Meditsiinilist ja muudki

Tundub, et koolivaheaeg on nüüd viimaks reservatsioonideta käes. Tunnistused, kõik viimseni sellist rõõmustavat sorti, on kirjutatud ja kätte saadud. Koolilõpupiknik toimunud. Pangaasiusel breigitrenni ja klaveritunni lõpukontserdid peetud. Ploom on käinud klassiga rattamatkal ja proua ema kolleegidega meeleolukal ratta-, kanuu- ja saunaväljasõidul. Trennides on hingetõmbepaus. Pärnad õitsevad ja maasikad on magusad.

Põsekese uue, adenoidioperatsioonijärgse häälega esitatud jutuvada lülitub sisse hommikul kella 9 paiku.

“Iida magas hästi! Magas pika uune!” raporteeritakse särava naeratusega ja kinnitatakse igaks juhuks veel üle: “Magas hästi soolapakk!” (Sest kui heeringalaulus proua ema ju selge sõnaga laulab, et maitses hästi soolapakk, siis miks ei peaks sama väljend sobima magamise kohta.)

“Iida äjka ües. Täna Tattusse papa uude lähe. Emme koos, Kusta koos. Emme atta koos lähe ongi piale,” avaldatakse juba magamistoa ukse juurest soovi viivitamatult rattale istuda ning ema ja Pangaasiuse seltsis rongiga linna papa ja Ploomi juurde sõita.

Proua ema unisevõitu pomin rongiaegadest ja jätkuvast magamissoovist põhjustab arusaadavat pahameelt: “Tiidu-taadu (= Põsekese isiklik lemmikhüüdnimi – toim.) kohe Tattusse läheda! Täna kohe Tattusse lähedaaaaa! Ebaaus! Emme tulääää!” Et sõnad soovitud mõju ei avalda, kistakse proua ema igaks juhuks natuke juustest ka, aga ainult senikaua, kuni ohver väga kurvaks jääb. “Ohkem ei tee!” nenditakse siis kahetseval toonil, manatakse kaval nägu pähe ja trügitakse voodisse tagasi. “Iida emme kallis on! Emme kallis sõbe on! Poe kaissu! Iida pikuta siin emme kõlla peal (= limn kõrva peal e kõrval). Iida nallamees on!”

Seejärel suundub naljamees ja kallis sõber maja pealt ärksamaid hingi otsima. “Iida õue minna! Liivakasti! Atta sõita, kiie (= limn kiiver) pähä! Iida oskab! Lille kasta! Maa (= limn vanaema) koos, Kusta koos. Iida maa õue kutsub! Emme tudub meel, Iida ukse tinni paneb. Iida jaksa küll, tasapisi! Maa koos amput ugeda (= limn raamatut lugeda)!”

Sammud tatsavad koridori mööda kaugemale ja reibas vadin kandub elutuppa: “Kuule, Kusta, no missa teed? No mis asi see on? Iida käsi peseda! Iidal käed mustass said!”

***

Aga muidu selle adenoidiga oli nii, et sünnipäeva puhul mõõtmas ja kaardistamas käies (10 kilo ja 89 cm!) sattusime perearsti juures mainima, et laps norskab nagu traktor ja eritab lakkamatult rohelist tatti, mispeale tehtud röntgenülesvõtet nähes kõrvaarst, kelle juurde õnnestus aeg saada kohe mõne päeva pärast, kulmu kergitades küsis, ega Põseke selle tegemise ajal juhuslikult ei liigutanud, sest nähtav adenoid olla muljet avaldavalt suur. Meie eitava vastuse peale haaras õde igasuguste edasiste küsimusteta telefoni ja küsis erakorralise lõikuse aega. Ja nii juhtuski, et napp nädal pärast seda, kui Põsekese kips oli kenasti punaseks küpsenud ja ära pudenenud (mis võttis kokku aega umbes täpselt terve maikuu) …

