Olmekaardistusi: argipäevahommik

Neljapäevahommikud on proua ema äratada. Kell 6.54 nõuab Põseke läbi une süüa. Proua ema vajutab 6 minuti pärast kõlama pidava äratuse kinni, toidab ja katab Põsekest ning kuuleb rahulolevalt, et pojad teises toas juba toimetavad.

7.09 avaneb poiste toas järgmine pilt: Pangaasius on käinud enda sõnul duši all, riietunud koolipükstesse, pannud tagasi selga pidžaamapluusi ning loeb laua taga lasteentsüklopeediat. Ploom, kes plaanis hommikul veel inglise keelt õppida, külitab teki all ja loeb (neljandat ringi) “Ühe äpardi päeviku” viimati raamatukogust võetud osa. Proua ema annab vajalikud juhised ja läheb kööki putru keetma.

7.20 avaneb poiste toas täpselt samasugune pilt nagu enne. Proua ema kordab vajalikke juhiseid, märkab ühtlasi Pangaasiuse laual selle maalisärki, mis eelmisel päeval kogemata koolist koju tuli, ning palub ühtlasi see koolikotti pista. “Jaa, kohe,” vastab Pangaasius muretult (pilved kogunevad).

7.25 avaneb poiste toas peaaegu täpselt samasugune pilt nagu enne, selle vahega, et Pangaasiusel on nüüd seljas koolisärk, mille alt lustlikult piilub välja alussärgi serv, ja Ploomil üks võrdlemisi räpane kodusärk. Proua ema annab vajalikud juhised ning läheb poistele koolivõileiba tegema.

7.26 ohkab proua ema köögis sügavalt. Aeg on küps passiivagressiivseteks kasvatusmeetoditeks. “Te täna kooli süüa kaasa ei soovi, jah?”

“Oooh, kuidas ma see aasta iga päev selle unustan!” taipab Ploom kohe, otsib koolikotist välja eelmisel õhtul pesemata ununenud toidukarbi ning tõttab seda uueks võileivaks ette valmistama. Pangaasius loeb rahumeeli edasi.

“Sina, Pangaasius, ei taha täna kooli süüa kaasa?” uurib proua ema uuesti.

“Mmm … võib-ola mõne õuna või porgandi,” arvab Pangaasius muretult. Ja köhib nagu hobune, kuna unustas eelmisel päeval trenni minnes jope selga panna (“See pole sellest!” kinnitab ta küll ise veendunult. “Ma köhisin juba enne!”).

7.32 lõpetab Pangaasius oma karbipesu suurejoonelise varinguga köögis. Põseke teises toas härra kaisus viiksatab.

7.34 söövad kõik putru. Vaikus enne tormi.

7.40 sattub proua ema vannituppa. Dušinurgas seisab Põsekese vann ning põrand on kuiv mis kuiv.

Laua taga vesteldakse eesootavast päevast.

“Ma üldse ei oota tänast päeva,” arvab Ploom. “Täna on maalimine ja üldse muidu ka mitte mu lemmikud tunnid.”

“Sulle ei meeldi maalimine?” imestab Pangaasius.

“Sulle meeldib maalimine?” imestab Ploom vastu.

“Hakkas meeldima!”

7.44 oleks aeg minna hambaid pesema, mida Ploom ka teeb. Proua ema kasutab juhust, et on jäänud Pangaasiusega, nagu too armastab öelda, nelja silma vahele, ning uurib hommikuse duši kohta.

Pangaasius keerab pilgu lakke, mõtleb sügavalt järele ning arvab siis, et ta päris täpselt ei mäleta, kas ta ikka käis. Eks see olnud ammu ka.

7.55 väljub Ploom vannitoast. Andnud vajalikud juhised (alussärk püksi, püksilukk kinni), saadab proua ema Ploomi, kes läheb kooli rattaga, uksest välja ning Pangaasiuse vannituppa. Bussi väljumiseni on jäänud 6 minutit. Asjade loomuliku kulu kiirendamiseks põikab proua ema poiste tuppa, et puhtast südameheadusest Pangaasiuse koolikott ise esikusse viia, ning märkab laual (lisaks maalisärgile) Pangaasiuse kodutööde vihikut. Lähemal vaatlusel ka paari vahakriiti. Otsekui oleks see eile olnud, meenub vestlus eelmisest õhtust:

Proua ema: “Pangaasius, kas kodutöö on tehtud?”

