Monthly Archives for aprill 2018
Suhted
Õhtu. Põseke on, hunt kaisus, unne vajumas.
“Kallis oled, Põseke,” sosistab proua ema.
Põseke viskub voodis istuli nagu ussist nõelatud ja teatab ägedalt pead raputades veendunult: “Kallis ei! Sõbe (limn sõber)!”
Eks ta õige ole muidugi. Alles me tutvusime, aega on.
Kalantsuse kool: külalisesinejad
Külalisesineja nr 1: lahke proua
Võrdlemisi väsinud proua ema on võrdlemisi väsinud Pangaasiuse ja võrdlemisi väsinud Põsekesega sattunud kesklinna kohvikusse. Sedaaegu kui proua ema leti juures tellimust esitab, üritab Pangaasius valitud laua taga oma rähklevat ja valjuhäälset õde kangelaslikult, ent erilisi eduta korraliku inimese kombel toolile istuma vinnata. Kõrvallauast parasjagu lahkuma asutav vanapaar jälgib mõnda aega Pangaasiuse ponnistusi ning enne väljumist poetab proua lahkelt Pangaasiuse ja Põsekese ette lauale paar šokolaadikommi.
“Nii tore tädi!” räägib Pangaasius heldinult proua emale, kui too viimaks laua juurde jõuab.
“Jah,” nõustub proua ema, “mis ta sulle ütles?”
“Ütles, et ärge enne sööge, kui vanaema leti juurest tagasi jõuab!”
Külalisesineja nr 2: esimese klassi õpilane S
Käsitöötund. Kõik tikivad. Õpilane S on kogemata oma niidi pusasse ajanud ja vajab õpetaja abi.
“Epp, kas sa saad mulle appi tulla … Epp, Epp! Oota, Epp … kas sa oled ikka üldse naine või?”
Ülejäänud klass: “S!!! No kuule!”
S: “No mis on! Kust mina pean teadma! Tal on prillid, lühikesed juuksed …”
“Ja vaadake mu habet,” nõustub proua ema, ” muidugi võib segadusse ajada!”
*
Aga on ka helgemaid hetki. Näiteks täna, kui Põsekesega rattal Emajõe äärest kalameestest mööda vurasime, õhkas üks vanahärradest heldinult: “Eh, kakaaja miilenkaja!” ning teine kiitis takka: “I dotška toože haroošenkaja!”
Nalja-Märt ja Kalja-Pärt
Möödunud pühapäeval algas aprill. Lasime karja, võtsime mune ja tegime nalja. Pangaasius käis hommikul sõbra sünnipäeval ja pärast tõmbas kõiki pereliikmeid korduvalt haneks. Natuke värvisime mune ka, peamiselt siniseks, ja mõned oli jänes hoolega maja peale ära peitnud (osalt lausa nii hoolega, et siiamaani pole leitud ja jänes ise ka ei mäleta midagi!), õhtul aga läksime Tigutorni külla.
See käis nii, et muidugi läks kiireks ja põhimõtteliselt ühekorraga oli tarvis osta Kaubamajast jäätist ja võtta bussijaamast peale Ploom, kellel põnevuse mõttes ei olnud telefoni kaasas. Et meid õnneks on mitu, otsustasime olukorra lahendada nõnda, et Pangaasius silkab kaupsi juurest jala bussikasse ja jalutab sealt koos Ploomiga külla. Pangaasius võttis oma ülesannet väga tõsiselt ja pani algatuseks kohe autoukse avanedes täiesti vales suunas ajama. No ja kui siis kümmekond minutit hiljem jäätis rahulikult ostetud (sest kiiret ju enam polnud), silmasime autoaknast korraga hoogsalt sammul MacDonaldsist mööda kihutavat Pangaasiust. Härra lasi autoakna alla ja uuris, kuhu noor sportlane muidu ka teel on. “Bussijaama muidugi!”
Lõpuks jõudsime bussijaama enam-vähem korraga. Ploom, kes selleks ajaks oli meid oodates juba mõnevõrra murelikuks muutunud, silmas meie autot juba kaugelt, ja tuli kärmelt vastu. Pangaasius, kelle tema kiired jalad ka parasjagu bussijaama olid toonud, nii teravsilmne ei olnud, ja kihutas täie vaardiga Ploomiga kokkulepitud peatuspunkti poole edasi. No ja pärast sai aprillinalja veel, sest esiteks tuli lumetorm ja teiseks selgus, et Tigutornis oli kell keeramata ja koju jõuti koolipäeva eelse õhtu kohta mitte lihtsalt lubamatult hilja, vaid lubamatult ja veel ühe tunni jagu hilja.
*
Ülejäänud nädalasse on mahtunud suurepärased teatrielamused vabariigi parimalt kooliteatrilt, Pärdiku hauindamine, viimane Baskini-etendus, Põsekese lõppematud öökontserdid, ehitustegevuse jätkumine, Pangaasisuse üle kooli kuulus mutta kinnijäämine koolihoovis, Ploomi jalkaturniir ja kevade pidulik saabumine. See viimane nimelt juhtus eile, kui päike paistis, lind laulis, meie Põsekesega päev otsa rattaga ringi sõitsime (Põseke koguni magas rattatoolis!), Pangaasius käis sõbra pool aiapeol ja korporandid grillisid. Täna aga on plaanis pannkoogid ja “Seltsimees laps”.
Idiprugat
Pangaasiusel on selline kaasasündinud eripära, et särk läheb alati tagurpidi selga. Pangaasius võib enne vaadata, kuspool silt või tasku on, või mitte vaadata ja särgi lihtsalt täiesti suvaliselt selga visata — lõpptulemus on ikka sama.
Proua emal jälle on selline kaasasündinud eripära, et tagurpidi selga pandud särgid kutsuvad temas esile täiesti ebaproportsionaalselt suure virisemisvajaduse. No ei saa inimene rahu! Ei taipa, et see lihtsalt juhtub!
Kui nüüd härra enne kannatustenädalat (mille proua ema kõigiti nädala nimetuse vääriliselt pidi veetma üksi kolme lapse, kasvavate hammaste, varaste äratuste, mustade küünealuste ja tagurpidi särkidega majandades) Bolognasse sõitma asutas ja proua ema vastupanuvõime tugevdamiseks ennetavalt välja sööma ja teaatrisse viis, siis otsustas loodus ilmselt, et aitab naljast, aeg on sellele tohlakale väike näitlik õppetund anda. Ja nii avastaski proua ema pärast poolt tundi selg restoranisagina suunas istumist, et see särk, noh, on tal ikkagi, jah, seljas nüüd tagurpidi või nii.
Aga või siis vana inimene nii kähku õpib! Kogu järgneva nädala virises proua ema Pangaasiuse kallal edasi, nagu poleks homset. Tuleb tädikesele veel üks õppetund anda, otsustas loodus. Ja nii avastaski proua ema neljapäeval pärast kolme tundi erinevate õpilaste ees seismist ja kahel koosolekul osalemist, et see kleit, noh, on tal ikka, jah, täitsa pahupidi seljas.
Aga puänt on tegelikult hoopis selles, et Pangaasius on terve järgneva nädala täiesti juhuslikult, täiesti kasuaalselt, täiesti ettekavatsematult ja äärmiselt elegantselt pannud särgi selga … õigetpidi!
RÕIVAD 