.

Pärast vaheaega ma ausalt käisin nädal aega tööl nagu korralik inimene. No peaaegu nädal. Reedel oli koolitus.

Aga pühapäeva õhtul tuli Põseke Elvast suure köhaga ja magamaminekuajaks kruvis temperatuuri 39 ligi. Kuna härra oli parasjagu Brüsselis, siis ma esmaspäeval ja teisipäeval kooli ei läinud (ainult teisipäeva õhtul tegin natuke sohki ja käisin lapsevanemate koosolekul). No ja kuna kolmapäeval oli Põseke endiselt haige, siis ei läinud igaks juhuks kolmapäeval ka.

Neljapäeval mul tunde olema ei pidanud. Õhtul otsustati, et esmaspäevast ei lähe mitte keegi kooli. Mõtlesin trummile ja pulkadele ning kuna Põseke polnud endiselt päris terve, otsustasin loobuda ka reedest.

Sellest nädalast oleme kõik kodus. Härra võttis ükspäev tooli kaenlasse, viis mööda Kastani tänavat Aparaati ning seadis oma tõlkekontori sisse ateljeesse. Meie Ploomi ja Pangaasiusega teeme oma tunde kodus. Erinevalt interneti põhjal otsustades vist kõigist teistest pean ütlema, et erilisi probleeme pole poistel kodutööde mahu, korralduse ega motivatsiooniga olnud, kõik lihtsalt kuidagi sujub. Alustame koolipäevaga hommikul 10 paiku (pärast äratust ja hommikuputru), umbes kaheks-kolmeks on poistel tunniplaani järgi enamasti selle päeva asjad tehtud ja saadetud. Tundide vahele loetakse raamatut (Pangaasius) või tehakse trenni (Ploom). Ma ise olen kindlasti veetnud arvuti taga rohkem aega kui iial varem (või vähemalt rohkem aega kui iial pärast ülikooli), mis on mõnevõrra väsitav, aga loodetavasti loksub tasapisi siingi mingi tasakaal paika. Suurem osa ajast kulub suhtlusele õpilaste ja lapsevanematega, aga see tundub praegu ka kõige olulisem. No sest ma mõtlen, et kui inimesed näiteks selle asemel, et postitada FB-sse lugusid sellest, kuidas õpetajad on hulluks läinud ja nõuavad eiteamida, kirjutaksid kõigepealt õpetajatele endile, oleks kõigil võibolla natuke rahulikum. Sest ausalt, kui mulle õpetajana laekub õigeks ajaks korrektselt täidetud ülesanne, siis ma tegelikult ei näe, kas see on tehtud suurema vaevata, paraja pingutusega või nii, et veri ninast väljas ning teiste ainetega tegelemise ja õueaja arvelt.

Pangaasiusel on lisaks koolitööle kaks korda nädalas klaveritunnid Skype’i vahendusel, solfedžoharjutused ja videotrennid. Ploomile saatis treener samuti iseseisva treeninggraafiku. Muidu püsime kodus, käime vahepeal õues ja helistame vanavanematele. Reedel käis härra lastega Taevaskojas matkamas ja härrade nädalavahetuse on sisustanud eelmistest elanikest jäänud ahjupuude kuurist väljaloopimine, peenemaks lõhkumine ja tagasi kuuri ladumine.

Harilik koroonapäev Tähtvere pargis (taamal tusane vend).

Põseke omalt poolt lisab kodustesse päevadesse elevust ja aitab vältida rutiini tekkimist, hoides üleval intelligentset vestlust, korraldades kaklusi ja hoolitsedes muude meelelahutuslike vahepalade eest. Umbes kolm korda päevas käime kordamööda abis tema tuba koristamas, kui seal järjekordse suure maalri-, lõikumis- või kostüümivahetustöö tõttu enam astumisruumi pole. Aga tuba peab kindlasti korras olema, sest Põsekesele meeldib magada “nii ilusas ja puhtas toas”, ja oma toas ta viimased kolm õhtut revolutsiooniliselt tõesti ka uinunud on. Ja ühel mälestusväärsel hommikul seal isegi ärganud!

Tark ei torma, I osa. Juuli ehk Elu kespäev

Tähendab, mõne aja eest oli juuli.

Tööpostkasti laekus terve kuu jooksul kolm kirja, needki reklaamid. Arvutit ei teinud peaaegu lahtigi. Töömõtteid ei mõelnud, ettevalmistusi uueks aastaks ei teinud. Ühesõnaga, lauspuhkus.