Pangaasius veendunult: “Jaa!”

Proua ema: “Kas panid asjad ka homseks kotti valmis?”

Pangaasius veendunult: “Jaa.”

Proua ema: “Ja kas kontrollisid pinali üle, on kõik kriidid olemas?”

Pangaasius veendunult: “Jaa.”

8.01 väljub buss kodulähedasest peatusest ning Pangaasius vannitoast.

8.04 on kooliasjad leidnud tee pinalisse ja koolikotti (päevik oli siiski kooli ununenud, aga kadunud punase vahakriidi asemele leidis proua ema karbist uue ning hariliku saime köögi pliiatsitopsist) ning proua ema ja Pangaasius ära leppinud ja viimane asub hoogsal sammul teele kaugema bussipeatuse poole. Proua ema võtab kohvitassist esimese leige sõõmu ning istutab ennast laua taha, et oma eelseisva tööpäva asjad üle vaadata.

8.05 heliseb telefon ning Ploom raporteerib, et esiteks tuli ratast kuurist võttes kogemata küljest ära proua ema ratta esituli ning teiseks on tema nüüd kodust paari kvartali kaugusel, koolikoti küljes olnud kumminöör lootusetult rattaketi vahel. Proua ema tunneb kaasa ja soovitab paluda abi mõnelt mööduvalt täiskasvanult.

8.12 heliseb telefon ning Ploom raporteerib, et kaks esimest möödujat ei saanud eesti keelest aru ning kolmandal oli kiire ja rohkem kedagi ei paista. Proua ema paneb ohates mantli selga, pistab küünekäärid taskusse ning läheb võtab kuurist oma (esituleta) ratta.

8.25 on Ploomi kott ratta küljest lahti lõigatud ning poeg ise bussitatud. Proua ema jalutab kodu poole, kaks ratast käekõrval.

8.40 võtab proua ema kohvitassist teise leige sõõmu. Tehtud!

Head, uue õppehooaja, mõnusat algust !!!

Kooli mindi meil tänavu II, V, I ja VII klassi.

Teises klassis näib elu kulgevat loomulikult ja sujuvalt. Kaks korda nädalas käiakse ujumas ja väärib märkimist, et ujumisasjad pole veel kordagi kuhugi ununenud – ega õigupoolest ka miski muu (no kui mitte arvestada neid helerohelisi määrdunud löntpõlv-dressipükse, millega Pangaasius kolmapäeva hommikul kogemata kooli läks, ja võimlemissusse). Vene keel ei olnud suvega ununenud. Õpetaja saadetud luuletus jäi kohe pähe. Koolist koju jõuab sel õppeaastal juba umbes tunniga. Külas on käinud kolm koolikaaslast ning trenn (sel hooajal on plaanis tegeleda tantsuga) ja klaveritunnid algavad uuest nädalast.

Viiendas klassis on üsna eakohaselt päevakorral küsimused sõprusest ja sõnapidamisest, aga üldjoontes kulgevad asjad siingi kenasti. Et õppeaasta algas matemaatika asemel taimeõpetusega, paneb muidugi – samuti üsna eakohaselt – nördima (“No ja siis õpetaja ütles, et ühel päeval me näiteks vaatleme neid noh, mis päikesega kaasa pööravad, noh, päevalilli … No mida nagu? Las ma arvan: all on lehed, üleval on õielehed, keskel on tolmukad! Mida siin vaadelda on?!”). Aga vahetunnis saab ikka palli mängida ja inglise keelt annab nüüd lemmikõpetaja ja varsti alustab näitering ja jalkatrenn kolib teisest linna otsast kodu lähedale tagasi ja teisipäeval on klassiõhtu!

Esimeses klassis on jube armsad lapsed ning seitsmes klass on sõbralik, arukas ja vaimukas. Ka õpetajate toa lõõp on jätkuvalt tipptasemel ning kaks tööpäeva nädalas näikse esmapilgul olevat just paras koormus, mis minusugusel loomult vähesuutlikulgi inimesel nii töö- kui ka kodurõõmudelt konti murdmata vaid koore riisuda võimaldab. Ses osas enne õhtut siiski väga häälekalt ei hõiskaks, sest et mitte päris imalaks minna, olgu lõpetuseks mainitud, et Põseke jäi esimese koolinädala lõpuks suurest kaasaelamispingutusest haigeks ja hõõgub teist päeva 38-39-kraadises palavikus ning elule vürtsi lisamiseks algasid koos kooliga ka kauaoodatud  kodused ehitus- ja remonditööd. Aga saagem näha !!!

