Kuumad lutid

“Oota korra, ma võtan kampsuni maha,” katkestab Pangaasius toitu valmistavale proua emale “Narnia kroonikate” ettelugemise. 

“Hakkas palav suure lugemisega?”

“Ei, ma olen, tead, lihtsalt üks kuum kutt!” kiidab Pangaasius.

“Ja mina olen, tead, ka kuum lutt!” täpsustab Põseke, kes üldiselt milleski vendadest maha jääma ei soostu. 

Ja et kellelgi ses küsimuses mingit kahtlust ei jääks, siis demonstreeris Põseke teisipäevast reede pärastlõunani pidevalt 40-kraadist kehatemperatuuri. Suure kisaga sisse võetud palavikurohi tõi vahepeale kuuetunniseid pause, kuid kohe, kui toimeaeg möödas, hakkas väike kuum lutt hoogsalt värisema ja keris näidu jälle üles. Õue ja lasteaeda selliseid teadupärast ei lubata, niisiis tuli veeta mõned kodused päevad. Need nägid välja umbes sellised:

Proua ema seab end viivuks arvuti taha, et asendajale kärmelt tund ette valmistada, ning palub Põsekesel, kes hoolikalt kääridega paberist pisikesi lumehelbeid lõigub, seni veerand tunnikest vaikselt oma toas mängida. Siis saab pärast (jälle, seitsmendat korda) väikese karu ja väikese tiigri raamatut lugeda, arvab ta. 

“Jah,” on Põseke kohe nõus ja kaob armulikult vaateväljast. 

Hetk hiljem kihutab ta nukuvankril tuppa tagasi, nii et lõigutud lumi kahte lehte lendab. “Mina siin sõidan nagu tõukelattaga lumi sees! Hohhoo!”

“Jah, Põseke, aga mäletad, sa pidid praegu vaikselt olema, et ma saaks ruttu oma töö ära teha? Saaksid sa?”

“Jah, aga mis teed?” uurib Põseke.

“Tööd, kullake.”

“Jah, aga mis paegu teed, ma mõtlen.”

“Praegu teengi tööd. Teen töö ruttu ära ja siis loen sulle raamatut”

Jajah, aga mis siis teed, kui oled töö äla teinud?”

Siis loengi sulle raamatut. Kas sa saaksid nüüd natuke oma asjadega tegeleda, siis saame varsti lugeda?”

“Jaa, jaa, kohe saaksin,” venitab tõukerattur vastumeelselt ega kao kuhugi.

Noh?”

“Oota natuke, mina peasin enne ikka jalad puhtaks kloppima, sest minu jalad on nii lumised muidu!” pahandab Põseke, astub nukukärult maha ja klopib tükk aega ülima põhjalikkusega jalgu vastu põrandat. 

“Põseke, ma kardan, et alumise korruse onu Vitjale väga ei meeldi see jalgade kloppimine (sest, noh, miks peaks jalgade kloppimine meeldima inimesele, kes ei pea lugu ei hüppamisest, ahjupuude toomisest, breiktantsust ega klaverimängust – toim.). Kas sa läheksid nüüd palun vaataksid, mis su pusled teevad?”

Jaa, kohe lähen!” hõikab Põseke rõõmsalt ning keksleb oma tuppa. 

“Tere, mats!” tervitatakse proua ema paar minutit hiljem hoogsal kapakul taas kohale saabudes. “Sina oled nüüd kooliõpetaja ja mina olen pall!”

Natuke aega naabrite rõõmuks hüpanud (sest pallid kõik peavad alati hüppama! – toim.), naastakse kangekaelselt vaikiva proua ema juurde. 

“Kuule, mis teed?”

“Ikka tööd üritan teha, kullake.”

“Jah, aga mis tööd?”

“No oma koolitööd. Palun ära mind nüüd natuke aega sega, eks?”

Sedavõrd jultunud ettepanekust silmanähtavalt vapustatud Põseke tõmbab kulmu ähvardavalt kortsu ja teatab rangelt: “Ma panen sinu nüüd kuuli kinni telveks nädalaks!” (Vt Põsekese lemmiklugu “Üleannetu isa” raamatus “Jip ja Janneke”, lk 162 – toim.)

“Olgu, aga las ma teen enne oma töö ära.”

“No olgu siis!” arvab ka Põseke armulikult ja lõikab nohinal veel natuke lund. 

“Vaata, mina nüüd sahistan siin lume sees! Mina lähen lipa-lopa lumeläätsadega (nagu Oskar Põsekese teises lemmikraamatus “Meisi jõuluõhtu” – toim.)! Meie nüüd läheme titade ja elevandiga bussi peale! Oota, mina kolla vaatan, mis kell meil buss läheb … (uurib joonlauda) … viiskendkuus läheb meie buss. Ja siis kolgendseitse läheb punane buss.

Mõni minut nukkude ja elevandiga bussi peale minekut mänginud, märkab Põseke taas proua ema. 

“Kuule, mis teed?”

“Tööd, Põseke. Tööd üritan teha. Kas sa palun lubaksid mul lõpetada?”

Jah, aga mis sa  p a e g u  teed, ma mõtlen.”

“Põseke,” hakkab proua ema pisut nagu kannatust kaotama. “Ma pean selle nüüd ära lõpetama, see on kiire asi. Palun ära räägi minuga praegu.”

Põseke pistab kõva häälega nutma ning leebub alles mitme kallistuse ja külmkapist toodud kohukese peale. Proua ema istub uuesti arvuti taha, et töö viimaks ometi teele saata. 

Emme,” ütleb Põseke väga rahulikult eemalt söögilaua tagant. “Mulle nagu meeldib siit lähedalt vaadata sind. Siis ma nagu saan sind niimoodi kallistada lähedalt!”

*

Reede pärastlõunaks oli Põseke oma palavikust jagu saanud. See-eest aga oli hobuse kombel köhima hakanud kolmapäeval härra ja klassivendadega Kuutsemäel suusatamas käinud Ploom ning pärastlõunal helistas kooliarst ja palus järele tulla Pangaasiusele, kes olevat kuum (kutt). Pangaasiuse seiklusringi talvematk jäi niisiis ära ning “kuuri kinni terveks nädalaks” kõlab juba nagu üsna realistlik perspektiiv …

 

 

2 thoughts on “Kuumad lutid

  1. Pole eriline kommenteerija, kuid siin kohal lihtsalt pean :) Teie Põseke on lihtsalt niiii minu poja moodi. Tema jutud ja tegemised, ütlemised ja jutukus. Suu kerkib alati kõrvuni, kui Teie jutte loen. Kõike paremat soovides!

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s