…  leidsime end juba Kuperjanovi tänavalt. Ploomi omaaegse lõikusega võrreldes oli palju jäänud samaks (nt pidžaamad), aga mõned asjad tulid siiski ka üllatusena. Näiteks ooteruumis, kus meil ilma igasuguse toidu ja nuusktubakata tuli eelnenud kuue koduse näljatunni otsa vaevelda ja kõhtu koristada kaks ja pool meeleolukat tundi, selgus huvitav tõsiasi, et põhimõtteliselt kõik lasteraamatud räägivad toidust. Ning kui Ploom omal ajal ärkas narkoosist leebena nagu kevadkoidik, siis Põseke võttis ette 45 minutit väldanud kriiskamis-, rabelemis-, peksmis- ja verepritsimismaratoni, mida nähes vahepeal oma töö tulemusi uurima tulnud anestesioloogiõpilane näost kergelt kahvatuks tõmbus. Tema juhendaja sõnul oli kõik siiski täiesti normaalne ning varsti lasime end korrus madalame sõidutada, kus Põseke sügava ohkega poolteiseks tunniks magama jäi. Edasine kulges jälle tuntud rada pidi: pakuti jäätist …

…ja postop. iseärasused puudusid. Ainult, jah, hääl on muutunud. Homme võib juba ujumagi minna (ühe linnukese ses osas, olgu öeldud, jõudis Põseke härraga koos Emajões millalgi kipsi ja opi vahepeal siiski juba ka kirja saada).

***

Meditsiiniliste suursündmuste kõrval on vahepealsesse aega mahtunud veel kohe mai alguses alanud suur ja kestev suvesoojus, tohutu õitsemine igal rindel, rohkelt jalkamänge, Ploomi klassi osalemine V klasside olümpiamängudel, ühe suurepärase raamatu ilmumine, edukas tutvumine Põsekese tulevase lasteaiaga ja suured edasiminekud kohalikul ehitustandril (tunneli lõpuski juba midagi nagu paistab!). Lisaks sai Põseke 23. mail kaheaastaseks …

… ja käis seejärel kohe esimest päeva ka tööl, sest logelejaid meie peres teadupärast ei sallita. Tööl andis Põseke ühe kirjanduse tunni seitsmendale klassile (see seisnes valdavalt ohtras veevalamises ja pahastes vahelehüüetes proua emale, kes ka seal veel justkui midagi üritas) ning ühe käsitöötunni, kus esimese klassi poistekamp ta oma innuka egiidi alla võttis. Kokkuvõttes tundus noor pedagoog ametisse igatahes passivat, kuna koolipäeva lõpuks tuli tänulike seitsmendike delegatsioon, kellele abiõpetaja haldjakõrvad sügavat muljet olid avaldanud, üle andma vahepeal puutöötunnis valminud hädavajalikku töövahendit ning lõpupiknikuks oli Põsekese auks valminud koguni kuuesalmiline poeem.

Haldjakõrvne abiõpetaja oma uue töövahendiga

Nüüd aga on nähtavasti aeg kirjutamine selleks korraks lõpetada, kuna õuest saabus pisut kohmetu Põseke, kroketihaamer käes, ning kuulutas: “Kusta kulb on. Aiget sai natuke.”

 

Nalja-Märt ja Kalja-Pärt

 

Möödunud pühapäeval algas aprill.  Lasime karja, võtsime mune ja tegime nalja. Pangaasius käis hommikul sõbra sünnipäeval ja pärast tõmbas kõiki pereliikmeid korduvalt haneks. Natuke värvisime mune ka, peamiselt siniseks, ja mõned oli jänes hoolega maja peale ära peitnud (osalt lausa nii hoolega, et siiamaani pole leitud ja jänes ise ka ei mäleta midagi!), õhtul aga läksime Tigutorni külla.

See käis nii, et muidugi läks kiireks ja põhimõtteliselt ühekorraga oli tarvis osta Kaubamajast jäätist ja võtta bussijaamast peale Ploom, kellel põnevuse mõttes ei olnud telefoni kaasas. Et meid õnneks on mitu, otsustasime olukorra lahendada nõnda, et Pangaasius silkab kaupsi juurest jala bussikasse ja jalutab sealt koos Ploomiga külla. Pangaasius võttis oma ülesannet väga tõsiselt ja pani algatuseks kohe autoukse avanedes täiesti vales suunas ajama. No ja kui siis kümmekond minutit hiljem jäätis rahulikult ostetud (sest kiiret ju enam polnud), silmasime autoaknast korraga hoogsalt sammul MacDonaldsist mööda kihutavat Pangaasiust. Härra lasi autoakna alla ja uuris, kuhu noor sportlane muidu ka teel on. “Bussijaama muidugi!”

