Sigaret ja suitsuponi

Uudistame Põsekesega kalendrit: noh, et mitu pühapäeva veel jõuludeni ja värki.

“… kakskümmend , kakskümmend üks, kakskümmend kaks, kakskümmend kolm … ja kas siis kakskümmendneljandal ongi jõulud? Juhhuu!”

Pärast väikest rõõmutantsu jätkub loendamine: “Kakskümmend viis, kakskümmend kuus, kakskümmend seitse, kakskümmend kaheksa, kakskümmend üheksa, kolmkümmend, kolmkümmend üks!”

“Jah, ja pärast kolmekümne esimest ongi aasta läbi,” proovib proua ema ka tark olla.

“Ja siis?”

“Siis algab uus aasta.”

“Mida välki? Nii lühike aasta ongi?”

“Nojah.”

“Ja siis tuleb näiteks kevad?”

“Ei, talv on ikka edasi, lihtsalt algab uue numbriga aasta … praegu on aasta kaks tuhat kakskümmend üks, aga siis tuleb kaks tuhat …”

“Jajaa, ma tegin ainult nalja! Siis tuleb uus aasta ja pole muud, kui hoiukalp ja väike sigalett!”

“Hm? Kuidas palun?”

“Hoiukalp ja väike sigalett, ma ütlesin,” lõõritab Põseke köögis ringi keksides, “hoiukalp ja väike sigalett!”

“Või nii. Ja mis see sigaret üldse on muidu, kas sa tead?”

Põseke mõtleb natuke ja röhib siis kavala näoga.

“Aa, et nagu siga või?”

“Nali! Tegelikult ma mõtlesin selle lihtsalt ise välja.”

“Nojah, selge siis. Aga sigaret on tegelikult päriselt ka olemas, see on see, mida suitsetatakse. Oled ju näinud, vahel inimesed suitsetavad?”

“Äla tee nalja,” ei lähe Põseke õnge. “See, mida suitsetatakse, on suitsuponi!”

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s