Sünnipäevalisi seiku

Sünnipäevaline seik nr 1 ehk Ploom 13

Esmasündinud poja sünnipäeva saime augusti alguses tähistada juba auväärset kolmeteistkümnendat korda. Diskursuse tavade kohaselt peaks siinkohal järgnema jutt aja lendamisest, aga tõtt-öelda tundub selline tulemus tegelikult üsna loogiline. On suur inimene küll. Ja selline mõnus kuidagi.

7.8.19

Aga tähtpäeva ennast tähistasime reisiväsimust trotsides väärilise pidulikkusega: peaaegu kordaläinud üleslaulmisele (pere varaseima ärkaja puhul on tegemist siiski märkimisväärse õnnestumisega!) järgnes traditsiooniline koogisöömine, kroonimine ja kinkide avamine pereringis, misjärel suundusime üheskoos väikesele autoreisile Võrumaale, et kingipakist välja tulnud rattalukule ka ratas külge hankida.

Õhtul tulid vanaema ja vanaisad ning onu pere ka külla ja surusid sünnipäevalapsel kätt. Suurema seltskonna pidu pidi esialgse plaani kohaselt toimuma millalgi sügisel. Et aga sünnipäevalapsel on üsna ranged ettekujutused sellest, mis on lahe ja mis igav, kujunes sobiva peopaiga leidmine kaunis vaevarikkaks ülesandeks ning nii sai esialgu kavas olnud kogu klassi peost kompromissi korras augustikuine ronimisõhtupoolik Elvas nelja parima semu seltsis. Juubilar ise jäi üritusega sedavõrd rahule, et lubas koguni kaaluda proua ema poolt pakutud võimalust tuleval aastal ööbimisega üritus korraldada. Selgus nimelt, et päris kogu aeg ei olnudki kõigil osalistel nii masendavalt igav, nagu peoperemees ette veendunud olnud oli.

Valik pidulisi puu otsas

2. Sünnipäevaline seik nr 2 ehk Kutse

Eelmisel aastal me Põsekest ühegi rühmakaaslase sünnipäevale ei viinud: tundus, et kahesele piisab seltskondlikus plaanis lasteaiast endastki enam kui küll ja sünnipäeva kontseptsioon kui selline tundus kutsutava jaoks ka veel pisut hägune olevat. Selleks sügiseks oli potentsiaalne peokülaline aga igati õige küpsusastme saavutanud ning rühmaõelt saadud sünnipäevakutset kanti härdalt kaasas kättesaamise hetkest kuni peo alguseni (õigupoolest on Põsekese rühmas sügisesi sünnipäevalapsi rohkem kui rubla eest ning samal nädalal toimus kokku kolm pidu, kuid otsustasime fookuse hoidmise huvides keskenduda esialgu ühele).

“Vaata, kui tole pidu see on!” kiitis Põseke väsimatult. “Seal on isegi õhupallid! Ja mängumaja! Ja see on minu lemmikvälv! Millal see algab?” Ning lasknud ühel pereliikmel kutse endale täies mahus ette lugeda, suundus sama jutuga kohe järgmise juurde, nii et juba esimeseks õhtuks teadis kogu majarahvas une pealt, mis kell ja millisel aadressil K. pidu peetakse. Isegi unejutu asemel soovis Põseke, et talle K. kutset ette loetaks. Kolm korda.

Peopäeva lähenedes uuris proua ema: “Mis sa arvad, mis me K.-le kinkida võiksime?”

“Mmm … Me kingime talle ühe sünnipäevapabeli!” arvas Põseke väikest mõtlemispausi otsusekindlalt. “Me kingime talle ühe ilusa sünnipäevapabeli, kuhu on kiljutud, millal see algab!” (Ühe pusle soostus asjatundja hiljem siiski lisaks ostma, aga see pidi siis tingimata olema roosa printsessilossi pildiga. “Vaat selliseid kingitusi saate osta ilma lapseta poodi tulles,” tähendas müüja asjatundlikult, kui proua ema saamatult üritas valikut ühe maitsekalt kujundatud tsirkusepusle suunas kallutada.)

Ja kui proua emale ratta selga istudes ja sihtkohta Google Mapsi sisestades aadress kohe meelde ei tulnud, selgus, et ohtrast kutselugemisest tõusis ka täitsa praktilist tulu: “Kuidas see nüüd oligi, Põseke? Armas sõber Põseke, palun tule minu sünnipäevale, mis toimub …?”