Aga puhkus tuleb kõigepealt muidugi käima joosta ja see võtab alati natuke aega. Esimene nädal Põsekesega kahekesi Elvas olid võõrutusnähud veel tugevad (noh, et “aeg muudkui kulub, varsti on suvi läbi, midagi ei toimu,  midagi ei saa tehtud, kõik on ette valmistamata, ma peaks nii palju lugema, aaaaaaaaaa”).

Aga kui sugulased Venemaalt olid saabunud, isakese 70. sünnipäev tähistatud ja pärast kohvikutepäevalt läbipõikamist Pühastesse saabutud, siis umbes kolmandal päeval õnnestus organismi puhkuserežiimi nupp viimaks pika litsumise peale sisse lülitada. Vedelesin raugelt Uuno õuel, päike paistis, vahepeal korjasime metsas mustikaid ja käisime kangelaslikult suplemas. Ja tuli täitsa õige suvetunne sisse küll.

Kuu keskpaigas hooldasid poisid pool nädalat Puhtus puisniitu ja meie sõitsime juba teist korda suve jooksul Pärnusse, kus härra tegi Rõõmsate laste festivalil lastekirjanikku ja kuulimängukaupa ja meie Põsekesega nautisime ootamatult naasnud rannailma.

Järgmisel õhtul jõudsid kohale ka poisid ja rannailm jätkus, kolmandal päeval oli nagu pisut pilvisem …

… aga neljas hommik enne ärasõitu jälle täitsa viisakas.

Juuli viimasel nädalal pidasime poiste ja Põsekesega Elvas maja, käisime ratastega rannas ja raamatukogus …

… sõime jäätist, lugesime, mängisime lauamänge, korjasime mustikaid ja kohtusime vanade tuttavatega, samal ajal kui vanaema reisul oli ja härra Tartus tööd rabas ja masinat ehitas, ja ühel õhtul võttis proua ema sületäie suvikõrvitsaid kaasa ja läks veetis kella poole neljani öösel täiskasvanulikult aega Tartus heade sõprade seltsis; aga et mõnd lille oleks liigutanud, sellist asja, ausõna, ei olnud! Tuleb välja, et oskan puhata küll.

Neljapäevast neljapäeva

Päevad on nõnda lühikesed, et hommikul kooli minnes imetlevad Ploom ja Pangaasius kooli ukselt koitu, mis viimastel päevadel on siinkandis olnud iseäranis efektsetes värvides, ja tundide lõppedes vaatavad, kuidas päike tõusukohast paari sammukese kaugusele niisama maaliliselt jälle loojub.

Tegemiste vähesuse üle samas kurta ei saa.

Eelmise neljapäeva hommikul kell 7.15 selgus, et proua vanaema on haigeks jäänud ja Põsekesega tavapärasel viisil päeva veetma tulla ei saa. Niisiis keetis proua ema poistele pudru valmis ja saatis nad kooli, sõitis siis erakorraliselt koos Põsekesega bussiga lasteaeda, tuli sealt jalgsi tagasi koju, pesi ära pea ja sõitis järgmise bussiga tööle, andis kaks tundi, sõitis koos seitsmenda klassiga teatrisse, vaatas etenduse ära, sõitis koos seitsmenda klassi klassijuhatajaga tagasi kooli, osales koosolekul, sõitis bussiga koju, ütles härrale, vahepeal härraga koju tulnud ja lõunaune ära maganud Põsekesele ning koolist saabunud poistele tere ja jõi ühe kiire kohvi, jalutas üle Toomemäe tagasi lasteaeda ning õmbles seal kolm tundi konna.

