Eks igaüks panustab praegu meelelahutusse, nagu oskab. Meiegi vaatame hoolega Piibu ja Tuudu etendusi, kuulame internetis, mis Koffikus ette loetakse, ja oleme mõistagi valmis ka oma tagasihoidliku panuse andma. Täna hommikul salvestasid Põseke ja härra väikese ettelugemissessiooni, mis loodetavasti peatselt Lastekirjanduse Keskuse vahendusel avalikuks saab, seniks aga killuke Põsekese omaloomingut:
Põseke õhtueine lõppedes pidulikult: “Siga mängib peitust” … kas meil on selline laamat?
Proua ema: Ma ei tea. Mis raamat see selline on?
Põseke: Kus siga mängib peitus kuu ja päikese ja tähtedega?
Proua ema: Aa, sa mõtlen nagu seal jutus, kus pimedus mängis peitust?
Põseke: Jaa! Ma nüüd läägin sulle seda juttu. (Pidulikult ja ilmekalt.) Siga mängis peitust. Ja ta leidis kõige hea peidukoha! See oli padja all! Ja päike otsis, otsis … aga leidnud teda üles! Siis ta vaatas: “Oo, kui mõnus pehme padi!” … pistis käe selle alla ja ledisi siga! (Dramaatiliselt.) Ja sõi ta … äla!
Proua ema: Tohoh! Lool lõpp?
Põseke: Ei. Ühel päeval päike lõigati pooleks (nagu seal “Punamütsikese” jutus, tead?). Ja siis siga sai välja. Ja siis ta mängis ainult kuu ja tähtedega peitust.
Proua ema: Nojah, sest päike oli ju pooleks lõigatud …
Põseke: Ei! Ta laviti telveks! Ja siis. (Süngelt ja ähvardavalt kätega vehkides.) Ühel päeval tuli suul-suul tuul ja puhus kõik minema õue pealt! Puud …. ja iminesed …. ja sigad … ja majad … ja autod!
Pikk ja pingeline paus.
Siis helistas silmaalst! Ja ütles, et kellelgi on silm haige. Kuul. Ja ta võttis tal silma äla. Kaks silma! Aga tal oligi ainult kaks silma. (Kurvalt.) Keegi ei andnud talle uusi silmi ja ta ei näinud enam kunagi.
Proua ema: Oi. Ja kas nii see lugu lõppeski?
Põseke (häirimatult): Ja päike sõi nad äla, kuu ja siga.
Proua ema: Ja kõik? Kuu ei näinudki enam midagi?
Põseke (lohutavalt muiates): Ühel päeval … tema oma kutsu andis talle silmad! (Kiiresti.) Ja siis tal võeti nina äla! Ja suu äla! Ta ei saanud enam lääkida! Ja kõik juuksed äla ja kõik!
RÕIVAD 