“… mängutoas Pleisiti aadessil Tehase kakskümmend üks teine kollus!” teadis Põseke silmagi pilgutamata.

Pidu ise vastas õnneks kõigiti kutsutu kõrgeks kasvanud ootustele. Õhupalle küll ei olnud, aga see eest sai mitu tundi jutti mängida nii üksi, proua emaga kui ka rühmakaaslastega ning palju ja hästi süüa (selgus, et nende laste kilda, kes peol midagi ei söö, Põseke erinevalt oma vendadest ei kuulu).

“See oli nii almas pidu! Aga homme on siin minu sünnipäev!” teatas pärast pikka veenmist lahkuma soostunud Põseke peo lõppedes sünnipäevalapse emale. “Ja sinu ma kutsun ka!”

3. Sünnipäevaline seik nr 3 ehk Klassiõe sünnipäev

Millalgi oma sünnipäeva ja kooli alguse vahel sai ühe peokutse ka Ploom. Kutse klassiõde K sünnipäevale, mis pidi toimuma ühes Tartu põgenemistoas, saabus telefonitsi, nagu need asjad neil päevil käivad.

Õigel päeval pidi Ploom sõitma bussiga Elvast Tartusse, võtma kodust kingituse ümber sobiva ümbriku, kirjutama sellele õnnesoovi ning suunduma peole.

“Kuidas siis K pidu läks?” uuris proua ema õhtul.

“Ah see, jah,” muigas Ploom. “Tahtsingi sult küsida, et millal on K sünnipäev.”

“???”

“Sügisel. K sünnipäev on sügisel.”

“???”

“No õnneks jäi mul buss hiljaks ja ma ei jõudnud kodus ümbriku peale kirjutada. Jõudsin mingi pooleks kohale sinna, ümbrik käes, vaatan, M ema tuleb vastu, küsib, kas see on M-le. Ma olin nagu “Eee … jah?” Siis tuli J, küsisin temalt, et mis see M siin korraldab, J oli nagu “??? Tal on sünnipäev ju!” Mul oli nagu täiega hea meel, et see buss hiljaks jäi!”

Mis kõik võib juhtuda, kui klassiõdede numbrite salvestamisel hooletu olla!’

Tark ei torma, II. Roots

No ja siis kohe pärast juulit käisime jalgpalli küsimuses Rootsis. Ploom koos oma meeskonnaga sõitis ära juba juuli viimasel päeval, magas laevas kombekohaselt kolm tundi ööund ja tegi kohale jõudes enne turniiri algust päevakese trenni. Meie, ülejäänud, tulime päev hiljem järele – “Kõigepealt sõitsime autoga ja siis laevaga ja siis oligi Loots!” nagu Põseke tabavalt resümeeris – ja jõudsime vastu ootusi kohale juba Ploomi esimese võistlusmängu ajaks.

Ootamatult saabunud perekonna vastuvõtt noorjalgpalluri poolt oli muidugi ülevoolavalt heldinud ja harras: “Oo, armsad vanemad! Kallid sõsar ja veli! Ma ei osanud hingepõhjaski loota, et te juba sellele mängule jõuda võiksite! Aitäh, et te minu tagasihoidliku isiku nimel niiviisi pingutasite ja oma mugavust kõrvale heites otse laevast siia kihutasite! Te ei kujuta ette ka, kui kõrgelt ma seda hindan! Ma olen nii liigutatud ja tänulik!” Lõputud embused, pisarad … Ning kõik see meisterlikult surutud ühteainsasse eakohasesse ja ülimalt stiilipuhtasse teismeliseviipesse teisest platsiservast (mõni abistav märksõna võhikutele: maksimaalselt emotsioonivaba näoilme; pilkkontakt rangelt ebasoovitav; viibates liigutatakse üksnes käelaba ja sedagi nii, et kõrvaltvaataja ei taipaks, et tegu võib tõepoolest olla viipega jne)! Aga mäng oli võidukas ja enne, kui meeskond nende staabiks olevasse koolimajja tagasi viidi, saime pojalt ennastohverdava raske töö tulemusel juba peaaegu teregi kätte.