Teine poolaeg

Suvi lõppes järsku nagu alati. Ükspäev veel käisid proua ema ja Põseke külas saunas ja ujumas nagu suviti muiste, järgmine päev aga oli juba selge, et sügis on õhus, ja vette ronis proua ema üksi, et hooaja skoor siiski kangelaslikult kolmeni kasvatada, samas ajal kui Põseke järvekaldal kaaskülalise süles hoiatavalt karjus.

Aga enne seda oli ometi veel suve teine poolaeg, kuhu mahtusid kenasti kaks Pärnu-tretti Ploomi, Pangaasiuse ja varieeruva hulga vanavanemate esituses (tänavune Lottemaa-Mati oli Ploomi nördimuseks märksa vähem sportlik kui mullune); Ploomi sünnipäev (sünnipäevakingiks sai Ploom vanematelt uue kuurivõtme ja oli sellega nii rahul, et kulus mitu tundi peaaegu tülini minevat veenmist, enne kui hällilaps oli nõus minema ja seda ukse ette proovima, et näha, et kuuris oli tegelikult uus jalgratas ka) ja selle tähistamine vanaema pool õues klassikaaslaste, viktoriini, mälumängu ja Mölkkyga; Ploomi vigastusejärgne naasmine tippsporti; ohter lugemine (peamiselt “Harry Potter” ja “Ühe äpardi päevikud”, aga lähenevast kooliajast tingituna ka “Roostevaba mõõk”, “Tom Sawyer” ja “Veel üks Lotte”); nelja esimese “Harry Potteri” filmi vaatamine (avastasime Ploomiga, et see on märksa lõbusam, kui kujutleda tegelasi igas vähegi pingelisemas olukorras “Mida pekki!” või “Tohoo tonti!” pomisevat); igasuvine Vudilas-käik vanaisaga; äge käruprotest Põsekese poolt (nüüd sõidamegi peamiselt rattaga); Ploomi, Pangaasiuse ja Põsekese onu sünnipäev Alevikülas; härra ja poegade kahepäevane matk lõkke ja telkimisega; duatlonivõistlus Luunjas; kestev remondiootus kodus ja palju mõnusat molutamist linnas ja maal. Lisaks kohtusime paljude vanade sõpradega (tervitused Pühastesse, Mäksa kanti, Tallinna, Stockholmi, Vilniusse ja Orissaarde!) ja härra käis Weekendil (okei, okei, tegelikult käsitööliste laadal)!

Aga kalendris muidugi kestis august pärast postituse alguses mainitud pöördelist ujungit veel jupp aega edasi ja võimaldas näiteks maha pidada Ploomi jalkatrennisünnipäeva lausvihmas (kellel telefon kaasas, mängis varju all Clash Royalit, aga õnneks kõigil siiski ei olnud ja nii sai samal päeval toimunud võiduka turniiri jätkuks ikka veidi ka jalgpalli mängitud), külastada absoluutselt suurepärast, ent kahjuks ühtlasi ajaloo viimast “Üle linna Vinski” etendust ning võõrustada külalisi Pärnust, misjuures seekord leidsid ühise keele kolmene Liisu ja Põseke (vanematel vendadel on see ammugi leitud), keda aegajalt võis tabada teineteist õrnalt embamas või maha pidamas näiteks seesuguseid dialooge:

L: Põseke, Põseke! Kas sa üldse Euroopas oled käinud? Kas sa Rootsis oled käinud?

P: Nn-dää! Tiitiitiit! Papapapa! Aitäh!

L: Põseke, ma ei saa aru. Räägi eesti keeles! Poovi!

(Hüva, ühise keele kujund polnud ses kontekstis ehk sobivaim valik …)

No ja lisaks alustas proua ema sel n-ö lisaajal väikestviisi töölkäimisega, külastades mõnd õppeaastat sissejuhatavat koosolekut, ning Pangaasius ja Ploom omal poolt tegid mõned kooliaastat sissejuhatavad külaskäigud klassikaaslaste poole.

No ja siis tuli september ja nõelas neid ninna ja kõhtu ja selga algas kool. Nagu need asjad käivad.