Kirjandushuvilised

Ehkki ma siin mõni aeg tagasi kiitlesin, et Ploom on eht Lehto juunior, tuleb tõele au andes siiski tunnistada, et väikse härra raamatihuvi pole seniajani olnud võib-olla päris sihtotstarbeline. Tähendab, loomulikult on tema vanemad talle alates esimestest elupäevadest muudkui igasuguseid asju ette lugenud (lasteraamatuid, ajalehti, luuletusi; ühel teise kuu unetul imetusööl Faulkneri “Külast” seda laiba ja õõnsa puutüve kohta… ). Ploom mõnikord isegi kuulab. Aga sellist asja, et nää, siin on Aino ja siin on muna, nagu me noorhärra Antoniga omal ajal ikka tegime, sellist pole nagu olnud. Või noh, kui Ploom oli veel väike ja kaitsetu, lamas tekil ja lalises, siis ma ikka keerasin ta kõhuli ja tutvustasin raamatu “Loomad jutuhoos” abil loomariigi erinevaid esindajaid ning nende sõnumit maailmale. Aga sellest ajast peale, kui käed-jalad kannavad ja liiguvad, on Ploom mitte just ülearu diskreetselt mõista andnud, et selline ajaviide talle erilist pinget ei paku ning et raamatutega annab tunduvalt põnevamaid asju ette võtta – neid näiteks lehvitada või ülehelikiirusel lehitseda või siis mängida, et on 1942. aasta talv ja raamat endale sallina kõvasti kaela ümber mähkida.
Nüüd aga võin ma oma emasüdame paisudes emarinnas ülima uhkusega teatada, et viimased 2 päeva on Ploom väga tõsise ning keskendunud näoga ning minu arust täiesti teesklematu huviga kuulanud-vaadanud minu selgitusi “Vahva vanniraamatu” teemadel. Et kus on suur laev ja kus on pilv ja kuidas kapten lehvitab ja kuidas poiss vaatab pikksilmaga… Nüüd jääb üle vaid loota, et ta ise lugema ei õpi ja ei tule mult uurima, mis on saanud “vahvast täispuhutavast lelust”, mida tagakaanel lahkesti lubatakse (ja mille ma kohe esimesel päeval kogemata laiaks astusin).
Vahel, kui mulle mu enda rüblikuea mängud meelde tulevad, siis ma mõtlen küll, et oleks tore, kui Ploomist kasvaks selline väike nohik poiss, kes istuks turvaliselt toas ja loeks Musili “Omadusteta meest” või midagi.
*
Raamatiteema lõpetuseks pean veel kurtma ja halama, et ma hakkasin nüüd Irvingi “Veemeetodimeest” lugema, aga härra läks mul täna Tartusse ära ja mul on tunne, et seda raamatit peaks hoopis ette lugema, sest üksi lugedes lähvad kõik naljad raisku, ja siis ma üldse ei saa lugeda, et ma liiga kaugele ette ei loeks ära üksinda ja muudkui piinlen ja käin ühe peatüki kaupa noolimas, kui ei suuda enam kiusatusele vastu panna. Elu on üks hädaorg.

4 thoughts on “Kirjandushuvilised

  1. kassi trummivanaema (ehk mitte minu ema) rääkis, et kui tema sai esimese lapse (kes on kassi isa), siis see istus nurgas ja luges. õue sai vitsa ähvardusel ainult. siis sai kolm aastat hiljem teise lapse, see istus nurgas ja luges. õue sai vitsa ähvardusel ainult. siis läks veel kaheksa aastat mööda ja jube kolmandalapseisu päädis kolmanda lapsega. siis sai trummivanaema teada, et lapsed ei olegi sellised, et istuvad nurgas ja loevad. vaid mõned on, tundub väga, hoopis ploomi ja meite kassi masti mehed. aga siis oli trummivanaema juba vana ega eriti viitsind rüblikutega maadelda…

  2. Kahtlustan, et ka noorhärra Antonil olid sel ajal mõnevõrra ebaintellektuaalsemad mängud. Tsiteerin sinu kirja septembrist 2003: “Vaatasime mänguasju, klõpsutasime asjaliku näoga lülitit; aga siis vist hakkas see ikka jamaks muutuma, suunurgad vajusid väikest viisi ikka allapoole ja allapoole.. Siis jalutasime magamistuppa, panime looma voodis laulma, Anton andis märku soovist voodisse minna, tõstsin ta siis sinna ja siis mängisime seda mängu, et tema peitis oma näo lina taha ära ja mina olin nõutu ega teadnud, kuhu ta kadus, otsisin ja hüüdsin, kuni võidukas naerunägu jälle lina tagant nähtavale tuli, väga rahulolevalt”. Ja Ploomivanusena (s.t mõned nädalad enne aastaseks saamist):”Täna oli siis nii, et alguses mängisime tükk aega võtmetega, aga siis läks see igavaks, nagu ka kõik muud ajaviited. Pool kolm alustasime põhjaliku ekskursiooniga magamistoast, giidiks olin mina ja turistiks minu süles istuv Anton, kes eriti põnevatel kohtadel võtmekimbuga vehkis. Käsitlesime põhjalikult enam-vähem kõigi toas olevate ja aknast paistvate esemete olemust, funktsiooni ja välimust. Edasi siirdusime elutuppa, kus üritus jätkus umbes sama põhjalikkusega. Eks kurikavalal giidil oli ka väike uinutamistagamõte selle asjaga. Kui me (alustasime ahju juurest, edasi klaveri poole jne) telekani olime jõudnud, vaatasin, et ega ta vist ei jää magama (kuulas kogu aeg hästi tõsise näoga, silmad pärani lahti, ei haigutanudki) ja jäin vait, millele järgnes väga pahur ja manitsev häälitsus kusagilt mu süle piirkonnast. Et siis lasin edasi – kolmas osa raamaturiiulist, diivan, selle kohal olev maal ja sealne lamp, uks. Siis vaatasin, et nüüd ma tõesti enam ei jõua teda süles kanda, et panen maha ja hakkame vast siis midagi mängima, kui ta ikka tõesti ei plaani magama jääda. Nojah, et kui ma siis vait jäin ja seda kõike mõtlesin, pani Anton-poiss mulle kenasti peakese õlale ja lasi silma looja. Ekskursioon oli ikka ametlikult lõpuni kuulatud, miskit haltuurat ei lastud teha :).”

  3. ma olen muidu suur Irvingu fänn, st olin, sest uuemates asjades olen pettunud. aga “veemeetodimehega” mul üldse ei klappinud. pooleli jätsin. see-eest “hotel new hampshire’i”, “Garpi” ja “siidrimaja” loen kindlasti kunagi veel.

  4. nojah, ma pean suure piimlikkusega tõdema, et ma pole ühtegi irvingut varem lugema sattunud (ehkki, aupull, ma olen mõnda käes hoidnud!). veemeetod tundus mulle alguses kahtlane (et nagu eriti otsitud teema eriti otsitud vormis või nii), aga 7.-8. peatükist hakkas järsku väga meeldima.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s