Ülejäänud kolm päeva sisaldasid veel ohtralt jalgpalli erinevatel Stockholmi äärelinnastaadionitel, toredat öömaja, jalutuskäike staadione ja ööbimispaika ümbritsevatel mänguplatsidel, tänavatel ja randadel, rohkelt kaardilugemist ja mõnigaid möödasõite (kui Google Maps proua ema telefonis pärast järjekordsest tunnelist väljakihutamist ärgates nentis, et tegelikult oleks pidanud juba mõne kilomeetri eest keerame mõnele teisele tänavale, teele), plaanitud ja juhuslikke matku äärelinna metsatukkades ja muidugi jäätist. Härra sai üle pika aja praktiseerida ka gümnaasiumis õpitud rootsi keelt ja tegi seda nt meie kodulähedases väikeses rannakohvikus nii veenvalt, et oleksime peaaegu pidanud kahe peale ära jooma kaks kohvi, ühe latte ja ühe cappuccino!

Pühapäeval said jalkapoisid hõbemedali kaela (võideti kõiki meeskondi peale ühe: kuld kaotati nimelt viimaks samale meeskonnale, kellelt alagrupis oli saadud säärane saun, et neid numbreid pole viisakas blogis mainida) ja sõitsid matusemeeleolus ära koju (teiseks teatavasti ei tulda, vaid jäädakse) ning ülejäänud perekond suundus lõbustusparki, et natuke röökida ja ennast raputada lasta nagu kultuursed inimesed kunagi (Põsekese lemmikud: lendavad elevantsid, lepatriinurong ja Lõbus Maja, kus tuli käia kokku seitse korda, kusjuures viimasel korral oli piletikontrollil juba seljakott seljas ja putka kinni, aga Põsekese nägu nähes pidas ta – targasti! – paremaks meid siiski veel viimasele tiirule lasta; Pangaasiuse lemmikud: vabalangemine, katapult ja kõik teised proovitud atraktsioonid; härra lemmik: katapult; proua ema lemmik: Ameerika raudtee (eriti teisel korral, kui julges silmi ka juba natuke lahti hoida)).

Viimasel reisipäeval jõudsime veel tutvuma Tom Titsi eksperimendiga ja laeval pommis Põseke erinevatele õhupallidest viguritele lisaks mängutoa perenaiselt välja privaatse näomaalingusessiooni mängutoa tualettruumis, sest mõni lihtsalt oskab just õige koha peal eriti armas olla, kui ta just parasjagu ei kisenda. Siis tulime laevast maha ja sõitsime koju Ploomi sünnipäeva tähistama. Ösõnaga, oli tore. Hea, et see jalgpall ikka välja on mõeldud.

Tark ei torma, I osa. Juuli ehk Elu kespäev

Tähendab, mõne aja eest oli juuli.

Tööpostkasti laekus terve kuu jooksul kolm kirja, needki reklaamid. Arvutit ei teinud peaaegu lahtigi. Töömõtteid ei mõelnud, ettevalmistusi uueks aastaks ei teinud. Ühesõnaga, lauspuhkus.

Aga puhkus tuleb kõigepealt muidugi käima joosta ja see võtab alati natuke aega. Esimene nädal Põsekesega kahekesi Elvas olid võõrutusnähud veel tugevad (noh, et “aeg muudkui kulub, varsti on suvi läbi, midagi ei toimu,  midagi ei saa tehtud, kõik on ette valmistamata, ma peaks nii palju lugema, aaaaaaaaaa”).

Aga kui sugulased Venemaalt olid saabunud, isakese 70. sünnipäev tähistatud ja pärast kohvikutepäevalt läbipõikamist Pühastesse saabutud, siis umbes kolmandal päeval õnnestus organismi puhkuserežiimi nupp viimaks pika litsumise peale sisse lülitada. Vedelesin raugelt Uuno õuel, päike paistis, vahepeal korjasime metsas mustikaid ja käisime kangelaslikult suplemas. Ja tuli täitsa õige suvetunne sisse küll.

Kuu keskpaigas hooldasid poisid pool nädalat Puhtus puisniitu ja meie sõitsime juba teist korda suve jooksul Pärnusse, kus härra tegi Rõõmsate laste festivalil lastekirjanikku ja kuulimängukaupa ja meie Põsekesega nautisime ootamatult naasnud rannailma.

Järgmisel õhtul jõudsid kohale ka poisid ja rannailm jätkus, kolmandal päeval oli nagu pisut pilvisem …

… aga neljas hommik enne ärasõitu jälle täitsa viisakas.

