“Võib-olla saab minust suures tulevikus hoopis kohtunik …” mõtiskleb Ploom Inglismaa-Ukraina mängu hakul.
Potentsiaali muidugi on. Sest keegi peale Ploomi ei tea nii täpselt, millal mängus viga tehakse, millal kohtunik seebiks tuleks keeta või mis üldse toimub.
“Häh, täiesti titekat lööki ei tõrjunud ära … no täiesti titekat!” pragab Ploom turniiri kauneimaid väravaid vaadates. Või teab: “No see oli tal täiesti koba löök, lihtsalt juhtus!”
Lisaks sai Ploom paari päeva eest teada suluseisu täpse definitsiooni ning on nüüd varmas seda igas situatsioonis märkama. Oma arvamusest Ploom seejuures naljalt ei tagane.
Kusjuures kõik see käib aja kohta, mil Ploomile kui range koduse kasvatuse all kannatajale kehtestati reegel, et õhtust jalkat tohib vaatama jääda üksnes tingimusel, et suu kinni püsib. Mõningaid varasemaidki mänge koos vaadanuna julgeksin muidu soovitada ka spordikommentaatori karjääri.
Kuigi seda ma täpselt ei tea, mis ametiga passib kõige paremini näiteks Ploomi komme valida oma soosik võistkonna särgi värvi järgi.
Ja üldse, mine tea, mis sest asjast saab. Sest mängu lõpus ohkab Ploom juba südamest: “Oh, kuidas minagi tahaksin, et ükskord oleksin mina mängu ainsa värava autor!”
Pangaasius ennast EM-ist eriti häirida ei lase, tuiab niisama mööda maja ringi ja laulab sedavõrd kõrge ja peenikese häälega, kuidas see sünnib kodus, kirikus ja mitte mõisa õues, et tekib kahtlus, kas Matsil munad äkki tõepoolest mütsi sees polnud.
Suvevaheaja peastaap on ajutiselt kolitud Elvasse. Tänasesse päevakavva mahtusid muuhulgas raamatukogus käimine ja rattasõit järveäärsele mänguplatsile. Homme tuleb siiski korraks Tartusse trenni põigata. Eks siis näe, kuidas selle mängu ainsa väravaga jääb.
RÕIVAD 