Proua emal oli hiljuti juhust üksinda rongiga sõita ning ühtlasi seega ka ümbritsevat tähele panna. Kaasreisijate hulgas oli teiste seas üks kangesti Ploomi moodi, kuigi vast aastakese võrra vanem poiss oma vanaemaga, kes kogu tee – oh üllatust! – lakkamatult kõneles, kusjuures igaks teiseks lauseks oli ehmunud: “Vanaema, ega ma roppu sõna ei öelnud?” (Ei öelnud, muide, kordagi.)
Ploomi sellised mured, nagu kirjutatud, kadusid pärast rahalise trahvi sisseviimist silmapilkselt (hetkel on kaalumisel trahvisüsteemi ümberorienteerimine vinguva hääletooni kasutamise ohjamiseks, et ikka eluga ja valitsevate trendidega kaasas käia ja nii). Ploom on koguni nii ettevaatlik, et keeldub tsiteerimast laulu “Mu meel unus mägede taha” seda salmi, kus laps kord jumalat palus. Kokkuhoid ei ole koonerdamine!
Vanematele on see kõik muidugi märksa raskem, kuid Ploom näitab üles äärmist leebust ja mõistvust ning pehmendab uute trikkide omandamise raskusi vanade koerte jaoks nii, kuis oskab. “Teeme tänasest päevast peale nii, et kui on selline olukold, kus on vaja öelda mõnda vandumissõna, siis igaüks meie pelekonnast võib ühe kolla ühte sõna ütelda, eks?” pakub Ploom, kui papale meenub, et pagan, poes tuleb ka veel käia. “Nüüd sa lohkem ei või täna seda sõna ütelda… noh, seda sa võisid ütelda,” lohutab Ploom edasi, kui papa leiab, et kurat, kell on nii palju juba. “Aga nüüd sa lohkem ei või seda sõna kasutada… noh, sina võisid plaegu seda ütelda, sest sina ei ole seda sõna täna veel öelnud,” on Ploom hetk hiljem sunnitud jätkama, kui proua emale meenub, et kurat, homseks on vaja essee kirjutada. Ja nii edasi.
Pisut murelikuks aga muudab vanema generatsiooni selline mahajäämus Ploomi küll. “Noh, emme, mis teie siin siis vahepeal tegite, kui mind ei olnud kodus?” uuritakse pärast Elvas asumisel viibitud nädalavahetust, kulm rangelt kortsus. “Kas muudkui vandusite kogu aeg?”
RÕIVAD 