Juuli viimasel nädalal pidasime poiste ja Põsekesega Elvas maja, käisime ratastega rannas ja raamatukogus …

… sõime jäätist, lugesime, mängisime lauamänge, korjasime mustikaid ja kohtusime vanade tuttavatega, samal ajal kui vanaema reisul oli ja härra Tartus tööd rabas ja masinat ehitas, ja ühel õhtul võttis proua ema sületäie suvikõrvitsaid kaasa ja läks veetis kella poole neljani öösel täiskasvanulikult aega Tartus heade sõprade seltsis; aga et mõnd lille oleks liigutanud, sellist asja, ausõna, ei olnud! Tuleb välja, et oskan puhata küll.

Ebakohad ja mureprobleemid 13. augusti seisuga, olulist

Tähendab, ma kohe varsti kirjutan kõigest, juulikuust ja reisist ja Ploomi juubelist, aga kõigepealt üks pakiline küsimus: kui inimene ostab endale olude (loe: eelmise, 10 aastat truult teeninud isendi lahkumine paugu ja suitsu saatel) sunnil uue triikraua ja siis elab kaks päeva nagu sütel (pun intended), oodates vaevu muule mõeldagi suutes võimalust uut seadet katsetada, siis kas see … ongi keskiga?

Õpetatud vestlus

“Koo mulle ka flöödikott!” nuiab Põseke, kuuldes venna pahaaimamatut kelkimist.

“Mm … see võtaks mul vähemalt aasta!” tõmbab viimane oksi veidi koomale. “Aga Põseke, sa kasvad varsti suureks, lähed ise kooli ja saad endale ise flöödikoti kududa.”

“Hmh! Mina ei oska ju kududa!” on Põseke pahane.

“Aga koolis õpitakse,” selgitab Pangaasius kannatlikult.

“Mina ei taha kooli minna!” tõmbub Põsekese kulm ähvardavalt kortsu.

“Aga sa pead! Koolis on tore. Seal on teised lapsed ka ja saab õppida igasuguseid asju.”

“Ei! Ma tahan küll mängida teisede lastega, aga ma ei taha õppida kuduma!!”

“Ega seal ainult kuduma ei õpita. Seal õpitakse vene keelt ja inglise keelt ja loodusõpetust ja arvutamist ja …” jätkab vend lõputu leebusega.

“Aga mina juba oskan juba vene keelt ja alvutada!”

“Palju on ruutjuur neljakümne üheksast?”

“Ma oskan küll alvutada, aga  ma ei tea!”

“Kuidas on vene keeles tere?”

Põseke saab nüüd juba päris kurjaks. “Miks sa küsid kogu aeg mingiseid sõnasid! Palju on triibulise kleidiga mees?!?”

 

Vaheaja vaheraport ehk Keha räägib

“Kuuled!” tõstab Põseke kella üheteistkümne paiku hommikul silmad lahti tehes ja kõhust nukrat korinat kuuldes sõrme teadvalt püsti. “Keha läägib! Keha läägib, et kas me täna jäätist sööme!”

No ja muidugi me sööme, sest juba nädal aega on juuli, aga randa minema ei pea, sest ilm püsib hall ja vihmane.

Tubaseid tegevusi juulis ehk “Emme! Ma olen oma toas ja ei tee midagi!”

Juunikuu seevastu oli kuum ja erakordselt tegus (kuigi tegelikult ma mäletan, et ükspäev oli küll nii, et neli tundi järjest oli täiesti planeerimata aega).

Esimesed kaks nädalat sellest kulusid suuresti kooliaasta kokkutõmbamisele (viimased tunnid ja järelevastamised, kaheksanda klassi suurepärane “Timm Thaler” ja tunnistuste kirjutamise nädal, mille ajaks proua ema koolimajja praktiliselt sisse kolis) ja tuleb tõdeda, et see pidu lõppes seekord karvapealt õigel hetkel: kui ikka inimene jätab õpilastele suveks lugeda Erich Maria Remarque’i “Nimed marmortahvlil”, ei tohiks puhkuse alustamisega enam hetkegi viivitada! (Linnaraamatukogu töötajad suhtusid õnneks mõistvalt, kui neid hoiatamas käisin, et neil võib seda nalja nüüd suve jooksul kuusteist korda saada, ja rääkisid, kuidas kord käidud küsimas Oscar Wilde’i “Doris Kareva portreed”.) No ja üks päev keset kõige kibedamat tööaega kulutasime kolleegiga tund aega selleks, et guugeldada välja, kui pikk on Urmas Klaas (selguse, muide, tõi viimaks ikka isiklik fotoarhiiv).