Sel neljapäevahommikul oli proua vanaema endiselt tõbine, niisiis keetis proua ema poistele pudru valmis ja suundus taas koos Põsekesega lasteaeda (seekord ilusa ilma tõttu jalgsi), jalutas piki Emajõe kallast kooli (otsustades elada julgelt ja jätta pea sel neljapäeval hoopis pesemata), andis kaks tundi ja ühe kiire improviseeritud asendustunni, pidas kaks vahetundi korda ja jõi parasjagu üht kiiret kohvi, kui ühekorraga saabusid esmalt sõnum Pangaasiuse klaveriõpetajalt tunni ärajäämise kohta ning teiseks Pangaasiuse klassijuhataja, kes teatas, et oli äsja sandaalides Pangaasiuse mingi tundmatu lapsevanema autoga koju saatnud, kuna üks Pangaasiuse talvesaabastest olevat koolipäeva jooksul salapärasel moel ära kadunud. Kiirest telefonikõnest koju selgus, et Pangaasius oli siiski hetk tagasi vanema venna saabastes muusikakooli poole teele asunud (Pangaasiusel endal neil päevil telefoni ei ole). Seejärel andis proua ema veel ühe tunni ja tõttas samuti koju, et vahetada valvepostil välja härra, kes oli vahepeal Põsekese koju toonud ja pidi nüüd enne Ploomiga jalkatrenni suundumist veel kiiresti Aparaati lippama. Kohe helistas ka Ploom ja palus endale aknast võtmed visata (tema enda omad olid hommikul teise jope taskusse ununenud). Päevaunest ärganud Põseke tervitatud ja Ploom koos härraga trenni saadetud, pani proua ema just kohvivee keema, kui akna taga hüüti: saabus Pangaasius, kes palus endale võtmed visata (tema enda omad olid hommikul tuppa klaverinurgale ununenud). Muidu oli saabuja ärajäänud klaveritunnile vaatamata igati rõõmus: aeg polnud kulunud asjatult, vaid muusikakooli asemel sai külastanud raamatukogu. Paraku oli laenutatud raamat osutunud liigagi kaasahaaravaks. Niisiis jättis proua ema Pangaasiuse Põsekesega mängima ja vast valminud kohvi lauale jahtuma, sõitis bussiga linna ja tõi ka Pangaasiuse koolikoti Kaubamaja eest bussipeatusest koju.

Õhtusöögiks sõime kalasuppi, mille proua ema oli koolist purgiga kaasa toonud (kalasuppi jääb alati üle ja see on kohutavalt maitsev). “Kas me oleme nüüd tõesti nii vaesed?” uuris Ploom murelikult, kui õhtueine päritolust kuulda sai.

Järgmisel nädalal ootavad lisaks neljapäevale, lasteaiale, tööle, koosolekutele, trennidele ja muusikakoolile ees veel Pangaasiuse klassiõhtu, Põsekese advendiring, Pangaasiuse ja Ploomi klassi töötubade ettevalmistused kooli advendilaadaks, marionetietenduse proovid advendilaadaks ja muidugi ka advendilaat ise. Aga kui hästi läheb, õnnestub ehk mõnel päeval siiski ka päikest silmata.

PS Pangaasiuse talvesaapad leiti järgmiseks päevaks jälle üles.

Sõidupäevikud

Proua ema ja härra sõitsid Kirde-Eestist tagasi ja proua ema sõitis kohe samal õhtul bussiga Elvasse ja järgmisel päeval juba koos Põsekesega kõigepealt Elva randa ja siis uuesti tagasi linna, sest kõigepealt oli tarvis õhtul koos härraga Emajõe randa sõita ning  ülejärgmisel päeval sõitis kõik see mees Kavastu lähistele mustikale (tähendab, Põseke, täpsemalt öeldes, sõitis Pangaasiuse ja onulastega mängima, aga proua ema ja härra koos kahe sõbraga läksid küll täitsa metsa ja tulid alles viie tunni pärast uuesti välja; vahetuskurss oli umbes kolm mustikat ühe parmuhammustuse vastu, aga sellele vaatamata oli väga mõnus). Õhtul sõideti linna tagasi ning järgmise päeva lõuna ajal naasis ka Pangaasius, et kõigepealt korraks proua ema ja Põsekesega ratastega linna mänguplatsile sõita ning seejärel kohe koos oma papa ja onuga, kes korraks Elvasse ehitusest ülejäänud saematerjali ära viima sõitsid, kaasa minna ning pisut aega ka Arhangelski sugulastega veeta, enne kui need ära sõidavad. (Arhangelski sugulased ise koos Elva vanaemaga sõitsid järgmine päev korraks Tartusse meile külla ka, et ühtlasi vastu võtta oma keskmine poeg, kes parasjagu Norrast kohale sõitis, ja siis Elvasse tagasi sõita. Ploom sõitis samal ajal laevaga Stockholmist Tallinna poole.)