Lõpuks jõudsime bussijaama enam-vähem korraga. Ploom, kes selleks ajaks oli meid oodates juba mõnevõrra murelikuks muutunud, silmas meie autot juba kaugelt, ja tuli kärmelt vastu. Pangaasius, kelle tema kiired jalad ka parasjagu bussijaama olid toonud, nii teravsilmne ei olnud, ja kihutas täie vaardiga Ploomiga kokkulepitud peatuspunkti poole edasi. No ja pärast sai aprillinalja veel, sest esiteks tuli lumetorm ja teiseks selgus, et Tigutornis oli kell keeramata ja koju jõuti koolipäeva eelse õhtu kohta mitte lihtsalt lubamatult hilja, vaid lubamatult ja veel ühe tunni jagu hilja.

*

Ülejäänud nädalasse on mahtunud suurepärased teatrielamused vabariigi parimalt kooliteatrilt, Pärdiku hauindamine, viimane Baskini-etendus, Põsekese lõppematud öökontserdid, ehitustegevuse jätkumine, Pangaasisuse üle kooli kuulus mutta kinnijäämine koolihoovis, Ploomi jalkaturniir ja kevade pidulik saabumine. See viimane nimelt juhtus eile, kui päike paistis, lind laulis, meie Põsekesega päev otsa rattaga ringi sõitsime (Põseke koguni magas rattatoolis!), Pangaasius käis sõbra pool aiapeol ja korporandid grillisid. Täna aga on plaanis pannkoogid ja “Seltsimees laps”.

Tõde või õigus

“Me panime täna maalitunnis kõik asjad juba enne õpetaja tulekut valmis, kõik maalialused ja veed ja nii, ja siis me saime nii vara valmis, et õpetaja lubas meil pärast lihtsalt mängida,” räägib Ploom rahulolevalt. “Ja siis me mängisime mingi peaaegu terve teise maalitunni aja pudelimängu, või noh, seda “Tõde või …””

Siinkohal sekkub teadjalt Pangaasius: “Aa, ma tean seda, see on nii äge, see “Tõde või õigus”!”

(Ploomil muidu lähebki neil päevil hästi. Õpetajagi kiitis, et laps on hakanud kõvasti koerust tegema. Ja muusikaõpetaja, et Ploom oli luba küsimata lastekoorist ära läinud (no olgu, tema just ei kiitnud). Pärast pikki sügis- ja talvekuid täis Ploomi lakkamatut muretsemist inimsuhete ja kodutööde pärast on seda kõike kuidagi kosutav kuulda.)

Part Bärd

“See “Part Bileedi lood” oli täitsa äge,” leiab Ploom.

“Esiteks bard, mitte part ja teiseks Beedle, Ploom, seda loetakse Biidl!” muigab proua ema.

“Häh, miks ei võiks olla part Bileed, mulle meeldib nii palju rohkem!” arvab Ploom.

Pärast hulka piilubardinalju hiilib proua ema juurde Pangaasius ja küsib vaikselt: “Oot, kas Ploom päriselt arvas, et “Bärd Priidli lugude” nimi on mingi “Part Bileedi lood”?!?”

Lugemisaasta on alanud igatahes hoogsalt. Ploom on lisaks Part Bileedile jt Potteri-lisadele läbi lugenud “Fantoomratturi” ja mõned Dahlid (“Nõiad” ja “Matilda”) ning asunud nüüd “Eragoni” kallale, Pangaasius on kohe-kohe läbi saava “Harry Potteri” V osa kõrvale hauganud ka “Kuldkala nr 14” ning Põseke vaheldab Prousti raamatuga “Väike karu, kes otsis päikest”.

Läbi

Vaatamata tänavusele vormikõvera madalseisule said jõul ja uusaasta seegi kord täitsa mõnusalt seljatatud. Mulle muidugi see pühadevärk täiega meeldib ka. Aga kellele ei meeldiks, kui …

… kooli jõulukontserdil saab mitu korda silma märjaks.

… viimase koolipäeva ja jõululaupäeva vahele jääb kaks mõnusat molutamispäeva (isegi pooled piparkoogid said vahelduseks enne pühi ära küpsetatud!).

… kõik kolm lapsukest on päriselt rõõmsad sokkide üle, mis proua ema neile jõuluks on kudunud.

… Pangaasius on omaalgatuslikult meisterdanud kõigile pereliikmetele väikesed sudokud ja joonistanud naljakäed.