Põsekese esimene ja igati edukas lasteaia-aasta jõudis lõpule mõni päev enne jaani ja ilmselt samuti üsna viimasel hetkel, et aasta jooksul hoolega arendatud pailapsekuvandit plekituna hoida: järeletulekul viljeletav huumor igatahes muutus viimastel päevadel juba liigagi koduseks (“Kuskilt kostis ilmus mülin! See tuli kassi pepust!” kilkas Põseke proua ema nähes üle lastaiaõue ja lasi lõuatäie ehedat piraadinaeru peale). Muidu aga möödus suur osa tema juunist Elvas vanaema juures. Sai ujutud, söödud maasikaid, mustikaid ja herneid, nähtud oravaid ja siili ning saavutatud arvestatav osavus sünnipäevaks saadud vudirattal. Ka iseloom, mõistagi, tugevneb jõuliselt iga päevaga.

Elva suvi

Ploomi ja Pangaasiuse kooliaasta lõppes erinevate matkade ja väljasõitudega (Ploom käis kaevandusmuuseumis, Pangaasius klassiga Rocca al Mares ja seiklusringiga kahepäevasel matkal Värskas). Ploomi tunnistusele kirjutas seekord isegi puutööõpetaja, et ta tunnis liiga palju lobiseb, aga kiidusõnu oli sellele vaatamata siiski ka peaaegu igas aines. Pangaasius sai samuti kiita üldiselt kõiges peale hoolsuse, nii koolis kui ka muusikakoolis. Tubli osalemise eest Känguru võistlusel saadud kuubikuid tagasi kokku panna pole vaatamata kogu matemaatiliselt andeka perekonna püüdlustele veel õnnestunud. Juuni lõpus käis Ploom üle mitme aasta juuksuris (eks neist tubli tüdruku naljadest jalkaturniiridel saab mingi hetk villand kah) ja pani seejärel jalgpallihooajale punkti Pärnu Summer Cupil saadud neljanda kohaga; Pangaasiuse breigiaasta sai läbi juba mai lõpus ja koorilauluaasta lõppes etteastega Tartu laulupeol. Meie Põsekesega vaatasime seda pulli telekast. “Kuuled, nemad kõik ütlevad: “Kannata! Kannata!”,” nentis tõelise eestluse vaimu hästi tabav Põseke eriti edukate ettekannete järel kõlanud ovatsioone kuulates. Ja kannatati ka!

Hommik enne suurvõistlust

Ülejäänud juuni käis proua ema veel tükk aega harjumusest koolimajas, aktustel ja niisama, härra igavles nüri tõlketöö kallal, ehitas masinaid ja mängis tennist ning lapsed külastasid vanavanemaid. Ujutud on Emajões (Tartus ja Kavastus), Anne kanalis (Põseke ja härra), Verevi järves, Vaikses järves (härra ja poisid),  Meenikunno rabas ja Peipsis (proua ema õpetajate iga-aastase väljasõidu käigus), Prossa järves (proua ema ja härra pulmaskäigu järel) ja meres (kõik peale proua ema Pärnus). Samuti on võõrustatud sugulasi Ameerikast ja külalisi Poolast, veedetud meeleolukas jaanipäev algusega Kavastu vanaisa õues, jätkuga Luunja pargis ja lõpuga Elva laululaval ning kuu lõpus käidud esmalt pulmas, mis ka pulm oli, ja seejärel kogu kollektiiviga veel välkvisiidil Pärnus. Sinna plaanime juuliski jõuda.

Fotonaeratus kleidi järgi valitud karussellil

Nüüd aga räägib keha, et oleks aeg ära süüa viimased eile turult toodud herned ja jätkata lugemist. Puhkamise loog on igatahes täiega lahti. Ei tea kohe, kuidas kõige sellega toime saada!

 

 

 

 

Hommik

Kell on 11.11. Põseke on juba mõni tund ärkvel olnud, alul vendadega mänginud, siis papaga hommikust söönud, ja saabub nüüd magamistuppa.

“Tele hommikust, aeg on üles älgata!”

“Ahah,” on proua ema nõus.