Järgmisel hommikul sõitsime ratastega Veerikule vastu Ploomile, kes tuli Rootsist tagasi  17.-32. kohaga 168 meeskonna seast ja sõitis järgmine päev vanemate ja Põsekesega rattaga Kavastusse, sest vanaisa oli sõitnud Lääne-Eestisse puhkama ja maja tahtis pidamist (ja meie auto oli otsustanud vahelduseks enam üldse mitte kuhugi sõita). Oli päris mõnus ja jõukohane tee, isegi Põseke ei jõudnud rattatoolis istumisest ära tüdida. Kavastus sõideti kõigepealt ujuma, seejärel peeti maja, koristati õunu, käidi saunas ja aeti niisama juttu ning järgmisel päeval sõideti jälle tagurpidi Tartusse tagasi. Et pärast 2×23 km rattasõitu tagumik, teadagi, kibedasti igatseb sadula järele, siis sõitis proua ema koju jõudes kohe poodi, härra Aparaaditehasesse ja Ploom rongi peale ja Elvasse. (Aga samal ajal, kui meie läbi Luunja Kavastu poole väntasime, sõitsid Tallinnast kohale meie sõbrad, veetsid öö meie korteris ja sõitsid järgmisel päeval Pärnu poole edasi.)

Täna sõitsid Arhangelski sugulased kohe hommikul edasi Riia poole. Meie Põsekesega sõitsime rattaga perearsti juurde kahe aasta juublil kipsi tõttu saamata jäänud süsti järele ja sealt edasi bussiga Elvasse, kus Ploom ja Pangaasius juba pikkade silmadega õhtul siia sõitvaid Pärnu sugulasi ootavad, ja varsti sõidab proua ema tagasi Tartusse, et õhtul koos härraga kinno minna, st tõenäoliselt sõita. Ega rohkem vist olegi suurt midagi juhtunud. Suur suvi kestab, kõik on pruunid ja toas pole temperatuur juba kuu aega kordagi alla 28 kraadi langenud.

Nalja-Märt ja Kalja-Pärt

 

Möödunud pühapäeval algas aprill.  Lasime karja, võtsime mune ja tegime nalja. Pangaasius käis hommikul sõbra sünnipäeval ja pärast tõmbas kõiki pereliikmeid korduvalt haneks. Natuke värvisime mune ka, peamiselt siniseks, ja mõned oli jänes hoolega maja peale ära peitnud (osalt lausa nii hoolega, et siiamaani pole leitud ja jänes ise ka ei mäleta midagi!), õhtul aga läksime Tigutorni külla.

See käis nii, et muidugi läks kiireks ja põhimõtteliselt ühekorraga oli tarvis osta Kaubamajast jäätist ja võtta bussijaamast peale Ploom, kellel põnevuse mõttes ei olnud telefoni kaasas. Et meid õnneks on mitu, otsustasime olukorra lahendada nõnda, et Pangaasius silkab kaupsi juurest jala bussikasse ja jalutab sealt koos Ploomiga külla. Pangaasius võttis oma ülesannet väga tõsiselt ja pani algatuseks kohe autoukse avanedes täiesti vales suunas ajama. No ja kui siis kümmekond minutit hiljem jäätis rahulikult ostetud (sest kiiret ju enam polnud), silmasime autoaknast korraga hoogsalt sammul MacDonaldsist mööda kihutavat Pangaasiust. Härra lasi autoakna alla ja uuris, kuhu noor sportlane muidu ka teel on. “Bussijaama muidugi!”

Lõpuks jõudsime bussijaama enam-vähem korraga. Ploom, kes selleks ajaks oli meid oodates juba mõnevõrra murelikuks muutunud, silmas meie autot juba kaugelt, ja tuli kärmelt vastu. Pangaasius, kelle tema kiired jalad ka parasjagu bussijaama olid toonud, nii teravsilmne ei olnud, ja kihutas täie vaardiga Ploomiga kokkulepitud peatuspunkti poole edasi. No ja pärast sai aprillinalja veel, sest esiteks tuli lumetorm ja teiseks selgus, et Tigutornis oli kell keeramata ja koju jõuti koolipäeva eelse õhtu kohta mitte lihtsalt lubamatult hilja, vaid lubamatult ja veel ühe tunni jagu hilja.

*

Ülejäänud nädalasse on mahtunud suurepärased teatrielamused vabariigi parimalt kooliteatrilt, Pärdiku hauindamine, viimane Baskini-etendus, Põsekese lõppematud öökontserdid, ehitustegevuse jätkumine, Pangaasisuse üle kooli kuulus mutta kinnijäämine koolihoovis, Ploomi jalkaturniir ja kevade pidulik saabumine. See viimane nimelt juhtus eile, kui päike paistis, lind laulis, meie Põsekesega päev otsa rattaga ringi sõitsime (Põseke koguni magas rattatoolis!), Pangaasius käis sõbra pool aiapeol ja korporandid grillisid. Täna aga on plaanis pannkoogid ja “Seltsimees laps”.