… kõik kolm lapsukest on väga rõõmsad lõuatõmbamiskangi üle, mille härra jõululaupäeva pärastlõunal pidulikult poiste toa uksele heiskab (ei välistaks koguni, et isegi rohkem kui villasokkide üle!) ja mille küljes järeltulev põlvkond eesotsas tšempionrippuja Põsekesega sealtpeale pidevalt korraga ja kordamööda ripub ja mille vastu vanemlikul instantsil on õnnestunud sealtpeale toast väljudes või sinna sisenedes vähemalt kümme korda eriti efektselt pea ära lüüa (ka see viimane on perele, kus läbi aastate korduvaks refrääniks on Ploomi lause “Emme, mäletad, kui Pangaasius tänaval peaga vastu prügikasti kõndis ja sina nii naersid!”, mõistagi rohkelt rõõmu põhjustanud).

… pärast härrasrahva kirikuskäiku (proua ema jäi haige Põsekesega koju külitama) on ukse taha siginenud kingikott ja selle sisu lunastamisel saab kuulda flöödipala “Eesel, härg ja teised loomad”, improvisatsioonilist puhkpillimängu, luuletust penist, ponist ja konist ning ilmekat retsitatsiooni klassikalisest teosest “Muna” ning näha rohkelt erinevaid breigi-, ühe-jala-küki- ja rippumisnumbreid.

… Põseke tõmbab kõik kolm paari kingiks saadud trussikuid silmapilk ülestikku pähe ja on enda üle väga uhke.

… selgub, et kingiks äratuskell-raadio saanud vanem poeg on tõepoolest suureks kasvanud, kuna proua ema oigele sellestamast äratuskell-raadiost pidevalt kostvate edetabelihittide aadressil tuleb vastuseks: “Oleksite ehk pidanud sellele mõtlema enne, kui mulle selle raadio kinkisite!”

… pühal jõuluõhtul saab kogu kollektiiviga “Viimset reliikviat” vaadata (eelmise aasta “Kevade” oli ehk rohkem nagu rusikas sesoonsesse silmaauku, aga eks “Reliikvia” ole ka  tore).

… esimese jõulupüha hommikul saab ihuüksi läbi inimtühja linna kirikusse liuelda.

… ülejäänud esimene jõulupüha õnnestub vaatamata sellele, et 2/3 järeltulevast põlvest on tõbised ega saa Kavastusse suguvõsa jõulupidusse minna, veeta väga mõnusalt lauamänge mängides, “Harry Potterit” ette lugedes, kakaod juues ja ETV lehelt jõulumultikaid vaadates.

… teise jõulupüha saab veeta Elvas surnuaias käies (seekord küll ainult härra ja Pangaasius), kinke jagades ja Aliast mängides.

… kogu pühadevahe saab veeta kas küll puruhaigena, aga see-eest ohtra kudumise, kudemise, lugemise ja filmivaatamise saatel Elvas või siis hoopis sportlikult ja töiselt Tartus, kuidas keegi parasjagu eelistab (meil näiteks eelistas seekord 4/5 perest esimest ja 1/5 teist varianti).

… vana aa-aaaasta viimasel ööl päeval jõuab sõbraga veel ühe kohvi võtta.

… vana aasta saab ära saata küll tavapärasest hõredamas (ikka see viirus!), aga sellegipoolest meeleolukas koosseisus lookas laua ja järjekordse Aliase-mängu saatel.

… uue aasta esimesed tunnid (pärast raketiretke) saab veeta edumeelsele noorsoole  teki all “Vendi Lõvisüdameid” ette lugedes.

… uue aasta esimesel päeval saab käia sellesama edumeelse noorsoo seltsis Auras ujumas, pärast süüa Karritehase tehtud sööki ja võtta vastu külalisi.

… kogu uue aasta esimene nädal möödub regulaarselt lõunani magades, õues rattaga sõitmas käies (südatalv, teate), raamatuid lugedes ja õhtupoolikuti erinevaid kaugeid ja lähemaid külalisi võõrustades, aga kui perekonda oskuslikult jaotada, jõuab selle kõrvalt veel ka ise külla ja peole ja Pärnu sugulastega Elvasse.

***

Homme muidugi algab kool ja kella seitsmese äratusega hommikud, mis tõenäoliselt nõelavad meid ninna ja kõhtu ja selga, aga et hea algus on tehtud, siis see meid loodetavasti ei murra!

Toredat aastat!