“Ainult mina tahan enne veel koos sinuga natuke pikutada,” täpsustab Põseke ja ronib teki alla. “Mängime ema ja lapst! Mina olen ema ja sina oled laps. Õhtu käes, aeg on magama minna, laps … teeme nii, et nüüd sina hakkasid nutma ja mina küsisin, mis on, laps.”

Proua ema nutab püüdlikult.

“Mis on, laps?” uurib Põseke, kulm kaastundlikult kipras.

“Ma tahan magada!”

“Maga siis,” kiidab Põseke. “Teeme nii, et nüüd ema läheb kollaks teise tuppa diivanit vaatama ja laps hakkab jälle nutma ja ema tuleb tagasi ja küsib, mis on, laps. Teeme niimoodi, et selle diivanivaatamise ajal ka sina nutad!”

Põseke jookseb ruttu teise tuppa. Proua ema nutab püüdlikult.

“Mis on, laps?” uurib Põseke tuppa tagasi tõtates. “Kas sa tahad emmet? Emme käis ainult kollaks diivanit vaatamas.”

“Ja kuidas oli selle diivaniga?”

“Ei olnud kollas kahjuks. Teeme nii, et nüüd hakkab ema nutma ja laps küsib, mis on.”

Põseke viriseb kaeblikult.

“Mis on, ema?” uurib proua ema. “Kas sa tahad magada?”

“Jaa … Teeme niimoodi, et nüüd jälle hakkas laps nutma ja ema küsis, mis on, laps … Mis on, laps? Kas sa tahad laulu?”

“Jaa!”

“Hea küll! Ainult ühe laulu täna kahjuks jõuame. Mõmm-mõmm, nutab kaalujõmm … Nuta sina ikka edasi!”

Proua ema nutab püüdlikult.

“Mis on, laps? Kas sa tahaksid veel nii-nii palju laule?”

“Jaa!”

“Hea küll! Kas sa tahaksid “Mõmm-mõmm”, “Uinu vaikselt, mu lind”, “Tiigi ääles” ja siis seda konnalaulu (Need konnad on, need konnad on – toim.), mis sina mulle ükspäev laulsid?”

“Jaa!”

“Kas kõigepealt seda konnalaulu?”

“Jaa.”

“Hea küll siis:

Need konnad … konnad nälisid kuuse otsas,

need konnad nälisid kuuse otsas,

sest muidu oleksid oksad äla muldunud! …

Näe, mina oskasingi seda laulu. Lähme nüüd kööki, mina seal hommikul kaapisin!”

____

* Põsekesel, olgu jutujätkuks öeldud, on erinevalt oma vanematest vendadest otse fenomenaalselt halb mälu laulusõnade peale. Näiteks eile tulime trepist üles ja Põseke püüdis meenutada kogu kevad lasteaias harjutatud laulu pääsukese pesast:

“Kevad tuli, tuli, lumi sulas, sulas äla … Kuidas see laul oli, emme?”

“Kevad tuli, tuli, tuli, sulas lumi, lumi, lumi …”

“Aa. Kevad tuli, tuli … lumi sulas, sulas ääla …”

“Kevad tuli, tuli, tuli, sulas lumi, lumi, lumi …”

“Aa. Tuli, tuli, tuli kevad jõudis, lumi, lumi, lumi sulas ää-ääla …”

Jne.

 

Soe juust

“Soe juust!” teatab Põseke oma rattasõidujahedat kätt lasteaia ukseni jalutamise ajaks proua ema pihku pistes.

“Mis?”

“Soe juust,” kordab Põseke rahulolevalt. “Sinu käsi on nagu soe juust!”

 

 

Pettumus

Põseke avastab kapi pealt vendade kommid ja leiab, et kuna omanikke parasjagu kodus pole, oleks nüüd igati õiglane, et tema need ära sööks. Proua ema jääb eriarvamusele,  mispeale Põseke, nagu sellises olukorras ilmselt ainumõeldav, üritab saagiga lihtsalt plehku panna. Paraku on proua ema, pealtnäha rammetu eidekese reaktsioonikiirus endiselt nagu noorel hurdal ja asi lõpeb kibeda (ja kileda) solvumiskisaga, mis ei vaibuda ei taha.

Mõne aja pärast imbub nutukriimu näoga Põseke taas proua ema külje alla ja teatab, kulm kortsus: “Palun vambandust!”

