“Noh, Pangaasius, mis teil täna magustoiduks oli?” uurib proua ema koduteel järjekordselt lasteaiapäevalt (mis pärast seni kõige valjemat protesti hommikul oli kulgenud väga rõõmsalt).
“Banaan,” vastab Pangaasius ja selgitab: “Alguses ma vaatasin kaugemalt ja nägin, et on banaan, ja siis ma vaatasin lähemalt ja nägin, et on kaltul! Ja siis ma imestlesin, et kaltul, aga hoopis oli banaan!”
Pärast väikest mõttepausi ja liikluse silmitsemist loogiline mõttekäik jätkub: “On ju, mõned inimesed on väga suuled ja väga iad (= head — tlk), aga ükskold ma nägin ühte hilmsat unenägu! Üks Lotte kohtas kold onu Kausi ja siis nad kohtasid ühte imimese ööjat (= inimsööjat — tlk) ja see imimese ööja sõi Lotte äla ja siis onu Kaus päästas Lotte sealt imimese ööja suust äla.”
“Nii et kõik lõppes siiski hästi?”
“Jah. Ma alvasin, et see on päliselt, aga see oli unes. Siis ma alvasin, et mina olen ka seal, aga ei olnud.”
“Sina ainult vaatasid?”
“Ei! Mina ainult nägin! Ma oleksin ka tahtnud olla seal ja päästa Lottet sealt imimese ööja kõhust. Ma tahtsin sinna minna, aga see unenägu oli liiga kaugel!”