Kaitstud: Võtkem ennast kokku ehk 2017 sõnas ja pildis

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Parool:

Eepilisevõitu

Kindlasti on kusagil olemas ka nädalad, mil nagu suurt midagi ei toimugi. Meile pole neid viimasel ajal jagunud.

Härra näiteks valmistas möödunud nädalal ette bürokraatilise suurteose “Ood väiklusele” läbiviimist, mille tulemusel meil pärast eepilist notarikülastust 23 allkirjaõigusliku inimese osalusel on nüüd juures mõned ruutmeetrid pööningupinda ehk tulevane Põsekese tuba; veetis rohkelt tunde Põsekesega (kui tolle ema parasjagu tööl oli,  Auras Pangaasiuse kadunud ujumisriideid kaevandas – ujumispüksid ilmusid välja, prillid ja rätik on ilmselt ladestunud kuhugi inimesele veel kättesaamatutesse süvakihtidesse – , lapse hambumusest oimetuna poole lõunani magas, koolilaadaks paaniliselt jäneseid kudus, marionettnukuetenduse proovis viibis või laadal etendust ennast läbi viis); tegeles paralleelselt vist umbes nelja käimasoleva kirjatööga; valmistus välisvisiidiks; juhendas juhendatavat gümnasisti; valmistas kuulimänge; tegi perele küpsiseid ja bubertit; meisterdas koolilaadaks hiiglasliku postkasti; aitas ette valmistada ja läbi viia viienda klassi postkontori-töötuba ja jõudis vist korra trennigi. (Kes palju teeb, ega see enam suurt muud jõuagi, nagu meil öeldakse.)

Proua ema tegi kõike eelmises lõigus mainitut ning üritas perekonna enam-vähem ära toita ja (talutavas puhtusastmes rõivastega) katta.

Ploom oli suurema jao nädalast salapäraselt haige, valutas vanaema pool pead ja oli isegi eelteismelise kohta tavatult tujukas, aga toibus nädala lõpuks sedavõrd, et laadaeelsel ja laadapäeval samuti oma väärtuslik panus Põsekese hoidmisse anda. Suurüritused Ploomile siiski väga ei istu (ja ega kõigile peagi istuma), nii et pool laadapäeva pilgeni rahvast pungil koolimajas vastu pidada oli paras katsumus. Õhtuks oli laps nii oimetu, et toimetasime ta arstlikule läbivaatusele, kus selgus, et tegemist on täiesti terve isendiga (ilmselt siis ikka ealised iseärasused või november).

Pangaasiusel oli enda sõnutsi täiesti suurepärane nädal, järjest ainult toredad päevad. Koolis läks hästi, trennis läks hästi (“Meil on väga tore treener. Ta läheb raskelt närvi!”), ujumas läks hästi, vanematega väljas söömas oli nii tore, “Harry Potteri” V osa on nii põnev, klaveritunnis läks hästi, näiteringis läks hästi, sõbra pool läks hästi, kadrisandis läks hästi ja ka laata nautis Pangaasius silmanähtavalt iga ihuraku ja raugematu hooga ürituse algusest lõpuni. Mõni lihtsalt oskab!

Põseke sai kõige selle keskel suurema – ja tegelikult ka vähema, kuna tegemist oli proua ema koosolekupäevaga – pidulikkuseta poolteist aastat vanaks. Lisaks mahtus temagi nädalasse notariskäik, restoranikülastus vanemate ja vennaga ning pikk laadapäev. Laadal meeldis Põsekesele kõige rohkem diskotuba, kus ta ennastunustavalt tantsu vihtus. Aga ka vennaga kinoseansil. proua emaga kohvikutes ning papaga erinevates meisterdamistubades käia oli tore. Kontserti nautis Põseke sügavas unes, liigahtamata isegi gümnasistide kujundujumiskavale järgnenud tormilise aplausi peale ning virgudes alles selleks, et segakoori viimasele etteastele asjatundlikult plaksutada.

Järgmine nädal viib härra Pariisi ja jätab ülejäänud perekonna omapäi igapäevase olmega võitlema. Vürtsi lisavad nädala lõpus ees seisvad Ploomi jalgpallivõistlused pealinnas, mis ootavad mingi logistilise lahenduse väljatöötamist, ning esimene advent. Nalja saab!