“Pole hullu,” arvab proua ema. “Sa pead lihtsalt õhtul poiste käest küsima, kas nad lubavad sul neid komme võtta. Kas oleme jälle sõbrad?”

“Jaa.”

“Kas sa enam ei ole kurb?”

“Olen küll.”

“Tohoh. Miks siis?”

“Sest mina peaaegu oleksin jõudnud nende kommidega nulka joosta ja need salaja äla süüa!”

 

Kuidas jõuda Rakverre?

Kui ka teil peaks juhtumisi olema tarvis jõuda Tartust Rakverre puhkama (nagu meil äsja maikuiste sünnipäevade rohkusega seoses oli), siis alljärgnevalt selleks mõned võimalikud variandid.

1. Võite endale samaks hommikuks kokku leppida esinemise Rakveres (plussid: üks tee, kaks asja; miinused: viimasel hetkel võib selguda, et kaasa tuleb võtta mõned iseseisvaks bussisõiduks võimetud lapsed, kellest ühel võib reisi kestel halb hakata – “Mul tuli sai välja,” kommenteeris anonüümseks jääda sooviv asjaosaline ise, “kaks kolda!” –, mistõttu jõuate kohale pooletunnise hilinemisega ja huvitavalt lõhnastatuna).
2.  Võite Rakverre sõita bussiga Tartust (pärast seda, kui olete hommikul hetk pärast välisukse sulgumise heli peale ärkamist püsti karanud ja läbi paduvihma järele kihutanud klassiekskursioonile suundunud pojale, kes on kodust väljunud dressipluusi väel, andnud koolis mõned tunnid, vändanud jalgrattaga kesklinna ning leidnud kaubanduskeskusest viie minutiga üles ainsad selga sobivad ujjerid ja need ära ostnud; plussid: kaks tundi rahulikku lugemisaega; miinused: suhteliselt hiline kohalejõudmine).
3. Võite Rakverre sõita bussiga Jõhvist (pärast seda, kui olete hommikul sisse maganud, läbi paduvihma dressika väel bussile lipanud, siiski õigeks ajaks kohtumispaika jõudnud, Valaste joa üle vaadanud ning kaevandusmuuseumi külastanud; plussid: huvitav teekond; miinused: suhteliselt hiline kohalejõudmine).
4. Võite leida autojuhi (nt kellelgi, kellel on samaks päevaks kokku lepitud mõni esinemine Rakveres) ning munsterdada ennast auto peale (plussid: kohalejõudmine erilise pingutuse ning isikliku vastutuseta; miinused: sõltumine juhi ajakavast, mis võib takistada nt osavõttu solfedžotunnist, sünnipäeva tähistamist lasteaias, kaasalöömist klassi kiigeehitamistalgutel või ülelinnalisel kliimamarsil; samuti võimalus, et teil või mõnel kaasreisijal tuleb sõidu kestel sai välja).

Aga ei, lõpuks oli muidugi lõpp hea, kõik hea. Kamba peale saime ujutud, supeldud ja ulbitud, torust liugu lastud, saunas käidud, Pärdi pakikal istutud, toreda kelneri toel (Kelner Põsekesele: “Ja mida sulle?” – “Eee… mina tahaksin … ee … pastat!” – “Ja missugust pastat?” – “Ee… makaloonipastat!” – “Suurepärane valik!”) õhtueinestatud, paar eakohast jonnihoogu etendatud/maandatud, jäätised söödud,  õhtul pärast alaealiste sängitamist hotelli restoranis väikese veini võetud (seekord julge huumorimeelega kelneri toel: “Selgub, et kaardil pole piisavalt raha!” – “???” – “Ei, see oli nali, kõik on korras!”), hommikul vara tõustud, et ruttu puhkamist alustada, hommikueinestatud, veel ujutud, hüvastijätuks hotelli fuajees väikese klaverikontserdi antud ning reisi absoluutse tipphetkena muidugi ka tarva juures käidud (“Liginege tagantpoolt! Ärge vaadake talle silma!” hoiatas härra kui kogenud tarvakummardaja). Ainsaks tõrvatilgaks meepotti jäi tõik, et koduteel läks kiireks ja Kärde rahumajakesse seekord ei jõudnud (leidsime härraga üksmeelselt, et kui juba lastega minna, siis tuleks selleks ikkagi plaanida eraldi päev). Nii et igatahes tuleb veel minna!