Voltimisest ja hariduskorraldusest

Laupäeval rääkis Jaan Aru Rahvaülikooli loengus, et nutitelefoni kätteandmise asemel tuleks lapse aju huvides hoopis koos näiteks midagi voltida, ja ennäe, täna pärast õhtusööki õpetaski Ploom kogu perekonna laternat voltima. Selle käigus õnnestus proua emal välja pressida tunnistus, et õpetaja töö on päris keeruline. Eks me neljakesi pakkunud ka üpris esinduslikku assortiid võimalikest õpilastüüpidest: õpilane, kes õppetegevuse teostamise ajal otsib Youtube’ist mussi ja peab kiiresti korraks isale helistama (härra); õpilane, kes lihtsalt pidevalt suvaliste teemadega sisse sõidab (proua ema); õpilane, kes on küll väga innukas, ent takerdub igal sammul omaenese fantaasia keerdkäikudesse (“Vaata, minu oma on ju nii ka juba päris lahe … see on nagu pesa ja siit paistab üks nokakene … oo, vaata, nagu kristall ja taustal on mäed …  aga vaata niipidi, nii on ju nagu konna alakeha!”, Pangaasius) ning viimaks muidugi see alati kohal olev õpilane, kes kaasatöötamise asemel joonistab, tantsib, luba küsimata teiste töid rebib ja lihtsalt karjub (Põseke).

Ploom sai oma ülesandega siiski suurepäraselt hakkama (järgmiseks soovitaksin katsetada silmuste vardale loomise õpetamist korraga kümnele esimese klassi õpilasele), sinna juurde aga pajatas ise nii: “Ma ei tea, mulle see aasta on inglise keele tunnid ka nii meeldima hakanud …  ma ei tea, see on nii veider … nagu … meil on nüüd inglise keeles ka hästi tihti sellised väikesed tunnikontrollid nagu vene keeleski, ja ma ei saa tõesti aru, aga see vist meeldib mulle!”

“Aga mis siis üldse saab, kui sa ei tee kooli lõpueksameid ära?” uuris jutujätkuks kohe Pangaasius, kelle latern parasjagu oli jõudnud etappi “nagu ralliajamisauto”,  “kas siis peab uuesti esimesse klassi minema?”

“No see oleks küll päris karm,” arvasid vanemad. “Mõtle, jääb näiteks üks punkt matemaatikaeksamist läbisaamisest puudu ja pauh, tagasi esimesse …”

“Siis sul on võib-olla juba omal lapsed, lapsed on näiteks kolmandas, ise oled teises,”  arvas Ploom.

“Lapsed on kolmandas, ise oled teises ja muudkui nõuad lastelt: “Noh, mis see ruutjuur on, mis see ruutjuur on?”” kiitis Pangaasius takka.

Laterna voltimise eksamist saime seekord siiski õnneks kõik läbi. Ainult Põseke teeb enda oma kunagi hiljem. Võib-olla näiteks esimese klassis. (Ja olgu kõige lõppu poolihääli lisatud, et nagu Jaan Aru, ei ole ka proua ema just suurim voltimise austaja. Aga noh, laste  aju nimel muidugi.)

Mõttemeistrid

“Ainult üks asi,” lisab Ploom veel ühe une-eelse mõtte, “kui ma mõtlen, kuidas mu aju töötab, siis ju nagu mu aju mõtleb, kuidas ta töötab.”

Vanemad arvavad seepeale, et nii see tõepoolest on ja et on väga äge, et Ploomil sellised mõtted tulevad.

“Jah,” kiidab Pangaasius kõrvalt, “ja minul jälle on isegi sellised mõtted tulnud, et milline mu aju on. Et mul on seal igasugused akud ja mälupesad ja siis ma nagu võtan nad käega peast välja ja nad sosistavad mulle, kuidas asjad on …”

Kikerherned porgandiga

Koolivaheaeg on alanud kõigiti määrustepäraselt: Ploom hakkas juba kaks päeva enne kooli lõppu köhima nagu kopsupõletikus hobune, proua ema hääl kadus ning ninakäigud ummistusid reede õhtuks ning Põseke alustas laupäeval tuulerõugetega. (Tema küll koolis ei käi, aga juhus oli ilmselgelt liiga hea, et seda kasutamata jätta: härra Väimelas puitu häkkimas, Ploom ja Pangaasius vanaema juurde deponeeritud ja külmkapp tühjaks söödud – paremat aega pikaajalise toast väljumist mittesoosiva tõvega alustamiseks lihtsalt ei ole!)